Meie füüsiline ja vaimne muutumine on olnud rabav! Pärast kolmekümmend viit aastat on Dave lõpuks loobunud kohvist ja suitsetamisest. Jalutame, jookseme, matkame vähemalt 40 km nädalas, teeme iga päev südamele mõeldud ja kaloreid põletavaid harjutusi. Tunneme end mõlemad suurepäraselt.
Meie muutumine ja kirglik pühendumine uuele toitumisviisile on mõjutanud positiivselt ka meie lapsi. Nemadki on hakanud toitumisel järgima meie valikuid ja selle tulemusena märgatavalt kaalus alla võtnud. Ka nende tervis on igati paranenud.
Oleme toitumisteadliku elulaadiga selgeks saanud, et me kõik suudame oma tervist kontrollides juhtida oma saatust – see on igaühe enda teha!
Ma luban teile, et selle toitumisstiili abil säilitate oma noorusliku elujõu ja tervise. Te saate vältida infarkti, insulti, dementsust ja koguni vähki. Te sõna otseses mõttes kindlustate oma keha haiguste vastu – lihtsalt kaalus alla võttes. Hakkate mõistma tervise, toitumise ja kaalulangetuse seoseid. Ja selle tulemusena omandate lihtsa ja tõhusa meetodi, kuidas saavutada normaalkaal ja kuidas seda hoida, ilma et peaks kogu ülejäänud elu dieeti pidama. Te vabanete jäädavalt dieedipidamismeetodite lõputute tüütute arutluste karussellist.
Siinsesse raamatusse kaasatud lood on esitatud inimeste oma sõnadega, valitud välja sadade hulgast selle alusel, et need iseloomustaks paljude inimeste kogemust ja neis oleks, mida õnneliku ja rahuldustpakkuva elu otsingul õppida. Need inimesed on nõustunud kasutama oma pärisnime, kuna nad on täis indu ja tahtmist teiste inimeste elu positiivselt mõjutada. See, mida nad on õppinud, on säästnud neid dieedipidamisest kogu ülejäänud eluks. Loodetavasti inspireerivad nende lood ka teid.
Kutsun teid dieedipidamist lõpetama!
Oma sõnadega
Toidusõltuvuse ja isude tõttu elas Kathleen oma elu dieetide karusellil. Kathleeni düsfunktsionaalne suhe toiduga valitses tema elu, kuni ta sai võimu enese kätte tagasi.
Enne: 103 kg
Pärast: 74 kg (senini)
Toit oli mu ideaalne sõber. Sõber, kes ei vedanud mind mitte kunagi alt. Kui ma olin kurb, oli toit mind ootamas. Kui ma tahtsin midagi tähistada, tõstis toit mu tuju ja tähistas ühes minuga. Kui mul oli igav, aitas toit mul aega veeta. Kui elu oli liiga valulik, et mõelda, tuli see sõber mulle appi, et mu vaeva leevendada. Tõesti, toit oli mulle nagu parim sõber, kes mul eales oli olnud.
Tavaline Ameerika toit pakkus mulle tröösti, lohutas ja rõõmustas. See oli alati kohe võtta, kui ma end üksi tundsin. Ometigi tõi see kaasa ka vaeva ja meeleheidet, sest selle suhte tõttu hakkasin ma kohutavalt palju kaaluma. Asja tegi hullemaks geneetiline häda, mille tõttu mul oli nii raske osteoartriit, et ma vajasin põlveliigese asendamist. Ma olin kõigest neljakümne seitsme aastane. Tavaline Ameerika toit ja minu toidusõltuvus hävitasid mu lugupidamise ja hoolimise endast.
On arusaadav, et see ebaterve suhe tuli lõpetada. Aga nagu igasuguse düsfunktsionaalse suhtega, tähendas selle lõpetamine ühtlasi loobumist selle headest külgedest, mida ma nii meeleheitlikult tahtsin. Kuidas neid asju omavahel sobitada? Oletan, et vastus sellele küsimusele on sügavalt isiklik ja igaühe jaoks erinev. Mina pidin nägema, kuidas mu isa, tüüpilise ameerikaliku toidu ohver, aeglaselt suri. Mäletan, kuidas ma oma isa intensiivraviosakonnas külastasin, kui ta oli välja tulnud järjekordsest kriisist, ja soovitasin tal oma toitumisharjumusi muuta. Ta raputas pead ja ütles: „Kathleen, ma ei suuda oma toidust loobuda.” Ma ei unusta ealeski tema sõnu, kui ta istus oma haiglavoodil kaleda luminofoorlambi valgel, monitorid taustal piiksumas. Ta oli napilt surmast pääsenud, aga ometigi ei suutnud ta ebatervislikust toidust loobuda. See on tõsine sõltuvus. Kui ta suri, ei tundnud ma temast mitte üksnes kohutavalt puudust, vaid ma nägin ka oma tulevikku. Minu sõltuvus tüüpilisest Ameerika söögist polnud sugugi väiksem kui isal ja ma tundsin hirmu.
Ma kohtusin dr Fuhrmani toidusõltuvusnõustajaga, kes aitas mul mõista mu düsfunktsionaalset suhet toiduga. Sain aru, et minu sõltuvus toidust ei erinenud sugugi narko- või alkoholisõltuvusest. Kas meil pole mitte väga vedanud, et meie sõltuvus on sotsiaalselt heaks kiidetud ja toimub puhastes saalides, restoranides ja meie enese köögis? Kas me pole õnnelikud, et meil pole vaja pugeda räpasesse kõrvaltänavasse, et oma doosi kätte saada? Ja kas pole kirjeldamatult traagiline, et meil on just samasugune dopamiinihimu tekitav, tervist hävitav ja vaimselt hukutav sõltuvus nagu narkomaanidel?
Ma sain aru, et minnes kaasa nendega, kes põhjustavad probleeme, lõpetame valesid otsuseid tehes. Nad ei austa meid, vaid teevad haiget. Peame end nendest sõpradest lahti rebima, olgu neis suhetes mis tahes positiivseid külgi. Minu jaoks oli ebatervislik toit minu düsfunktsionaalne „kamp”.
Nagu halba suhet oma elust eemaldades sageli juhtub, tehakse ruumi uuele, tervislikule suhtele. Nüüd on mu sõpradeks oivalised värsked krõmpsud köögiviljad. Nende hulgas on ka moraalituid magusaid mahlaseid puuvilju. Mu sõbraks on rõõmsad täitvad oad, südamlikud täisteraviljad, maitsvad pähklid ja seemned. Mu uued sõbrad hoolitsevad minu eest ega tee mulle kunagi haiget nagu tüüpiline Ameerika toit. Nüüd, kui mul on toiduga tunduvalt tervislikum suhe, olen ma üle 25 kg kergem ja võtan jätkuvalt kaalus alla.
Toidusõltuvusest vabanemine on raske, aga kui omandate teadmised, mida saate dr Fuhrmani uuringutest ja kirjutistest, ei ole võimalik neid enam unustada. Kui olete kogenud elu õigesti toitudes, ei talu te enam toksilise toiduga kaasnevat tunnet. Kui olete saanud tegusaks, ei taha te enam stagnatsiooni. Kui olete õppinud kuulama omaenese keha, kuulete alati selle tarkusi.
I OSA
Esimene peatükk
Toksiline nälg
Meil on ülekaaluline ja tõbine rahvas, tervishoiule kulutatavad summad on väljunud kontrolli alt. Meie ümber on inimesed, kes põevad haigusi, mida saaks kergesti vältida. Miks siis ometigi ei märgata, et selle olukorra parandamiseks peavad inimesed oma toitumist radikaalselt muutma? Miks tekitab söömine nii suurt segadust? Selle kriisi kohta on tõendeid kõikjal, ometi pole asjade selline seis kokkusattumus. Inimeste kehvas tervises ja puudulikus infos on süüdi traditsiooniline toidupüramiid, USA põllumajandusministeeriumi kunagine nurgakivi ja tavapärane Ameerika toit (TAT).
Toidupüramiid, mille loomist on mõjutanud sotsiaalsed, ärilised ja poliitilised huvid, mitte puhas toitumisteadus, soovitab suurt hulka toitusid, mis on väga kaloririkkad ja üldiselt toitainevaesed, näiteks saia, õlisid ja kanaliha. Praeguse valitsuse „taldrik” on viimatiste arvamusavalduste põhjal küll parem, aga jätab endiselt soovida ja laias laastus pole ameeriklaste toitumislaad paranenud. Enamik Ameerika toidust koosneb endiselt rafineeritud, töödeldud ja kiirtoidust. 55 % kaloritest saadakse töödeldud toidust ja 30 % loomsetest produktidest, milles kummaski pole pea üldse antioksüdante ega fütokemikaale – need on kaks ülitähtsat elukaitsvat ja – hoidvat toitaineklassi. Neist ei pääse mööda. Toitumine, mille keskmeks on piim, juust, makaronid, leib, praetud toidud, suhkrused vahepalad ja joogid, tekitab rasvumist, vähki, südamehaigusi, diabeeti ja autoimmuunseid haiguseid.
Me sööme end surnuks.
Lihtsalt öeldes, TAT on mürgine. Selle kirjeldamiseks pole paremat sõna. See tekitab sundsöömist ja teeb haigeks. TAT on väga sõltuvust tekitav ja sel on kohutavad tagajärjed. Tavapärane rasva-, suhkru- ja soolarikas toit tekitab sõltuvust, mistõttu ei suuda enamik inimesi portsjoni suurust vähendada, kärpida kaloreid, arvestada punkte või järgida muid tüüpilisi dieedipidamise võtteid.
Suurema osa teadlaste hinnangul on toidusõltlasi 5–10 % USA rahvastikust. Mina seda ei arva. Mina usun, et toidusõltlasi on 60–80 % rahvastikust – see võib olla sõltuvus töödeldud toidust, toitainevaestest söökidest või koguni loomsetest toodetest valmistatud kõrge valgusisaldusega toitudest. Ülekaalulised inimesed on maiustustest, praetud toitudest, krõpsudest ja rasvasest lihast täpselt samamoodi sõltuvuses, nagu suitsetajad ja narkomaanid on sõltuvuses sigarettidest ja kokaiinist.
Kui te olete ülekaaluline,