Punch on tugitoolist põrandale potsatanud ja läheneb meile reipal sammul. Ethan kummardub ettepoole, asetab käe vaibale, pihk ülespoole. Kass peatub, seejärel siugleb meie poole, nuusutab Ethani sõrmi, hakkab neid limpsima. Ethan itsitab.
„Mulle meeldib kassi keelt tunda,” ütleb ta nagu pihtides.
„Mulle samuti.” Rüüpan oma vett. „See on kaetud tillukeste kidadega – nagu nõelakesed,” ütlen ma, juhuks kui ta ei tea sõna kida. Taipan, et ma ei tea täpselt, kuidas teismelisega rääkida; mu vanimad patsiendid olid kaksteist.
„Kas ma panen küünla põlema?”
Ethan kehitab õlgu, naeratab. „Muidugi.”
Leian kirjutuslaua sahtlist tikutoosi. See on kirsipunane, etiketil restorani nimi ja punane kass. Mäletan, kuidas Ediga seal õhtustasime, enam kui kaks aastat tagasi. Või kolm. Kana-tajine, ma arvan, ja nagu mul meeles on, kiitis ta veini. Ma ei joonud tollal nii palju.
Tõmban tikku, süütan tahi. „Vaata vaid,” ütlen ma, kui väike leegiküüs õhku kratsib; leek õilmitseb, õied leegitsevad.
„Kui armas.”
Pehme vaikus. Punch käänab enda Ethani säärte ümber number kaheksaks, siis hüppab talle sülle. Ethan naerab, kõlav rõkatus.
„Ma arvan, et sa meeldid talle.”
„Tundub küll,” ütleb ta, kõverdades sõrme kassi kõrva taha ja õrnalt karvas nokitsedes.
„Enamik inimesi talle ei meeldi. Halb iseloom.”
Madal urin, nagu vaikne mootor. Punch on hakanud nurruma.
Ethan naeratab. „Kas ta on puhtalt toakass?”
„Tal on köögiukses kassiluuk.” Osutan sellele. „Aga enamasti püsib ta toas.”
„Tubli poiss,” ümiseb Ethan, kui Punch ta kaenlaõnarusse kaevub.
„Kuidas uus kodu teile meeldib?” küsin ma.
Ta mõtleb korraks, silitades kassi pead sõrmenukkidega. „Ma igatsen vana kodu taga,” ütleb ta hetke pärast.
„Usun. Kus te enne elasite?” Vastust ma juba tean, muidugi mõista.
„Bostonis.”
„Mis teid New Yorki tõi?” Tean ka seda.
„Mu paps sai uue töökoha.” Üleviimine, tehniliselt, aga vaevalt et ma vaidlema hakkan. „Mul on siin suurem tuba,” ütleb ta, nagu oleks see mõte talle äsja pähe turgatanud.
„Inimesed, kes seal enne teid elasid, lasid maja põhjalikult renoveerida.”
„Mu ema ütleb, et aluskivini välja.”
„Täpselt nii. Aluskivini välja. Ja nad lõhkusid üleval mõned vaheseinad maha.”
„Kas te olete mu majas käinud?” küsib ta.
„Mõned korrad. Ma ei tundnud neid kuigi hästi – Lordide paari. Aga nad korraldasid igal aastal puhkusepeo, siis ma käisingi seal.”
Tegelikult oli see peaaegu aasta tagasi, kui ma viimati seal käisin. Ed oli minuga koos. Kaks nädalat hiljem ta lahkus.
Olen hakanud lõdvestuma. Hetkeks arvan, et asi on Ethani seltskonnas – ta on maheda häälega ja pingevaba, isegi kass kiidab ta heaks –, kuid siis saan aru, et langen tagasi analüütiku mõtteviisi, küsimuste ja vastuste rubriigi „anna ja võta” kiigelauale. Uudishimu ja kaastunne: minu ameti töövahendid.
Ja hetkega olen ma silmapilguks tagasi seal, oma kabinetis Ida Kaheksakümne kaheksandal tänaval, väikeses helisid summutavas ruumis, mis ujub hämaras valguses; kaks sügavat leentooli teineteise vastas, nende vahel vaiba sinine tiik. Radiaator suhiseb.
Uks vajub lahti ja seal, ooteruumis, on diivan, puust laud, klantsajakirjade Highlights ja Ranger Rick libedad virnad, kuhjaga Lego-klotse täis korv, valge müra aparaat nurgas nurrumas.
Ja Wesley uks. Wesley, mu äripartner, mu doktoriõppe juhendaja, mees, kes mind erapraksisesse värbas. Wesley Brill – briljantne Wesley, nagu me teda nimetasime, oma lohaka soengu ja eri paarist sokkidega, välkkiire aju ja kõuehäälega. Näen teda praegugi ta kabinetis, kumaras oma mugavas reguleeritava seljatoega Eamesi toolis, pikad jalad ruumi keskele suunatud, raamat süles. Aken on lahti, lastes sisse talvist õhku. Ta on suitsetanud. Ta vaatab üles.
„Tervist, Fox,” ütleb ta.
„Mu tuba on suurem kui see, mis mul enne oli,” kordab Ethan.
Nõjatun tagasi, tõstan jala üle põlve. See tundub peaaegu absurdselt poseeriv. Pean korraks aru, millal ma viimati jalg üle põlve istusin. „Kus sa koolis hakkad käima?”
„Koduõpe,” teatab ta. „Mu ema õpetab mind.” Enne kui vastata jõuan, nookab ta kõrvallaual oleva foto poole. „Kas see on teie perekond?”
„Jah. See on mu abikaasa ja mu tütar. Üks on Ed ja teine Olivia.”
„Kas nad on kodus?”
„Ei, nad ei ela siin. Me läksime lahku.”
„Oh.” Ta silib Punchi selga. „Kui vana Olivia on?”
„Kaheksane. Kui vana sina oled?”
„Kuusteist. Veebruaris saan seitseteist.”
See on sedasorti täpsustus, mida võiks öelda Olivia. Poiss on vanem, kui pealt paistab.
„Mu tütar sündis ka veebruaris. Sõbrapäeval.”
„Minu sünnipäev on kahekümne kaheksandal.”
„Liigaastale väga lähedal,” kostan ma.
Ta noogutab. „Mis tööd te teete?”
„Ma olen psühholoog. Tegelen lastega.”
Ethan kirtsutab nina. „Miks peaksid lapsed psühholoogi vajama?”
„Igasugustel põhjustel. Mõnel on koolis raskusi, teistel on kodus probleeme. Mõnel on raske pärast uude kohta kolimist.”
Ta ei ütle midagi.
„Nii et kui sa koduõppel oled, pead vist väljastpoolt klassi sõpru leidma.”
Ta ohkab. „Mu paps leidis ühe ujumistrenni, kus ma peaksin käima hakkama.”
„Kui kaua sa oled ujumisega tegelenud?”
„Viieaastasest saadik.”
„Sa pead siis juba väga tasemel olema.”
„Pole viga. Paps ütleb, et ma olen võimekas.”
Noogutan.
„Ma olen üsna hea,” möönab ta tagasihoidlikult. „Ma juhendan teisi.”
„Sa oled ujumistreener?”
„Puuetega inimestele. Ma mõtlen, mitte kehaliste puuetega,” lisab ta.
„Arengupuuetega.”
„Nojah. Ma tegin seda Bostonis palju. Tahan seda siin ka teha.”
„Kuidas sa selle juurde sattusid?”
„Mu sõbra õel on Downi sündroom ja ta nägi paar aastat tagasi olümpiamänge ja tahtis ujuma õppida. Seega ma õpetasin teda ja siis veel mõnda last tema koolist. Ja siis sattusin kogu sellesse …” – ta püüab sobivat sõna leida – „sellesse stseeni, ma arvan.”
„See on suurepärane.”
„Ma pole eriline pidudel käija ja nii.”
„Pole sinu stseen.”
„Ei.” Siis ta naeratab. „Üldse mitte.”
Ta pöörab pead, vaatab köögi poole. „Ma võin oma toa aknast teie maja näha,” ütleb ta. „See on seal üleval.”
Pööran