Muusika ooperist “Madame Butterfly”, mis oli juba eemalt Joshi tähelepanu köitnud ja teda selle künka juurde meelitanud, kõlas all veelgi valjemalt. Südantlõhestavale aariale keskendudes laskus ta hämarasse kambrisse.
Ta ohkas kergendatult, et ruum oli oodatust suurem. Siin viibida oli täiesti talutav.
Professor surus tema kätt, tutvustas ennast, keeras mustast plastmassist tolmuse CD-mängija heli vaiksemaks ning alustas ringkäiku.
“Hauakamber on kahe ja poole meetri laiune ning kahe meetri pikkune. Professor Chase – Gabriella – ja mina arvame, et see ehitati 4. sajandi viimastel aastatel. Kuid enne süsinikdateeringu kättesaamist pole me selles päris kindlad. Samas võib mõningate siit leitud esemete järgi oletada, et tegemist oli 391. aastaga meie ajaarvamise järgi. Samal aastal lõppes Vesta neitsite kultus. Seda tüüpi matmiskambri kohta on dekoratsioonid ebatavalised, mistõttu võib oletada, et haud oli mõeldud kellelegi teisele, ent lasti käiku Vesta neitsi puhul, kui tema truudusetus ilmsiks tuli.”
Josh tõstis fotoaparaadi näo ette, kuid küsis enne pildistamist professori luba. Associated Pressis töötades polnud isegi pommi olemasolu takistanud teda fotoaparaati käiku laskmast. Ent kuus kuud tagasi oli ta töölt lahkunud ja hakanud pildistama ning filmima lapsi, kes eelmise elu mälestustega Fööniksi sihtasutusse pöördusid. Sellest ajast saadik oli ta harjunud pildistamiseks luba küsima. Vastutasuks sai ta juurdepääsu maailma suurimale ja privaatseimale raamatukogule, mis sisaldas informatsiooni taaskehastumise kohta. Samuti avanes tal võimalus sihtasutuse juhatusega koostööd teha.
“Võite küll pildistada, kuid lepime kokku, et enne kellelegi piltide näitamist või nende avaldamist räägite minu või Gabriellaga. Siinne avastus on täielik saladus niikaua, kuni suudame leiu kohta lisainformatsiooni leida. Me ei taha asjata elevust tekitada, kuni pole välistatud, et eksisime. Parem karta kui kahetseda, eks?”
Josh noogutas, sättis pildi fookusesse ja vajutas nupule. “Mida te Vesta neitsite truudusetuse all mõtlesite?”
“Palun vabandust, ma ei väljendanud ennast vist õigesti. Pidasin silmas tõotuse murdmist. See on vist õigem väljend?”
“Missuguse tõotuse? Kas Vesta neitsid olid nunnad?”
“Jah, paganlikud nunnad. Ordusse astudes andsid nad voorusevande ja karistus selle murdmise eest oli elusalt matmine.”
John tundis rõhuvat kurbuselainet. Ta vajutas masinlikult nupule. “Armumise eest?”
“Te olete romantik. Rooma meeldib teile kindlasti.” Professor naeratas. “Jah, armumise või ihale järeleandmise eest.”
“Aga mispärast?”
“Saage aru, et iidne Rooma religioon tugines rangele moraalikoodeksile, mis rõhutas tõearmastust, austust ja isiklikku vastutustunnet ning nõudis järjekindlust ja kohustustele pühendumist. Nad uskusid, et igal olevusel on hing, kuid olid ka väga ebausklikud ja kummardasid jumalaid ning vaime, kes mõjutasid kogu nende elu. Roomlased uskusid, et kui kõik rituaalid ja ohverdused toimuvad korrapäraselt, siis on jumalad rahul ja aitavad neid. Ja kui reegleid rikuti, siis oli oodata jumalate karistust. Vastupidiselt levinud eksiarvamusele oli see iidne religioon üpris inimlik. Paganlikud preestrid tohtisid abielluda, lapsi saada ja…”
Josh tundis kerget jasmiini- ja sandlipuulõhna, mis saatis harilikult tema ootamatuid mälusähvatusi, ning tal oli raskusi professori jutule keskendumisega. Talle tundus, et ta on maalitud seinu ja jalgealust rägastikku alati tundnud, kuid need praeguse hetkeni lihtsalt unustanud. Teda vapustasid aistingud, mis olid teda pärast õnnetusjuhtumit avasilmi nähtud luupainajate puhul saatnud: aeglane vajumistunne, lainetamine, erutusvärinad kätel ja jalgadel, sukeldumine keskkonda, kus õhk oli paksem ja raskem.
Ta jooksis vihmasajus, vettinud ülekuub raskelt õlgadel. Maapind tema jalge all oli porine. Ta kuulis hõikeid ja komistas, kuid ajas end püsti.
Keskendu, manitses Josh end ajusopis, millega viibis olevikus. Keskendu. Ta vaatas läbi kaamerasilma professorit, kes vadistas ikka veel ja rõhutas oma sõnu käeliigutustega, nii et valguskiir tantsis hauakambris pööraselt edasi-tagasi, valgustades üksteise järel selle erinevaid nurki. Josh järgnes kaameraga ja tundis, kuidas keha lõtvub. Ta tõi tahtmatult kuuldavale kergendusohke.
“Kas teiega on kõik korras?”
Josh kuulis Rudolfo häält nagu läbi klaasukse.
Ei, muidugi polnud temaga kõik korras.
Kuusteist kuud tagasi oli ta täitnud Roomas tööülesandeid, viibides valel ajal vales kohas. Ühel hetkel oli ta pildistanud lapsevankriga naise ja turvamehe nääklust ning otsekohe plahvatas pomm. Pommiga enesetapja, kaks juhuslikku möödujat ja turvamees Andreas Carlucci hukkusid. Seitseteist inimest sai haavata. Motiivi ei suudetudki välja selgitada. Ükski terroristide rühmitus polnud juhtumit omaks võtnud.
Hiljem ütlesid arstid Joshile, et tal oli olnud väga vähe elulootust, aga pärast neljakümmend kaheksat tundi haiglas teadvusele tulles hakkas ta veidraid mälupildikesi nägema inimestest, kellega ta polnud eales kohtunud, paikadest, kus ta polnud kunagi viibinud ning sajanditest, mil ta polnud elanud.
Ükski arst ei osanud toimuvat seletada. Kui ta haiglast välja lasti, laiutasid ka psühhiaatrid ja psühholoogid käsi. Jah, tal oli kerge depressioon, mis on pärast surmalähedase kogemuse üleelamist tavaline. Ja traumajärgne stress võis muidugi erinevaid mälestusi tekitada, kuid mitte selliseid, nagu koges tema. Need pildid sööbisid tema ajju nii tugevasti, et tal ei jäänud üle muud, kui neile lakkamatult mõelda ning ennast nende tähenduse otsimisega piinata. Need polnud nagu unenäod, mis aja jooksul unustuse hõlma vajuvad, vaid kordusid üha uuesti ja muutumatult, paljastamata kohutava pealispinna all midagi uut. Need sinakas-mustjas-punased kujutised kummitasid teda päeval ärkvel olles ja painasid teda niikaua, kuni tema niigi ummikusse jooksnud abielu purunes ning sõbrad teda enam ära ei tundnud. Teda huvitas üksnes lahenduse leidmine episoodile, mida ta pärast õnnetuses osalemist üha uuesti koges. Kuus läbielamist olid väga selged, ent tosinate viisi oli neid, mida ta oli suutnud summutada ja maha suruda.
Hallutsinatsioonid põletasid ja kõrvetasid teda nagu tuli, pärssides tema võimet käituda normaalselt. Oma peegelpilti nähes kahvatas ta sageli. Ta ei osanud enam isegi naeratada. Tema kortsud muutusid justkui üleöö sügavamaks. Ja kõige hullemad olid tema silmad. Jäi mulje, nagu vaadanuks neist vastu keegi muu, kes ootas väljapääsemist. Teda kimbutas mõtetetulv, mida ta ei suutnud peatada.
Ta elas hirmul iseenda mõistuse ees, mis lõi järjest uusi kaleidoskoopilisi kujutisi: vaevatud noormehest 19. sajandi New Yorgis, veel ühest mehest iidses Roomas, kes sattus vägivaldsesse taplusesse, ja naisest, kes oli neid ühendava hirmuäratava kire nimel kõigest loobunud. Naine säras kuuvalgel, helkis küütlevatest veepiiskadest, hüüdis teda avasüli ja pakkus talle samasugust varjupaika, nagu tema oli naisele pakkunud. Kõige tobedam kogu asja juures oli viis, kuidas tema keha nägemustele reageeris. Himu. Tarretav iha, mis tekitas kehas valusat igatsust naise lõhna tunda, ihu puudutada, ainiti tema silmadesse vaadata, temasse siseneda ning vaadata mõnulevasse näkku, mis hullumeelsel ja nilbel viisil midagi ei varjanud. Ja Josh teadis, et temagi ei hoia end tagasi. Kumbki neist ei suutnud seda teha. See muutnuks nende kuriteo mõttetuks.
Ei, need polnud stressijärgsed mõttevälgatused ega psühhootilised vahepalad. Need raputasid teda põhjalikult ja sekkusid tema ellu. Piinasid teda, haarasid ta endasse ja takistasid teda naasmast maailma, kus ta oli elanud enne pommirünnakut, enne haiglassesattumist ja enne seda, kui abikaasa tema suhtes lõplikult lootuse kaotas.
Viimase terapeudi sõnul polnud välistatud, et hallutsinatsioonid tulenevad närvidest. Seepeale oli Josh tunnustatud neuroloogi poole pöördunud ja lootnud, et doktor leiab tema ajust õnnetusjärgse trauma, mis aitab luupainajaid põhjendada. Ent ta oli täiesti löödud, kui testitulemused näitasid, et temaga on kõik korras.
Joshil