Siis on veel see maja pargi taga: number 207. Lordide paar müüs selle kaks kuud tagasi ja tegi kiiresti platsi puhtaks, lennates lõunasse oma pensionipõlve villasse Vero Beachil. Sisestagem Alistair ja Jane Russell.
Jane Russell! Mu füsioterapeut polnud temast eales kuulnud. „Härrad eelistavad blonde,” ütlesin ma.
„Mitte minu kogemuse põhjal,” vastas tema. Bina on noorem, selles ehk asi ongi.
Kõik see oli täna varem. Enne kui sain temaga vaidlema hakata, tõstis ta mu ühe jala üle teise, pööras mu üle parema külje kummuli. Valu võttis hingetuks. „Su kõõlused tahavad seda,” kinnitas ta mulle.
„Igavene mõrd,” ahmisin ma õhku.
Ta surus mu põlve vastu põrandat. „Sa ei maksa mulle selle eest, et sind siidkinnastega silitaksin.”
Vingatasin. „Kas ma saaksin sulle maksta selle eest, et sa jalga lased?”
Bina käib mu juures kord nädalas, et aidata mul elu vihata, nagu mulle meeldib öelda, ja kanda ette uusimaid uudiseid oma seksiseiklustest, mis on umbes sama põnevad kui mu enda omad. Ainult et Bina puhul on see nii sellepärast, et ta on valiv. „Pool nendes äppides esinevatest kuttidest kasutab viis aastat vanu fotosid,” kurdab ta, juuksed kosena üle õla langemas, „ja teine pool on abielus. Ja ülejäänud pool on põhjusega üksikud.”
See teeb kokku kolm poolt, aga sa ei hakka arutama matemaatilisi peensusi inimesega, kes parajasti su selgroogu väänab.
Ühinesin Tinderiga kuu aega tagasi, et „lihtsalt vaadata”. Tinder, nagu Bina mulle selgitas, sobitab sind inimestega, kellega su elurada on ristunud. Aga mis siis, kui see pole ristunud mitte kellegagi? Mis siis, kui sa navigeerid igavesest ajast igavesti selsamal neljal tuhandel vertikaalselt paigutatud ruutjalal, ja peale selle mitte midagi?
Ma ei tea. Esimene profiil, mille otsa sattusin, oli Davidi oma. Kustutasin oma konto otsemaid.
Nüüd on sellest neli päeva, kui ma Jane Russelli silmasin. Kahtlemata ei küündinud ta proportsioonid oma filmitähest nimekaimu lähedalegi, tolle torpeedorindade ja herilasepihaga, aga minu omad samuti mitte. Poega nägin vaid tol ainsal korral, eile hommikul. Abikaasa seevastu – laiad õlad, jutilised kulmud, kitsas ninaselg – on oma majas pidevalt nähtaval: vispeldab köögis mune, loeb salongis lehte, aeg-ajalt kiikab magamistuppa, nagu otsiks kedagi taga.
1 Wassermann: Veevalaja saksa k. Tõlkija [ ↵ ]
KUUS
Täna päeval prantsuse leçon ja õhtul „Les Diaboliques”. Rotinäoline lurjusest abikaasa, tema „pisike raamas” naisuke, armuke, mõrtsukas, haihtunud laip. Kas haihtunud laibast saab veel põnevamaks minna?
Aga kohustused kõigepealt. Neelan oma tabletid, pargin end töölaua taha, toksin sõrmega hiirt, sisestan salasõna. Ja login end Agorasse.
Suvalisel ajal, igal ajal, on sisse loginud vähemalt tosin kasutajat, üle maailma laiali laotunud plejaad. Mõnda neist tean nimepidi: Talia San Francisco lähistel, Phil Bostonis, keegi Manchesteri jurist ebajuristliku nimega Mitzi, siis boliivlane Pedro, kelle katkendlik inglise keel pole arvatavasti hullem kui minu vigane prantsuse.
Teised lähtuvad nimevalikul hetkeajest, mina kaasa arvatud – mingil toredal viivul valisin Annagoraphobe, siis aga paljastasin end teisele kasutajale psühholoogina ja sõna läks kiiresti liikvele. Seega, nüüd olen ma thedoctorisin – „tohter on kohal”. Võtab teid vastu.
Agorafoobia: tõlkes suurte ja avatud kohtade kartus, praktikas paljude ärevushäirete katusmõiste. Esmakordselt dokumenteeritud 19. sajandi lõpus, sajand hiljem „kodeeritud eraldiseisva diagnostilise üksusena”, kuigi ilmneb suuresti käsikäes paanikahäirega. Võid selle kohta kõike lugeda, kui tahtmist on, käsiraamatust „Vaimsete häirete diagnostiline ja statistiline manuaal, viies väljaanne”. Ingliskeelses maailmas lühidalt DSM-5. See on mind alati lõbustanud, see pealkiri – kõlab pigem filmifrantsiisina. Sulle meeldis vaimsete häirete neljas väljaanne? Oota vaid järge!
Meditsiinikirjandus on diagnostikavaldkonnas ebaharilikult kujutlusvõimeline. „Agorafoobsed hirmud … hõlmavad üksi väljaspool kodu viibimist, rahvamassis viibimist või järjekorras seismist, sillal seismist.” Mida kõike ma ei annaks, et kord sillal seista. Põrgut, mida kõike ma ei annaks, et seista järjekorraski. Mulle meeldib ka see: „Teatrisaalis rea keskel istumine.”
Keskmised istekohad, võta või jäta.
Leheküljed 113 kuni 133, kui täpsemalt teada tahad.
Paljud meie seas – need, kes on kõige rängemini kahjustatud, kes maadlevad traumajärgse stressihäirega – on suletud koduseinte vahele, sekeldava, pulbitseva välismaailma eest varjul. Mõned pelgavad rahvamasside tulva, teised liikluskeeriseid. Minu jaoks on need taevaavarus, lõputu silmapiir, ehe eksponeeritus, kõige väljaspoolse purustav surve. „Avatud kohad”, määratleb DSM-5 ebamääraselt, innukas edasi liikuma selle fraasi 186 joonealuse märkuse juurde.
Arstina ütlen ma, et agorafoobiat põdev inimene otsib keskkonda, mida ta saab kontrollida. Niisugune on kliiniline seisukoht. Ise seda põdedes (ja see on õige sõna) ütlen ma, et agorafoobia ei ole mu elu niivõrd laastanud kui lihtsalt selleks muutunud.
Agora tervitusekraan ütleb mulle tere. Sirvin teadetetahvleid, kammin teemajätke. „3 kuud oma majas kinni.” Ma kuulen sind, Kala88; siin peaaegu kümme kuud ja üha tiksub. „Agora sõltuvus meeleolust?” Kõlab pigem nagu sotsiaalfoobia, EarlyRiser. Või probleemne kilpnääre. „Ei saa ikka tööd.” Oh, Megan – ma tean ja tunnen kaasa. Tänu Edile ma seda ei vaja, kuid tunnen oma patsientidest puudust. Tunnen nende pärast muret.
Üks uustulnuk on mulle sõnumi saatnud. Suunan ta ellujäämise käsiraamatu juurde, mille kevadel kokku panin: „Ah et sul on paanikahäire” – tean küll, et see kõlab kehkjalt.
K: Kuidas ma süüa saan?
V: Blue Apron, Plated, HelloFresh … Ühendriikides on lugematu hulk kojutoomisega toitlustusfirmasid! Teistes riikides leiab ilmselt samasuguseid teenuseid.
K: Kuidas ma oma rohud kätte saan?
V: Kõik suuremad apteegid Ameerikas toovad praegu ravimid koju kätte. Palu oma arstil kohalikule apteegile teatada, kui jama peaks tekkima.
K: Kuidas ma oma maja puhtana saan hoitud?
V: Lihtsalt korista seda! Palka puhastusfirma või liiguta ise. (Mina ei tee kumbagi. Mu maja vajaks küürimist küll.)
K: Mismoodi ma prügi välja saan viia?
V: Su koristaja võib selle eest hoolt kanda, või saad paluda sõbral aidata.
K: Kuidas ma saaks teha nii, et mul igav ei hakka?
V: Vaat see on küll paras pähkel …
Ja nii edasi. Kokkuvõttes olen ma asjaga rahul. Meeldiks endalegi selliseid nõuandeid saada.
Nüüd ilmub mu ekraanile tekstikast.
Sally4th: hei, tohter!
Tunnen, kuidas naeratus huulil tuksleb. Sally: kakskümmend kuus, elab Perthis, teda rünnati sel aastal lihavõttepühapäeval. Tulemuseks murtud käeluu, sinikad näol ja silmade ümber. Tema vägistajat ei tuvastatud ega vahistatud. Sally veetis neli kuud suletud uste taga, isoleerituna maailma kõige isoleeritumas linnas, kuid on nüüd juba enam kui kümme nädalat majast väljas käinud – teeb talle head, nagu ta ütleb. Psühholoog, võõrutusteraapia ja propranolool. Ei midagi beetablokaatori sarnast.
thedoctorisin: Tere ise ka! Kõik korras?
Sally4th: kõik ok! piknik täna hommikul!!
Ta on alati olnud kiindunud hüüumärkidesse, isegi depressioonikuristikes viibides.
thedoctorisin: Kuidas oli?
Sally4th: