Sortsan veini klaasi, kandun ülakorrusele, istutan end oma laua taha. Küünitan oma Nikoni järele.
Number 207 köögis võin näha pereisa, suurt ja lahmakat, telekaekraani taustavalguses. Surun kaamera vastu silma ja suumin sisse: telekas käib saade „Täna õhtul”. Võiksin alla suunduda ja enda teleri sisse lülitada, mõtisklen ma, ning vaadata koos oma naabriga. Või siis vaadata siitsamast, tema telekast, objektiivi kaudu.
Otsustan nii teha.
Sellest on veidi aega, mil ma maja fassaadi nägin, kuid Google annab abivalmilt tänavavaate: lubjatud kivi, ähmaselt neoklassitsistlik, kroonitud väikese katuseterrassiga. Siit, kus ma istun, saan mõistagi saada ainult maja külgvaate; idapoolsete akende kaudu näen selgelt kööki, teise korruse salongi ja selle kohal asuvat magamistuba.
Eile saabus rügement kolijaid, tassides diivaneid ja telereid ja iidset riidekappi. Abikaasa on liiklust juhtimas. Tema naist pole ma näinud nende sissekolimise õhtust alates. Mõtisklen, milline ta välja võib näha.
Olen sel pärastlõunal parajasti Rook&Rollile males pähe tegemas, kui kuulen uksekella. Lähen jalgu lohistades alla, annan kellale laksu, keeran fuajee ukse lukust lahti ja leian seal varitsemas oma üürniku, kes näeb välja, nagu öeldakse, töötlemata ja tõhus. Ta on nägus oma väljajoonistunud lõuaga, silmad nagu salaluugid, tumedad ja sügavad. Henry Fonda pärast pikaleveninud õhtut. (Ma pole ainus, kes nii arvab. Davidile meeldib lõbustada juhutisi naistuttavaid, olen märganud. Kuulnud, õigemini.)
„Ma lähen täna õhtul Brooklyni,” teatab ta.
Tõmban käega läbi juuste. „Hea küll.”
„Tahad, et ma miskit korda seaksin, enne kui lähen?” See kõlab nagu ettepanek, nagu repliik mõnest noir-filmist. Aja lihtsalt huuled prunti ja puhu.
„Aitäh. Kõik on kenasti.”
Ta suunab pilgu minust mööda, kissitab. „Mõni pirn vajab vahetamist? Siin on pime.”
„Mulle meeldib hämarus,” ütlen. Ka oma meeste juures, tunnen tahtmist lisada. Kas see nali on filmist „Lennuk”[2.]? „Head …” Lõbutsemist? Ajaveetmist? Seksi? „… aega.”
Ta pöördub minekule.
„Kuule, sa võid lihtsalt keldrikorruse ukse kaudu sisse tulla,” ütlen talle, panustades mängulisusele. „Tõenäoliselt olen ma kodus.” Loodan, et ta naeratab. Ta on siin olnud kaks kuud ja ma pole kordagi näinud teda naeratamas.
Ta noogutab. Lahkub.
Sulen ukse, keeran võtit lukus kaks tiiru.
Uurin end peeglist. Kortsud ümber silmade nagu kodarad. Korratu pahmakas tumedaid juukseid, siin-seal hallide tiigritriipudega, õlajoon longus, kaenlaalused karvatüügastes. Mu kõht on lõdvaks muutunud. Reisi punkteerivad mügarad. Nahk peaaegu tontlikult kahvatu, veresooned käsivartel ja säärtel lillakad.
Lohukesed, täpistused, karvatüükad, kortsud: tuleb tööd teha. Kunagi oli mul kodune veetlus, vähemalt mõne arvates, Edi arvates. „Sa olid nagu igiomane naabritüdruk,” ütles ta lõpupoole kurvalt.
Vaatan alla varvastele, mis põrandaplaatidel virdavad – pikad ja kenad, üks (või kümme) mu parimaid omadusi, kuid hetkel pisut väikekiskja moodi.
Sobran oma apteegikapis, kus on tabletipurgid üksteise otsas virnas nagu tootemisambad, ning kaevan välja küünetangid. Viimaks ometi üks probleem, mille saan korda ajada.
1 Originaalpealkiri „Out of the Past”. Toim. [ ↵ ]
2 Originaalpealkiri „Airplane”. Toim. [ ↵ ]
VIIS
Kinnisvaraleping pandi eile veebi välja. Mu uued naabrid on Alistair ja Jane Russell. Nad maksid oma tagasihoidliku eluaseme eest 3,45 miljonit dollarit. Google ütleb, et mees on partner keskmise suurusega konsultatsioonifirmas, varem elas Bostonis. Naise kohta selgeid andmeid pole – eks sa proovi veebilehitsejasse „Jane Russell” sisestada.
Nad on valinud elava naabruskonna. Millerite kodu üle tänava – jäta kõik lootus, kes sa siia sisened – on üks viiest linnamajast, mida ma enda lõunapoolsetest akendest näen. Ida pool seisavad äravahetamiseni sarnased Hallid Õed: ühesugused räästakarniisid akende kohal, ühesugused pudelrohelised välisuksed. Paremal – veidi vähem hallis ões, ma arvan – elavad Henry ja Lisa Wasserman, pikaaegsed asukad. „Neli aastakümmet ja tiksub juurde,” uhkustas proua Wasserman, kui me siia kolisime. Ta astus läbi, et meile öelda („otse näkku”), kui palju tema („ja minu Henry”) panid pahaks „järjekordse pintsaklipslaste klanni” saabumist kodukanti, mis „oli kunagi tõeline naabruskond”.
Ed puhises vihast. Olivia ristis proua täistopitud küülikuks.
Veemehed[1.], nagu me neid paarina nimetama hakkasime, pole minuga hiljem enam rääkinud, olgugi et olen praegu üksipäini, ühemeheklann. Nad ei tundu sõbralikumad olevat ka teise Halli Õe elanike suhtes, kelle perekonnanimi on sobivalt Gray. Kaksikud teismelised tütred, isa partner butiikfirmas M&A, ema innukas raamatuklubi kohtumiste korraldaja. Selle kuu valik, mida nende „Saame kokku” lehekülg reklaamib ja mida just praegu Grayde võõrastetoas retsenseeritakse kaheksa keskealise naise poolt: Thomas Hardy „Jude the Obscure”.
Lugesin seda samuti, kujutledes, et olen üks raamatuklubilastest, näksides kohvikooki (ei olnud mugav) ja rüübates veini (sellega tulin toime). „Mida sa arvad Jude’ist, Anna?” võis Christine Gray minult küsida, ja mina vastasin, et pean teda üpris ähmaseks – obscure. Siis naersime. Nad naeravad praegugi, tegelikult. Püüan koos nendega naerda. Võtan sõõmukese.
Milleritest lääne pool on Takedad. Mees on jaapanlane, naine valge, nende poeg ebamaiselt kaunis. Ta on tšellist. Soojadel kuudel harjutab ta, salongiaknad lahti, mispeale Ed avas omakorda meie omad. Ühel õhtul, mingis ammu möödunud juunikuus, tantsisime me, Ed ja mina, Bachi süidi katkete järgi: õõtsudes köögis, minu pea tema õlal, tema sõrmed minu seljal sõlme seotud, sellal kui poiss üle tänava aina mängis ja mängis.
Sel viimasel suvel uitas tema muusika mu maja poole, jõudis mu elutoani, koputas viisakalt aknale: Lase mind sisse. Ma ei lasknud, ei saanud – ma ei tee kunagi aknaid lahti, mitte ealeski –, kuid võisin ikkagi kuulda seda ümisemas, anumas: Lase mind sisse. Lase mind sisse!
Paarismaja 206–208, tühjalt seisev topeltlai pruunist liivakivist hoone, külgneb Takedade häärberiga. Kaks novembrit tagasi ostis selle LLC, kuid sisse ei kolinud keegi. Mõistatus.
Peaaegu aasta jagu klammerdusid selle fassaadi külge tellingud nagu rippaiad. Siis olid need üleöö kadunud – see oli mõni kuu enne Edi ja Olivia lahkumist –, ja tollest ajast peale on vaikus.
Nii on siis lood mu lõunapoolse impeeriumiga ja selle alamatega. Ükski neist inimestest polnud mu sõber, enamikku neist ei kohanud ma rohkem kui korra või kaks. Linnaelu, vististi. Veemehed olid võib-olla millelgi jälil. Mõtlen, kas nad teavad, mis minust on saanud.
Mahajäetud katoliku kool külgneb mu maja idaküljega, praktiliselt nõjatub vastu seda; Püha Dymphna õppeasutus, aknaluugid ees tollest ajast saati, kui siia elama asusime.
Ähvardasime Olivia sinna saata, kui ta sõna ei kuulanud. Rõugearmiline pruun liivakivi, aknad nõest tuhmid. Või vähemalt nii ma mäletan. Juba mõnda aega pole ma sellele pilkugi heitnud.
Ja otse läänes