Läksin tagasi oma lauda ja taipasin, et miski on korrast ära. Üks pilk polnud mind ju ometi reetnud? Enamiku laulust olin ma keskendunud Tinale.
Ilmnes, et just see ongi probleem – ja lahendus.
„Adam, see oli armas,” lausus Tina, „aga … oeh. Natuke nagu liiga raskepärane. Tahan öelda, et me ei tunnegi õieti üksteist. Ma hakkan parajasti ühest suhtest üle saama, ja tahaksin rohkem nagu – tead küll – toredasti aega veeta.”
Ilmselt tekitas selline esimese kohtingu algus uue kutiga kontorist temas kõhedust: tühja baari viiduna kuulata kell kuus õhtul ehtsat armastuslaulu.
„Hei,” ütlesin mina, „mina ka.”
„Ma soovin, et see oleks tõsi,” ütles Tina, „aga on ilmselge, et sina otsid midagi enamat. Kas sa oleksid väga pahane, kui me teeksime sellele nüüd lõpu? Ma võin trammile minna, ja siis teeme nii, nagu poleks midagi juhtunudki?”
Hakkasin püsti tõsma, kuid Tina peatas mind.
„Pole hullu. Me võime oma joogid lõpuni juua. Sa paistad väga tundliku inimesena. See polnud lihtsalt midagi sellist, mida ma oleksin oodanud. Selle järgi otsustades, milline sa tööl oled. Ära pane pahaks.”
Sellal kui Tina oma klaasi tühjaks jõi, sammus Angelina baarileti juurde, tasus arve ja kadus trepist alla.
Shanksy ootas, kuni ma olin ära maksnud – „Ühe laulu mängimine oma tüdruksõbrale ei tähenda veel kahte tasuta jooki” –, ja lasi mul jõuda juba poolele teele ukseni, enne kui mu tagasi hõikas.
„Ma peaaegu unustasin. Su tüdruksõber jättis sulle selle.”
Ta andis mulle ümbriku, millele oli kirjutatud: „Inglasest klaverimängijale”. Teise pliiatsiga oli Angelina lisanud: „ja sõbrale”. Arvatavasti oli ta kavatsenud selle kirja lihtsalt ukse vahelt ära anda, eeldades, et mind nii vara õhtul kohal polegi.
See oli fotokoopia mulle tundmatute Jenny ja Bryce’i lahkumispeo kutsest. Nad pidid „lahkuma Inglismaale”, küllap selleks, et elada Earl’s Courtis, töötada baaris ning säästa pöidlaküüdi-ringreisiks Euroopas. Või, mis veelgi tõenäolisem, et saada veidi nüüdisaegsemaid kogemusi andmebaaside kujundamises, et poleks vajadust minusuguste imporditud ja ülemakstud töötajate järele.
Peo teema oli vastav: Tooge Britt. See polnud sugugi solvav – isegi veidi austavam ja paremakõlaline kui Tooge Inglasenäru, nagu mu töökaaslased oleksid kahtlemata kirjutanud –, kuid mina olin lubanud oma kujutlusvõimel kanduda millelegi isiklikumale.
3
Järgmisel reedel jõudsin kohe pärast kümmet õhtul kahekorruselise maja juurde idapoolses äärelinnas. Tegemist oli suure peoga, kus oli umbes seitsekümmend külalist, enamik teksastes, ehkki siiski stiilsemalt riides, kui ma oleksin eeldanud kahekümnendates inimeste puhul. Arvatavasti näitlejad ja filmiinimesed: igatahes lahedamad kui IT- rahvas.
Angelina seisis elutoas salga umbes endavanuste naiste seas. Ta kandis kirgast tumepunast jakki ja lühikest seelikut, baretti ja üsna ohtralt meiki: rabav, kuid teravalt erinev välimusest, mis tal oli olnud kutset baari toimetades, mis omakorda erines esimese, laulmisõhtu omast. Parfüüm aga oli sama.
Angelina tegi mulle vestlusringis ruumi, puudutas mu käsivart ning tervitas sõnatu naeratusega. Kasutasin võimalust heita pilk ta vasakule käele: sõrmust ei olnud.
Nad olid süvenenud vestlusse sellest, milline kaitsetaktika oleks mõjusaim purjus peaga autojuhtimise süüdistuse puhul, ning Angelinal õnnestus mulle sõnadeta edasi anda, et ta on rõõmus mu tuleku üle ja et kui ma suudan leppida tema sõprade jämedusega, kes ei katkestanud vestlust, et ta saaks mind esitleda, siis teeb ta seda edaspidi peo käigus. Ehkki ta võibolla eelistab enne vestluses sõna sekka öelda. Ja vahepeal ärgu mina mingu kuskile.
Naeratasin ega läinud kuskile.
Vestlus oli kerge, ent oli ilmne, et noor naine, kes oli ilma jäämas oma juhiloast, püüdis meeleheitlikult vastuvõetavaks pidada ka kõige pöörasemaid soovitusi, millest enamik tuli Jayne Mansfieldi välimusega naiselt, kellel oli ärritavalt madal hääl.
Angelina tegi esimese tõsiseltvõetava ettepaneku. „Kui kaua su ajutine juhiluba veel kehtib?”
„Miks sa seda küsid?”
„Sest nad vaatavad kohtuasja kuupäeva järgi, mitte selle kuupäeva järgi, kui sind pokri pandi.”
„Oled sa kindel?”
„Enam-vähem. Kui sul on alaline luba kohtusse minemise päeval, siis see ainult peatatakse. Kui sa kohtunikuga kenasti käitud.”
„Kohtunikuga kenasti käitud” pani Jayne Mansfieldi jälle vaimutsema ning lasi ühtlasi minul oletada, et Angelinal pidi seadusega mingeid kokkupuuteid olema – negatiivses mõttes. Metsik, seadusi eirav näitlejatar.
Angelinal polnud ikka veel korda läinud mind tutvustada, kui äkki ilmus välja tuttav kuju. Ta kandis musti pükse, musta rullkaelusega sviitrit ja läikimahõõrutud kingi. Ta nägi välja vanem kui enamik külalisi.
Mees heitis mulle kiire hindava pilgu, kergitas kulme, kuid otseselt minu poole ei pöördunud.
„Richard!” ütles Jayne Mansfield mehele, kes oli varem tuntud Gordon Gekko nime all. „Miranda jäi kell kaksteist purjus peaga sõites vahele. Ta pääseb sellest ju kuidagi ära, eks ole?”
„Jätan vahele. Ma jätan oma töö kontorisse.” Ta irvitas. „Nagu Angelina. Ta seksib ainult töö juures.”
Okei. Paistis, et nad on paar. Mees oli nähtavasti jurist. Ja vähimagi kahtluseta esmaklassiline persevest.
Jayne Mansfield vastas sellele itsitamisega, mis kestis kauem, kui oleks tarvis olnud. Vaatasin Richardile otsa ning tema ilme ei jätnud mingit kahtlust, et tema naljas pidi sisalduma torge. Angelina seisis sealsamas ega teinud teist nägugi. Ma olin selle suhtlemisstiiliga juba tuttav, ja mitte üksnes tollest õhtust, kui ta oli baaris laulnud. Minu isal oli säravat nutti, mis oleks Richardi varju jätnud. Lapsena olin ma veetnud liigagi palju aega kuulates, kuidas ta seda emaga kõneldes kasutas.
Asudes jutustama anekdooti kohtuniku tütrest, keda süüdistati kõlvatusele ahvatlemises, näitas Richard, et tema avaldus, nagu ei tegeleks ta väljaspool kontorit tööasjadega, ei kehti.
Pigistasin Angelina käsivart, lootes, et mul õnnestub seda teha diskreetselt, ning siirdusin söögituppa. Hetke pärast järgnes ta mulle.
„Mida see tähendas?” küsisin ma.
„Ta ei mõelnud midagi halba. See naine on lihtsalt veidike iseäralik.”
„Ma ei mõelnud teda.”
„Liiga palju joonud. Ära muretse sellepärast. See pole sinu probleem.”
Ma ootasin, ning ta lisas: „Me läksime lahku. Nädala aja eest. See on meie mõlema jaoks veel väga värske asi.”
„Võin ma sulle midagi juua tuua?” küsisin ma.
„See meeldiks mulle. Aitäh. Sa oled väga armas.”
Teel kööki taipasin, et ta ei tea mu nimegi, mis oli arvatavasti ka põhjus, miks ta polnud mind tutvustanud. Selleks ajaks, kui leidsin viina, apelsinimahla ja jää, oli ta minema lonkinud.
Lõpuks märkasin teda ülemisel trepimademel. Trepijalamil oli käsitsi kirjutatud silt: Palun külalistel ülemisele korrusele mitte minna.
Viisin ta klaasi üles. „Mul polnud tuju enam juttu ajada,” lausus ta. „Mitte kellegi teisega, pean ma silmas.”
„Raske on vestelda ilma kellegi teiseta,” ütlesin mina, ning ta naeratas mu lamedavõitu nalja peale. „Mina olen Adam.”
„Kui kahju. Ma lootsin, et su nimes on mõni uh-häälik, mis sobiks su hääldusega.”
„Nagu Gus? Või Duncan? Või Douglas?”
„Dooglas.”