“Nähtavasti polegi tema ega keegi muu siin töötanud. Neely päevikust leitud märkmed viitavad sellele, et tal oli lähikonnas kaks väljakaevamispaika, kust ta midagi ei leidnud. Ta kavatses parajasti uude kohta suunduda, kuid pole teada, mis seal aset leidis. Tema päeviku sissekanded lõppesid järsult ajal, mil ta tegeles kolmandas kohas väljakaevamisega.”
“Järsult?”
“Neely tapeti väga segastel asjaoludel.”
“Kas päevik on teie valduses?”
“Meil on mõned lehed.”
“Kust te need saite?”
“Küsige Gabbylt. Tema tõi need mulle koos loaga Neely poolelijäänud tegevust jätkata.”
“Ja teie arvate, et leidsite selle, mida tema ja Fööniksi klubi mehed on otsinud.”
Professor noogutas. “Vist küll. Või vähemalt osa sellest, ehkki kõik on väga segane.” Ta osutas kergelt luitunud osale seinast muumia lamamiskoha lähedal. “See laik oli seinavaibaga kaetud, kuid me ei tea, miks. Samuti pole teada, miks me Bella kõrvalt noa leidsime, sest harilikult ei maetud Rooma naisi koos relvadega. Ja miks on nuga katki? Mida ta sellega tegi?”
Rudolfo hingas sügavalt ja silmitses maaslamavat olevust. “Oi, Bella, mis saladusi sa küll varjad?” Ta laskus põlvili ja kummardus muumia kohale.
“Räägi minuga, mu Belladonna,” sosistas ta intiimselt.
Joshi haaras ootamatult täiesti põhjendamatu tunne: tulikuum armukadedusekihvatus, mida ta polnud tundnud ühegi kallima suhtes. Ta tahtis ligi söösta ja Rudolfo eemale tirida, keelata tal naisele nii lähedale kummarduda, öelda professorile, et tal pole selleks õigust. Alles tunni aja eest polnud Josh laiba olemasolust teadlik, kuid nüüd võtsid mälestused tema üle võimust ja ta nägi vaimusilmas, kuidas luudele ilmus liha ja nahk. Naise nägu, kael, rinnad, puusad, reied ja jalad ärkasid ellu, huuled värvusid roosaks ning silmad tumesiniseks. Vasekarva puuvillase kleidi jäänused muutusid valgeks nagu aastate eest. Ainult pikad ja lainelised punased juuksed jäid endiseks – need olid keskelt lahku kammitud ja kahte üle õlgade ulatuvasse patsi punutud.
Praegu oli Joshi ees laip, kelle nahk oli parkunud ja kondid rabedaks muutunud, ent kunagi… kunagi… oli ta olnud imeilus naine. Joshi peas sähvis miljon kujutluspilti. Sajandite viisi sõnu, mida ta polnud varem kuulnud. Üks sõna oli valjem kui kõik teised. Ta rebis selle helide virvarrist välja.
Sabina.
See oligi naise nimi.
4. peatükk
“Ma ei tea, kas te ise usute, mida mulle äsja rääkisite, kuid mina usun,” kostis professor, kui Josh oli jutustanud talle lühiversiooni sellest, mis temaga oli möödunud kuueteistkümne kuu jooksul aset leidnud ja kuidas ta oli nii vara hommikul väljakaevamisele sattunud. “Iga kord, kui te tema poole vaatasite, oli aru saada, et näete veel midagi. Taipasin kohe, et teid ei seo temaga üksnes uudishimu.” Professor paistis endaga äärmiselt rahul olevat.
Jah, kui Josh hämaruses silmi kissitas, sarnanes muumia tõepoolest nurgas lösutava elava naisega, mitte 1600 aasta vanuse kestaga, kelle igavest und nad praegu häirisid.
Hauakambri avausest tuhises sisse tuuleiil, mis liigutas muumia patsist üht salku.
Sabina oli oma hoolitsetud välimuse üle alati uhke olnud ja talle poleks kindlasti meeldinud, et tuul tema soengu sassi ajas. Josh nägi vaimusilmas, kuidas naine patsid lahti harutas, nii et need muutusid oivaliseks jasmiini- ja sandlipuulõhnaliseks siidkardinaks, mis kattis neid mõlemaid, kui nad pimedas salaja puude all suudlesid. Needsamad juuksed langesid Joshi põskedele, huultele ja sõrmedele nagu lõng, mis nad ühte köitis ega lasknud neil kunagi teineteisest lahku minna.
Ta isegi ei mõelnud, mida teeb, sest kõik toimus liiga kiiresti. Ta sirutas käe, haaras lokikese pihku ja…
“Ei!” karjatas professor ja tiris Joshi käe eemale. “Ta on habras. Imestan, et ta veel ühes tükis on. Kui te teda puudutate, võib ta koost laguneda. Kas mõistate?”
Tunne, mida tekitas naise juuste katsumine, oli Joshile väljakannatamatu. Ta keeras selja, hõõrus käsi kokku, märkas iidset õlilampi, mis tahmasena maas seisis, ja keskendus sellele. Jäi mulje, nagu oleks naine lambi seinaorvale võimalikult lähedale nihutanud, et pleekinud mullakamakat valgustada.
Joshi mäluväravad avanesid veel tollijagu ning tema pea tuikas uuest infotulvast. Ta pidanuks mälestustesse põhjalikumalt süüvima, kuid suutis olla vaid ühes paigas korraga. Minevikus või olevikus. Mitte mõlemas.
Võta end kokku. Keskendu sellele, mis juhtus. Kunagi ammu. Siinsamas. Mis siin toimus?
Josh unustas professori manitsuse väljakaevamispaika mitte rikkuda, langes põlvili ja hakkas muldseina paljaste kätega lahti kraapima. Ta pidi midagi tõestama. Sabinale. Ja iseendale. Ta ei teadnud, mis see on, kuid oli kindel, et seina taga on midagi, mis ta süüdistustest vabastab.
“Mida te teete?” küsis Rudolfo kohkunult. “Jätke järele!”
Tundus, nagu oleks unenägu tegelikkuseks muutunud ja tõelisus haihtunud. Josh kuulis professorit justkui läbi udu ega tundnudki õieti, kuidas teda üritati eemale sikutada. Professori vastuväited ei kõigutanud teda. Enam mitte.
Muld oli tihedalt kokku litsutud, aga kui ta oli esimesed peotäied lahti kangutanud, läks kaevamine juba libedamalt. Sein, mis oli kõigest kümmekonna sentimeetri paksune, umbes meetri kõrgune ja üheksakümne sentimeetri laiune, murenes tükkideks ja paljastas tunneli avause. Josh kriimustas vasakut peopesa kivitükikesega, kuid ei suutnud lõpetada, sest oli peaaegu eesmärgini jõudnud.
Talle sööstis näkku pahvakas jahedat läppunud õhku.
Iidset õhku.
Tema kopsud täitusid 1600 aasta vanuste molekulide ja osakestega ning jasmiini- ja sandlipuulõhnaga. Ta ronis tunnelisse, trotsides klaustrofoobiahoogu ja kabuhirmu, mis tema tegutsemisindu piirasid. Ta hakkas järsku higistama ja lõõtsutama ning tahtis kohe tagasi pöörata, kuid tunneli tõmme oli tugevam kui hirm.
Ta mahtus sinna üksnes käpuli. Edasi roomates mattus ta silmapilkselt pimedusse ja kurbusesse, justkui olnuks õhk sellest läbi imbunud. Ta jätkas aeglaselt rühkimist. Kõigepealt neli ja pool, siis üheksa, kaheksateist ja kakskümmend kaks meetrit. Professor üritas teda ikka veel keelata, kuid Josh tungis edasi. Ta pidi jõudma sihtpunkti, mis teda ees ootas.
Josh tegi koos käiguga pöörde, ahmis õhku ja tardus, söandamata edasi liikuda. Lihtsam olnuks surra kui roomamist jätkata. Ta kujutles, kuidas teda ümbritsevad mullavallid murenevad, lahti pudenevad ja ta enda alla matavad. Tema hirm oli nii suur, et ta tundis lausa mullamaitset, – lõhna ja lämbumistunnet.
Ent teda ootas ees midagi olulist. See oli tähtsam kui miski muu terves maailmas.
“Pidage, pidage!” karjus Rudolfo, kelle moonutatud hääl kostis kajana kusagilt kaugelt.
Oh, kuidas Josh tahtis kinni pidada, kuid sellegipoolest liikus ta veel mõne meetri jagu edasi.
Professori hääl kostis järjest nõrgemalt. “Mis saab siis, kui tunnelis on auk, mida te ei näe? Te võite alla kukkuda ja mina ei saa teid aidata.”
See oli tõsi ning Joshi hirm järjest kasvas. Kui tunneli all oligi õõnsus ning maapind ähvardas järele anda, siis polnud maa-alusesse pimedusse vajumine sugugi välistatud.
Ta adus tunneli energiat ja lasi sel ennast edasi kiskuda. Oli tunne, nagu püüaks mingisugune elusolend teda ligi meelitada ja sügavustesse kutsuda, et ta avastaks selle, mis oli seal juba neetult kaua oodanud.
“Tulge tagasi ja võtke vähemalt taskulamp… Te seate ennast tõsisesse ohtu…”
Professoril oli loomulikult õigus. Joshil polnud aimugi, mis teda ees ootab, kuid ta oli sellele liiga lähedale jõudnud, et tagasi minna. Pealegi polnud ta