Ta pidi naise juurde minema.
Ta hülgas Drago keha, üritades mitte liigset tähelepanu tõmmata, taganes seina äärde ja hakkas roomama. Kahe samba vahel oli tühimik ja märkamatult sinna jõudes oli tal pääsemislootust.
Järsku hõikas üks sõdur talle peatumiskäsu.
Et Julius otsustas vähemalt üritada naist päästa ja oli valmis seda tehes surmaga riskima, siis jätkas ta liikumist.
Väljas oli õhk mustast suitsust nii paks, et põletas tema hingamisteid ja pani silmad kipitama. Mida nad seal põletasid? Tal polnud selle väljaselgitamiseks aega. Vaevalt enda ette nähes jooksis ta mööda õõvastavalt vaikset tänavat. Pärast häälte virvarri, mille keskelt ta oli äsja põgenenud, oli hirmutav oma samme kuulda. Kui teda jälitati, siis võis ta end sammudega reeta, kuid oli sunnitud sellega arvestama.
Julius nägi vaimusilmas naist hauakambris ootamas, peaaegu olematus valguses kössitamas, lugemas hirmunult minuteid ja piinamas ennast oletustega, et mehega on midagi kohutavat juhtunud, sest vastasel juhul olnuks ta arvatavasti juba seal. Naine oli alati vankumatult vapper olnud ja praegugi oli raske teda kartmas kujutleda. Kuid nüüd oli tegemist hoopis teistsuguse olukorraga kui kunagi varem ja kõiges oli süüdi Julius, kes ka praegu häbi tundis. Nad olid teineteise pärast liiga paljuga riskinud. Ta oleks pidanud tugevam ja vastupidavam olema.
Ja nüüd oli naise elu Juliuse ning kõige pärast, mida nad tähtsaks pidasid, suures ohus.
Juliuse jalg vääratas ebaühtlasel ja pragunenud tänavakattel ning ta komistas. Tema reie- ja säärelihased tulitasid valust ning iga hingetõmme ärritas kopse nii tugevasti, et ta tahtnuks karjuda. Ta tundis suus mulla- ja kruusamaitset segunevat soolase higiga, mis joana mööda nägu huultele nirises. Ta oli valmis ükskõik milleks, et juua külma ja mahedat allikavett, mitte seda leelisemaitselist kust. Tema jalad põntsusid vastu sillutist ja muutusid järjest valusamaks, kuid ta jätkas jooksmist.
Järsku kostis rämedat röökimist ja kõmisevaid samme. Maa vabises nii tugevasti, et Julius taipas marodööre lähenevat. Ta piilus paremale ja vasakule. Kui ta leiaks varjulise alkoovi, võiks ta ennast vastu seina suruda ja palvetada, et mehed temast mööda jooksevad. Ehkki sellest poleks abi. Ta oli palvetele lootnud ja neisse uskunud, kuid niisama hästi võinuks ta rentslisse sülitada, sest kasu polnud mingisugust.
“See loomapilastaja pääseb minema!”
“Täielik kõnts!”
“Väike hirmunud põrsas!”
“Kas pasandasid ennast juba täis, väike põrsas?”
Mehed puhkesid naerma ja püüdsid üksteist laimu ning süüdistustega üle trumbata. Nende itsitamine kajas tühjas öös ja soojas tuules, kuid läbi irvitamise kostis kellegi hääl.
“Josh?”
Ei, ära kuula. Jätka liikumist. Nüüd oleneb kõik sellest, kas sa jõuad tema juurde õigeaegselt.
Ümberringi hõljus üha tihenev udu. Julius koperdas, kuid ajas end uuesti sirgu ja kiirustas ümber nurga.
Tema mõlemale küljele jäid tosinate ustega sammastikud ja süvenditega võlvkäigud. Ta teadis seda kohta! Siin võis ta võõraste pilkude eest peitu pugeda, kuni sõdurid mööda jooksevad ja…
“Josh?”
Hääl tuli kusagilt sinakasrohelisest kaugusest, kuid ta keeldus seisma jäämast.
Teda oodati… ta pidi päästma naise… nende saladused… ja aarded…
“Josh?”
Ta avas vastumeelselt silmad ja uudistas ümbritsevat ruumi, seadmeid ning oma vintsutatud keha. Ta nägi vilkuvate numbritega aparaati, mis mõõtis südame löögisagedust, verehapnikku ja vererõhku, samuti veenitilgutit ja elektrokardiogrammiaparaati, mille tagant teda jälgis murelik naine. Kuid naise nägu oli vale.
Ta polnud seda naist päästma tormanud.
“Josh? Oh, jumal tänatud, Josh! Kartsime juba…”
Ta ei tohtinud praegu siin olla, vaid pidi tagasi minema.
Ta tundis huultel ikka veel higi maitset ja kopsud tulitasid endiselt. Ta kuulis üle masinate rütmilise häälitsemise tagaajajate lähenemist ega suutnud mõelda millelegi muule kui üksinduses ootavale naisele, keda ähvardas oht pealetungivas pimeduses surnuks lämbuda, kui ta õigeaegselt sinna ei jõua. Ta sulges ängistusest silmad. Kui ta sihtkohta ei jõua, veab ta naist alt. Ja midagi juhtub veel. Kas aardega? Ei, millegi märksa olulisemaga, mida ta ei suutnud endale teadvustada. Mis see oli?
“Josh?”
Lein lõikas tema südamesse nagu terav nuga ja ta tundis karmi reaalsust, et on naise kaotanud. See polnud võimalik. Ta oli meenutanud tagaajamist, põgenemist ja päästmist nii, nagu oleks see temaga päriselt juhtunud. Kuid see polnud nii. See ei saanud võimalik olla.
Ta polnud Julius.
Ta oli Josh Ryder ja ta elas kahekümne esimesel sajandil.
Nähtud stseen oli pärit tuhande kuuesaja aasta tagusest ajast.
Aga miks oli tal tunne, et ta on kaotanud kõik, mis talle tähtis oli?
2. peatükk
Rooma, Itaalia – olevik
Teisipäev, kell 6.45
Viie meetri sügavusel maa all võbelev karabiinlatern valgustas iidse hauakambri lõunapoolset seina. Vaatepilt hämmastas Josh Ryderit. Freskol kujutatud lilled olid värsked nagu äsja maalitud. Kimp koosnes safranikarva, veri- ja kinaverpunastest, oranžidest, sügavsinistest, kanaarilinnukollastest, violetsetest ning lõheroosadest õitest, mis mõjusid bordoopunasel taustal vapustavalt. Joshi jalgade all sillerdasid keerulisse mosaiigirägastikku laotud hõbedased, taevasinised, rohelised, türkiissed ja koobaltikarva põrandaplaadid: veetoonides kogum. Tema selja taga jätkas professor Rudolfo tugeva aktsendiga inglise keeles 4. sajandi lõpust pärit hauakambri tähtsuse selgitamist. Professor oli vähemalt seitsmekümne viie aastane, kuid endiselt krapsakas ja energiline. Tema särtsakad süsimustad silmad särasid väljakaevamisest kõneldes erutusest.
Rudolfo imestas varajase külastaja üle, ent Joshi nime kuuldes kinnitas ta tööpostil olevale valvurile, et ootab tõepoolest härra Ryderit koos ühe Fööniksi sihtasutuse töötajaga veidi hilisemaks ajaks.
Josh oli ärganud enne koitu. Pärast eelmisel aastal juhtunud õnnetust suutis ta harva normaalselt magada, kuid tolle öö unetuse kirjutas ta ajavööndivahetuse arvele. Ta oli alles samal päeval New Yorgist Rooma saabunud. Teine võimalik põhjus oli elevus viibimise pärast linnas, kust pärinesid paljud veidrad mälestused. Suutmata hotellis passida, oli ta fotoaparaadi haaranud ja jalutama läinud, teadmata isegi, kuhu läheb. Kuid jalutuskäigu ajal juhtus midagi huvitavat.
Vaatamata pimedusele ja linnaplaani mittetundmisele jätkas ta liikumist nii, nagu oleks keegi talle teed näidanud. Tee oli tuttav, ehkki tal polnud sihtpunktist aimugi. Inimtühjade puiesteede ja kallite poodide järel sattus ta kitsastele tänavatele ja iidsete hoonete vahele. Varjud muutusid kurjakuulutavateks, kuid ta jätkas kõndimist.
Kui ta oligi kellestki möödunud, siis ei pannud ta seda tähele. Ja ehkki ta arvutas jalutuskäigu pikkuseks umbes pool tundi, kestis see tegelikult üle kahe tunni. Kaks peaaegu transis veedetud tundi. Ta oli näinud, kuidas sinakashall öö muutub kõigepealt helehalliks ja seejärel koos päikesetõusuga sidruniroosaks. Lopsakad künkad värvusid tema silmade ees roheliseks nagu kemikaalinõus ilmutatavad pildid. Eimillestki tekkis vari, mis aeglaselt värvi omandas. Praegu ta ei mäletanud, kas oli ümbrusest pilte klõpsinud. Terve see vahejuhtum oli ühtviisi häiriv ja hämmastav, kui selgus, et ta on puhtjuhuslikult sattunud samasse väljakaevamispaika, kuhu pidi samal hommikul, ainult et hilisemal ajal koos Malachai Samuelsiga minema.
Või polnudki see juhus?
Professor