„Oota pimeduseni”[7.]: taas Hepburn, pime naine, kes on kinni kiilutud oma keldrikorterisse. Ma läheksin keldrikorteris täiesti pööraseks.
Siis veel mõned filmid Hitchi-järgsest ajast: „Haihtumine”[8.] koos selle röögatu lõppmänguga. „Pöörane”[9.], Polanski ood meistrile. „Kõrvalmõjud”[10.], mis algab ravimitööstusevastase joruna, et vingerdada angerjana täiesti teise žanrisse.
Hea küll.
Üldtuntud filmitsitaadid, mis tegelikult paika ei pea. „Play it again, Sam” („Mängi seda veel, Sam”) – „Casablanca”, öeldavasti, kuigi ei Bogie ega Bergman seda kunagi ei öelnud. „He’s alive” („Ta on elus”) – Frankenstein ei omista oma monstrumile sugu; julmal kombel ütleb ta lihtsalt: „See on elus”.
„Elementary, my dear Watson” („Elementaarne, mu kallis Watson”) – see võtab kokku helifilmiajastu esimesed Holmesi linastused, kuid Conan Doyle’i dialoogis pole sellist asja kusagil.
Hästi.
Mis järgmiseks?
Nipsutan oma sülearvuti lahti, lähen Agorasse. Sõnum Mitzilt Manchesterist; progressiaruanne tänuks Arizonast, Dimples2016. Ei midagi märkimisväärset.
Number 201 eessalongis tõmbab Takeda-poiss oma poognat üle tšellokeelte. Kaugemal idas pagevad neli Grayd vihma eest, nad naeravad majatrepist üles tormates. Üle pargi täidab Alistair Russell köögikraanist klaasi.
1 Originaalpealkirjad on „Double Indemnityc”, „Gaslight”, „Saboteur”, „The Big Clock”. Toim. [ ↵ ]
2 Originaalpealkiri „The Thin Man”. Toim. [ ↵ ]
3 Originaalpealkiri „Le Boucher”. Toim. [ ↵ ]
4 Originaalpealkiri „Dark Passage”. Toim. [ ↵ ]
5 Originaalpealkiri „Charade”. Toim. [ ↵ ]
6 Originaalpealkiri „Sudden Fear!”. Toim. [ ↵ ]
7 Originaalpealkiri „Wait Until Dark”. Toim. [ ↵ ]
8 Originaalpealkiri „The Vanishing”. Toim. [ ↵ ]
9 Originaalpealkiri „Frantic”. Toim. [ ↵ ]
10 Originaalpealkiri „Side Effects”. Toim. [ ↵ ]
KAHEKSA
Hiline pärastlõuna. Valan California Pinot Noiri paksupõhjalisse klaasi, kui kõlab uksekell. Pillan klaasi.
See plahvatab, pikk veinikeel limpsib valget paberikaske. „Persse!” hüüatan. (Mõnikord olen märganud, et teiste inimeste puudumisel vannun ma sagedamini ja valjemalt. Ed oleks kohkunud. Ma ise olen kohkunud.)
Olen just jõudnud haarata peotäie pabersalvrätte, kui kell uuesti heliseb. Kes pagan? mõtlen ma – või ütlesin seda valjusti? David lahkus tund aega tagasi Ida-Harlemi suunas tööle – vaatasin teda Edi raamatukogust – ja ma ei oota ühtki kojukannet. Ma küürutan ja lajatan salvrätid segaduse keskele, seejärel marsin ukse juurde.
Uksetelefoni ekraani raamistuses seisab pikk nooruk kitsas jakis, käed pigistamas väikest valget karpi. See on Russellide poiss.
Vajutan kõnenupule. „Jah?” ütlen ma. Vähem sõbralik kui „Tere”, viisakam kui „Kes pagan?”
„Ma elan risti üle pargi,” ütleb ta peaaegu karjudes, hääl ebatõenäoliselt mahe. „Mu ema palus teile selle anda.” Vaatan, kuidas ta karbi mikrofoni poole tõstab. Siis, teadmata, kus täpselt kaamerasilm asub, pöördub ta aeglaselt ümber telje, käed pea kohal.
„Sa võid lihtsalt …” alustan ma. Kas peaksin tal paluma selle fuajeesse jätta? Mitte kuigi naaberlik, oletan, kuid ma pole kaks päeva duši all käinud ja kass võib proovida talle küüned sisse lüüa.
Ta seisab endiselt etikul, karp pea kohal.
„… sisse tulla,” lõpetan ma ja tonksan sõrmega lukuklahvi.
Kuulen, kuidas surinal lukk avaneb ja lähen ukse juurde, ettevaatlikult, samamoodi nagu Punch tundmatutele inimestele läheneb – või seda tegi, kui tundmatud inimesed veel siin käisid.
Jääklaasi taha moodustub vari, ähmane ja kõhn, nagu vibalik puuvõsu. Keeran uksenuppu.
Ta on tõepoolest pikk, sileda titenäo ja siniste silmadega, liivakarva juuksetukk ja ühte kulmu sälgutav vaevumärgatav arm, mis ulatub üles laubale. Võib-olla viieteistkümnene. Ta näeb välja nagu poiss, keda ma kunagi teadsin, kunagi suudlesin – suvelaagris Maine’is, veerand sajandit tagasi. Ta meeldib mulle.
„Ma olen Ethan,” ütleb ta.
„Tule sisse,” kordan ma.
Ta siseneb. „Siin on pime.”
Klõpsan seinal lülitit.
Samal ajal kui mina uurin teda, uurib tema ruumi: maale, tugitoolis lösutavat kassi, köögipõrandal sulavat määrdunud salvrättide kuhja. „Mis juhtus?”
„Väike õnnetus,” ütlen ma. „Ma olen Anna. Fox,” lisan ma, juhul kui talle ametlik viisakus peale läheb; ma olen piisavalt vana, et olla tema (noor) ema.
Me kätleme, siis pakub ta mulle karpi. See on puhasvalge ja kindlalt suletud, pael ümber. „Teile,” teatab ta ujedalt.
„Pane see lihtsalt sinna. Kas sa sooviksid midagi juua?”
Ta nihkub sohva juurde. „Kas ma saaksin veidi vett?”
„Muidugi.” Pöördun tagasi kööki, kraabin sodi põrandalt kokku. „Jääd ka?”
„Ei, aitäh.” Täidan klaasi, seejärel teise, köögilaual seisvat Pinot Noir’ pudelit eirates.
Karp kükitab kohvilaual, mu arvuti kõrval. Olen ikka veel Agorasse logitud, juhtinud veidi aega tagasi DiscoMickey algavast paanikahäirest läbi; tema tänukiri on suurelt üle kogu ekraani. „Nii,” ütlen ma ja istun Ethani kõrvale, ühte klaasi tema ette asetades. Lükkan arvutikaane kinni ja sirutan käe kingituse järele. „Vaatame siis, mis meil siin on.”
Tõmban paelaotsast, tõstan karbikaant, ja võtan siidpaberist välja küünla – sellise, kus õied ja varred on vahasse vangistatud nagu putukad merevaiku. Tõstan selle näo juurde, kujundades asjast väikse etenduse.
„Lavendel,” teatab Ethan varmalt.
„Nii ma arvasingi.” Hingan sisse. „Ma kaifin lavendlit.” Proovi uuesti. „Ma armastan lavendlit.”
Ta naeratab kergelt, üks suunurk ülespoole keerdunud, nagu tõmmataks seda nöörist. Temast tuleb nägus mees, taipan korraga, kõigest mõne aasta pärast. See arm – naistele hakkab see meeldima. Tüdrukud võivad sellest juba praegu vaimustuses olla. Või poisid.
„Mu ema palus mul selle teile üle anda. Noh, juba mitu päeva tagasi.”
„See