Massachusettsis asuva Bostoni lastehaigla teadlased leidsid hiljuti, et suure rafineeritud süsivesikute sisaldusega toidud tekitasid ajus samasuguse reaktsiooni nagu narkootikumid sõltlastel.6 Kõigil uurimisalustel oli näha tugevat aktiveerumist naalduvas tuumas (nucleus accumbens), mis on sõltuvusega seotud ajupiirkond.
Piltlikult võib öelda, et ajus on võrgustik, mis paneb meid kordama käitumisi, mis tekitavad heaolutunde, seostades neid käitumisi dopamiini vabanemise ja teatavate seaduspärasustega ajus. Aju salvestab meeldiva tunde tekitanud tegevuse kasuliku mustrina, mis tuleb meelde jätta ja mida automaatselt korrata. Nii näiteks süütab suitsetaja vähimagi kõhkluseta sigareti ja toidusõltlane avab kartulikrõpsupaki, kaalumata võimalikke kaugemale ulatuvaid riske.
Täpselt samamoodi nagu suitsetaja harjub nikotiiniga, harjub ülesööja suhkru, soola ja rasvaga, nii et kalorikaste toitude söömisest saadav nauding kahaneb. Ajakirjas Nature Neuroscience avaldatud hiljutine teadusuuring näitas, et nii narkosõltuvus kui ka sundsöömine vähendavad aju premeerimise radade tundlikkust.7 See tähendab, et nii narkootikumide kui ka toidu puhul vajab inimene neid heaolutunde saamiseks järjest rohkem ja rohkem. Söömiskäitumist juhivad ajus mõnu ja tasu signaalid, mis tähendab, et aju tuleb kas palju stimuleerida (kontsentreeritud toiduga, mis on tehtud magusaks ja tugevasti maitsestatud) või tuleb palju süüa, et see signaalide tasand säilitada. Kui vähem süüa, tekib füüsiline ja emotsionaalne ebamugavustunne.
Ma pole seda tegelikult kunagi toidusõltuvuseks osanud pidada, aga olles lugenud su seisukohti, mõistan nüüd, et mu isa suri söömissõltuvuse tagajärjel. Ta käis arsti juures ja tal diagnoositi 2. tüüpi diabeet 38-aastaselt. Ta kasutas sümptomite leevendamiseks aastaid ravimeid (kokku 11 eri ravimit), kuid jätkas samal ajal maiustuste ja saiakeste ostmist. Ta suri küpses eas, 64 aasta vanuselt. Nüüd ma tean, et see oli sõltuvuskäitumine, sest isa teadis, et kui ta muudaks oma toitumist, kaoksid ka sümptomid. Ta teadis, millised on tema söömiskäitumise tagajärjed, aga vohmis ikkagi 25 aastat ebatervislikku toitu süüa. 25 aastat, täis haiglas viibimisi ja igasuguseid vastikuid suhkruhaigusega kaasnevaid nähtusid! Ta polnud rumal inimene, aga käitus sellegipoolest mõistusevastaselt.
Enamik inimesi saab aru, et ülekaalulisus on nende tervisele halb. Tõenäoliselt on nii nende sõbrad, perekond kui ka arstid soovitanud neil kaalus alla võtta, aga nad ei suuda. Nad on katsetanud igasuguseid dieete, aga ei suuda neile kindlaks jääda. Miks on see nii? Miks ei võiks nad lihtsalt söömist lõpetada?
Põhjuseks on TOKSILINE NÄLG.
Süües peamiselt kaloririkkaid toite, mis ei sisalda piisavas koguses kaitsvaid toitaineid, kuhjub rakkudesse jääkprodukte, nagu vabad radikaalid ja glükeerimise lõpp-produktid (AGE-d) ning kujuneb välja seisund, mida teatakse kui oksüdatiivne stress. Oksüdatiivne stress võib põhjustada põletikku, rakukahjustusi ja rakkude enneaegset surma. Enamasti kaasneb sellega toksiliste ainevahetusjääkide kuhjumine, mis võib tekitada toidukordade vahel võõrutusnähtude sümptomeid. Mina nimetan neid võõrutusnähtude sümptomeid toksiliseks näljaks.
Kas ma olen toidusõltlane? Testi ennast
Ühe jah-vastuse korral võib teid kahtlustada toidusõltuvuses, kahe või enama jah-vastuse korral olete kindlasti toidusõltlane.
Ebamugavustunnet sõltuvusaine tarbimise lõpetamisel nimetatakse ärajäämanähtudeks. See on tähenduslik, kuna see kujutab endast mürgitustamist või biokeemilist tervenemist pärast seda, kui aine tarbimine lõpetatakse. On peaaegu võimatu puhastada oma keha kahjulikest ainetest ebamugavust tundmata. Kui seedimine lakkab, siis mürgitustamine võimendub. Seedimise lõppedes tekib inimestel sageli iiveldus või peavalu ja tihti arvatakse, et need ebamugavustunded on seotud näljaga. Kui midagi süüa, algab taas seedimine ja see lõpetab mürgitustamise protsessi, mis aitab halvast tundest lahti saada. Lubage ma selgitan.
Seedimistsüklis on kaks faasi, anaboolne ja kataboolne. Anaboolse faasi käigus süüakse, näritakse, seeditakse ja omandatakse toitaineid, aeglustades või peatades mürgitustamise aktiivse protsessi, mis on kõige tõhusam siis, kui keha ei seedi aktiivselt toitu. Kui seedimine lõpeb, algab kataboolne faas ja mürgitustamine võtab kohe pöördeid juurde. Selle tagajärjel kogevad inimesed mürgitustamise sümptomeid, mida nad tõlgendavad näljana. Nad peavad enda arvates uuesti sööma, ehkki nende organism on juba kaloritest küllastunud. Niisiis söövad nad kas tihedasti, nii et nende organism ei satuks kataboolsesse faasi, või söövad nad kaloririkkaid eineid ja loomseid produkte, et hoida seedimisprotsess (anaboolne protsess) aktiivsena, kuni on taas aeg süüa.
Oluline on eristada tõelist nälga toksilisest näljast. Erinevalt tõelisest näljast, mida on tunda siis, kui organism on ära põletanud enamiku eelmise söögikorra kaloritest ja on valmis uueks tankimiseks, tekib toksiline nälg siis, kui organism hakkab vabanema ohtlikest toksiinidest. Me tunneme kohe ebamugavust, mis paneb meid arvama, et leevenduseks tuleb süüa või juua midagi kaloririkast. See tingib aga ülesöömise ja tõstab tugevasti soovi tarbida rohkem kaloreid, kui organism vajab.
Ma ei palu teil dieeti pidada. Palun teil muutaoma põhilisi uskumusi toidust.
Mida rohkem te püüate leida kiiret leevendust, seda enam takistate detoksifikatsiooni või tervenemise protsessi. Ebamugavusaistingud on tihti märguandeks, et olukord on paranemas ja toimub mürkainete eemaldamine. Nende sümptomite pidamine näljaks on ekslik ning on väär süüa nende vähendamiseks liiga sageli ja liiga palju – see toob kaalulisa, teeb haigeks ja põlistab sõltuvuse nõiaringi.
Halvast harjumusest loobumine tekitab esialgu halvema, mitte parema tunde. Kui inimesed alustavad tervisliku dieediga, tunnevad nad end esimesel kolmel kuni viiel päeval tavaliselt väga halvasti. Just seepärast kõik dieedid ebaõnnestuvadki. Need püüavad panna inimesi vähem sööma, vähem söömine on aga nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt ebameeldiv. Ainus võimalus mõnusasti vähem süüa, on aidata organismil tahta vähem toitu, aga selleks peame saama lahti toksilisest näljast. Mikrotoitaineid peab olema piisavalt, et takistada toksiinide kuhjumist rakkudesse, mis on peamine toksilise nälja põhjus.
Meeldivalt tervisliku kaalu saavutamiseks peab toitumine olema tervislikum ja piisavalt mikrotoitainerikas.
Oma sõnadega
Heather ei muretse enam kaalu pärast. Ta sööb, mida tahab, on kaugelt tervem ja tal ei ole enam peavalusid.
Enne: 91 kg
Pärast: 57 kg
Ma olen 38-aastane naine ja kolme lapse ema. Nii kaua, kui mäletan, olen kannatanud hirmsaid migreenihoogusid. Ma ei saanud magada. Olin kogu aeg väsinud. Mul polnud jõudu, et tõusta ja pojaga mängida, ja ma võisin keset autosõitu tukkuma jääda. Mul olid hirmsad hooajalised allergiad ja seletamatu lööve, mis ei kadunud mitme kuu jooksul. Mu meeleolu kõikus, ehkki pereliikmed ütlesid, et olin lihtsalt pidevalt pahur. Hakkasin ärevuse vastu antidepressante tarvitama.
Proovisin ise kokku panna kava, et tervist tagasi saada. Tellisin mahlapressi ja jõin nädalate kaupa värsket mahla. Ehkki ma tundsin end siis suurepäraselt,