See mõttekäik viiski ta Fööniksi sihtasutusse doktor Beryl Talmage’i ja Malachai Samuelsi juurde, kes olid kahekümne viie aasta jooksul pannud kirja üle kolme tuhande juhtumi, kus alla kaheteistkümneaastased lapsed oma eelmisi elusid mäletasid.
Josh tegi hauakambri lõunapoolsest nurgast veel ühe pildi. Sile metallkarp oli käes mõnusalt külm ja katiku klõps mõjus rahustavalt. Ta oli hiljuti loobunud digitaalkaamera kasutamisest ja läinud üle isa vanale Leicale, sest see pakkus sidet tõeliste mälestuste, vaimse tervise, toetuse ja loogikaga. Fotoaparaadi tööpõhimõte oli lihtne. Valgus manas kujutise emulsioonile. Filmi ilmutamine oli selge keemiline protsess. Tuntud elemendid reageerisid paberiga, mida oli töödeldud teiste tuntud elementidega. Tegeliku objekti jäljendist sai uus ja tõeline objekt – foto. Ainult neile, kes fotograafiast midagi ei jaganud, võis see salapärane tunduda. Teadmised. Ta ihkas vaid teadmisi. Teada rohkem – kõike – kahest mehest, keda ta oli pärast õnnetust korduvalt esile mananud. Kurat võtaks, ta vihkas seda sõna, sest see seostus talle new age’i temaatika ja šamaanidega. Joshi must-valge maailmapilt ja vajadus kohutavat ning karmi tegelikkust filmile jäädvustada läks loitsimisega täielikult vastuollu.
“Kas kõik on korras?” küsis professor uuesti. “Te olete vaevatud moega.”
Josh ei imestanud põrmugi, sest ta oli oma tontlikku peegelpilti varemgi näinud.
“Olen lihtsalt hämmingus, muud midagi. Tundub uskumatu, et minevik on siinsamas, meie käeulatuses.” Seda oli lihtne öelda, sest see oli tõsi, kuid oli veel midagi hämmastavat, millest ta polnud sõnagagi iitsatanud. Tema, Josh Ryder, polnud selles maa-aluses hauakambris kunagi viibinud, ent ometi teadis ta, et tema selja taga pimedas nurgas, mida professor pole veel tutvustanud, on kannud, lambid ja ehtsa kullaga võõbatud surivoodi.
Ta üritas pimedusse kiigata.
“Ahaa, te olete tüüpiline ameeriklane,” lausus professor muiates.
“Mis mõttes?”
“Läbematu… ei… kärsitu.” Professor naeratas jälle. “Mida te täpsemalt otsite?”
“Siin on veel asju, eks?”
“Jah.”
“Surivoodi?” küsis Josh oma mälu proovile pannes. Või oli see pelk oletus. Lõppude lõpuks viibisid nad hauakambris.
Rudolfo näitas tagumisse nurka valgust ja Josh silmaski puudiivanit, mida ehtisid nikerdatud paabulinnud, kuldsed lehed ja malahhiidi- ning lasuriiditükikesed.
Midagi oli valesti. Josh oli arvanud, et voodil lamab naise surnukeha. Valgesse riietatud naine. Ta ootas seda vaatepilti meeleheitlikult, ent samas pelgas kohutavalt.
“Kus ta on?” Joshil oli oma kaebliku tooni pärast piinlik ja tal oli hea meel, kui professor tema küsimusele vastas.
“Seal. Hämaras pole teda lihtne märgata, mis?” Professor valgustas laternaga tervet ruumi ja paljastas läänepoolse seina tagumises nurgas oleva alkoovi.
Naine kössitas põrandal.
Josh liikus üle kahemeetrise põranda aeglaselt nagu matuserongkäigul, justkui olnuks teekond kolmekümne meetri pikkune. Ta põlvitas naise maiste jäänuste kõrvale ja vahtis neid nii meeletu valuga, et ei suutnud õieti hingatagi. Kuidas sai eelmistes eludes kogetu – miski, millesse ta ei uskunud ja mida ta ei mõistnud – teda nii lõpmatult kurvaks muuta?
Kell 6.45 hommikul Rooma linna lähedal hiljuti välja kaevatud 4. sajandi hauakambris sai ta kinnitust sellele, kuidas tema lugu oli lõppenud. Nüüd pidi ta seda algusest peale tundma õppima.
3. peatükk
“Ma nimetan teda Bellaks, sest ta on nii kaunis leid,” ütles professor Rudolfo ja valgustas iidset luukeret. Joshi emotsionaalne reaktsioon ei jäänud talle märkamatuks. “Sellest ajast saadik, kui me Gabbyga tema avastasime, armastan hommikuti temaga kahekesi olla. Võiks öelda, et suhtlen surnud luudega.” Professor kõkutas naerda.
Josh hingas suure sõõmu kopitanud õhku, hoidis veidi aega hinge kinni ja keskendus väljahingamisele. Kas see oligi naine, keda ta tundis nüüd üksnes maiste jäänuste järgi? Fantoom minevikust, kellesse ta ei uskunud, kuid kellest ei raatsinud ka loobuda?
Tema pea valutas. Segunenud informatsioon minevikust ja olevikust tekitas valulaineid. Ta pidi keskenduma kas möödunule või käesolevale hetkele. Ta ei võinud endale migreenihoogu lubada.
Josh sulges silmad.
Püsi olevikus ja usalda ennast.
Josh. Ryder. Josh. Ryder. Josh Ryder.
Nii oli doktor Talmage õpetanud teda hoogudest võitu saama. Valu hakkaski järele andma.
“Ta vist õrritab teid oma saladustega?”
Joshi jaatas vaevukuuldavalt.
Professor jõllitas teda ja üritas tema vaimset seisundit hinnata. Oli näha, et ta peab Joshi hulluks, kuid jätkas loengupidamist. “Me usume, et Bella oli Vesta neitsi. Neitsid olid pühad, austatud, kaitstud ja eesõigustega. Muistsel ajal oli tulehoidmine ja kolde puhastamine naiste töö. Ega see tänasekski palju muutunud ole, kuidas naised ka ei püüaks meid, mehi, muuta.” Professor puhkes naerma. “Vanas Roomas omandas leek, mis oli ühiskonna ellujäämiseks äärmiselt praktiline ja vajalik, vaimse tähenduse.
Kui uskuda kirjalikke dokumente, siis eeldas riigikolde eest hoolitsemine selle igapäevast piserdamist püha Egeria veega ja jälgimist, et tuli ei kustuks, sest see tõi linnale ebaõnne ja oli andestamatu patt. See oli Vesta neitsite põhiülesanne, kuid…”
Professor jätkas selgitamist, kuid Josh aimas tema juttu ette. Mitte faktilise informatsioonina, vaid ähmaste mälestustena.
“Iga neitsi valiti välja verinoorelt – kuue- või seitsmeaastaselt – parimate Rooma perekondade seast. Praegu pole säärane asi mõeldav, kuid tol ajal oli see suur au. Peapreestrile, pontifex maximusele, näidati paljusid tüdrukuid. Kõik ärevil isad ja emad lootsid, et just nende tütar osutub valituks. Pärast noviitsi väljavalimist saadeti tüdruk hoonesse, kus ta pidi elama kolm järgmist aastakümmet. See hoone oli Vesta templi taga asuv suur valge marmorvilla. Kohe viidi läbi privaatne rituaal, mille tunnistajateks olid üksnes viis Vesta neitsit. Rituaali käigus tüdrukut vannitati, tema juuksed sätiti pruudisoengusse, üle pea tõmmati valge rüü ja alustati tema koolitamist.”
Josh noogutas ja peaaegu nägi vaimusilmas, kuidas rituaal aset leidis. Ta ei teadnud, kuidas oli võimalik, et ta nägi noori elevil nägusid, rahva erutust ja tähtsa päeva pühalikkust. Professori küsimus katkestas tema mõttelõnga ja tõi ta tagasi olevikku.
“Kuidas palun?” küsis Josh.
“Avaldasin soovi, et te siinkuuldut ja – nähtut ajakirjandusele ei edastaks. Nad tüütasid meid terve eilse päeva ja pinnisid informatsiooni, mille avaldamiseks me pole valmis. Ja mitte ainult Itaalia ajakirjanikud, vaid ka teie riigi omad. Nad jälitavad meid tosinate viisi nagu näljased penid. Iseäranis üks mees, kelle nimi mulle ei meenu… ah jaa, Charlie Billings.”
Josh tundis Charliet. Nad olid mõne aasta eest ühist tööülesannet täitnud. Charlie oli hea ajakirjanik ja nad olid sõpradeks jäänud. Aga kui ta oli Roomas, siis ei tõotanud see väljakaevamisele head. Charlie eest oli raske midagi varjata.
“Seesamune Billings jälitas meid niikaua, kuni Gabriella oli nõus temaga rääkima. Kuidas see väljend oligi? Ametlikult? Nii sattuski uudis meediasse ja rahvas hakkas voorima. Siia kogunes paganausu jüngreid ja akadeemikuid, kuid enamasti nüüdisaegsete kultuste järgijaid, kes on pühendunud iidsete rituaalide ja religioonide taaselustamisele. Nemad olid väga vaiksed ja aupaklikud ning käitusid nii, nagu oleks endiselt tegemist pühapaigaga. Nad ei seganud meid. Mässu tekitasid hoopis tavalised kirikukülastajad, kellest said alguse kõik probleemid. Nad trampisid ringi, protestisid ja karjusid tobedusi. Nende arvates tegeleme me siin saatana kummardamisega ja meie patud saavad karistatud. Nad