Piiskop ja ristisõda. Jonathan Lindström

tulevad”.

      Koduigatsuse tõttu soovis Peder Taani naasta, aga isa Sune ja Absalon olid sellele vastu. Kuna aga Peder põdes kroonilist neljandapäevitist malaariat (üks malaaria alaliike), andsid nad aegamööda järele. Abt Stefan oli seda toetanud eeldusel, et nooruk peab kloostritõotusest kinni. Selles kontekstis paistab Sune üpriski järeleandmatu. Ta tõrjub poja kurtmisi lõpuni, arvab, et ta peab vastu pidama, säästma raha ega mitte laskma üliõpilasringkonna inimestel end ära kasutada, ning annab järele alles siis, kui abt poissi toetab.

      Isa Sune ja poeg Andrease vahel võib aimata teatud põhimõttelist sarnasust: suur võimekus, tõsidus ja vahest huumorimeele puudumine, vähemalt mis puudutab sõnapruukimist. Ka isa tööga hõivatus ja huvipuudus kodusolijate vastu on kindlasti olnud nakkav. Õpingute ja Pariisis viibimisega jõudis Andreas oma isast nii kodumaal kui rahvusvahelises karjääris kaugemale. Kui arvestada kõiki jutlusi ja õpetajatööd, millele ta end pühendas, oli ta arvatavasti ka avatum ja heade retooriliste võimetega.

      Mitte miski ei kõnele selle vastu, et Andrease teoreetiline hoiak isa ja poja suhete suhtes, mida ta väljendab „Hexaemeronis” nii pojaliku lugupidamise kui ka poja tahtmise kaudu isa jäljendada, kehtis ka praktikas: „… eeskuju, millesse isa on pannud oma elatud aja ja millega tema poeg on sobitunud, et seda näitena järele aimata. Poeg näeb oma isas peeglit ja tahab väga tema moodi olla.” Eriti veendunud ollakse selles, et isa armastas oma poega, et: „… Jumalaisa armastab oma poega sellegipoolest, nii nagu üks isa peab oma poega armastama.”

      Koolipoiss

      XII sajandil oli lastele grammatika, retoorika ja teiste kasulike ainete õpetamine veel veidi improviseeritud, ehkki seda juba süstematiseeriti. Usutavasti õppis Andreas hakatuseks, 5–6-aastaselt ladina keelt kodus Knardrupis kohaliku vaimuliku käe all. Keelt õpiti kõva häälega lugedes, eelkõige „Psalmide raamatust”, mille kohta loodeti, et edaspidi õpib laps selle 150 salmi pähe. Tegemist oli ka pühakirja osaga, mida kõige usinamalt ümber kirjutati ja mis kuulus vaimulike standardvarustusse, ja ka kõrgemast seisusest isikutel oli tavaliselt oma eksemplar.

      Õpetaja abiga tõlkis Andreas tekstilõike, õppis grammatikat ja omandas sõnavara. Samas õppis ta ka kirjutama. Andreas veeris ja retsiteeris, vaimulik luges ette ja poiss istus õhukese vahakihiga kaetud kirjatahvli taga ja kraapis stiiluse – terava kirjutuspulgaga sellesse tähti. Vaha sai laiali hõõruda, tekst kustutati ja kirjatahvlit kasutati uuesti. Selle algõpetuse juurde kuulus ka rehkendamine, samuti lauluharjutused enne jumalateenistusel osalemist. Eriti viimane andis kindlasti tegeliku tõuke, et Andreas alustas peagi õpinguid toomkiriku- ehk katedraalikoolis nii vanemate kui nooremate poiste seltsis. Iga päev kooliskäimiseks kolis ta arvatavasti koos mõne enam-vähem samas eas vennaga Roskildesse oma sugulase piiskop Absaloni juurde.