Hei. Kui mu sõrm arvutihiire kohal hõljus, nägin teda uuesti klaveri juures seismas, pisaraniret ta põsel, kui ta oma ärevust varjata püüdis. Kuidas ta värbas mu oma liitlaseks: „Ma lihtsalt armastan su hääldust.”
Tagasisammuklahv.
Tervitus, tütarlaps, trükkisin ma.
Saada.
2
Kui tühjendasin jootrahatopsi, olles mänginud baari sulgemisajani, kõndis Shanksy minust ämbri ja mopiga mööda.
„Sa ikka tead, kes see oli, või mis?” küsis ta.
„Keda sa silmas pead?”
Loomulikult ma vaid tembutasin. Oli olnud säärane vaikne õhtu, mil noore suurte pruunide silmadega naise, kes laulab võta mind kohe, ilmumine baari oli üsna ootamatu.
„Seersant Carey „Mornington Police’ist”. Angelina Brown.”
Minu lauljatar ei näinud välja nagu võmm. Ja miks ma üldse peaksin ära tundma mingi suvalise linna politseiniku? Ja kas ta nimi oli siis Carey või Brown?
Shanksy tegi mulle asja klaariks. Minu mõistmatus tulenes muidugi sellest, et olin alles äsja saabunud maale, mis oli andnud maailmale sarjad „Naabrid” ja „Kodus ja võõrsil”. Carey oli õigupoolest Kerrie: ainult televisioonis kõnetatakse politseiseersante eesnimepidi. Miss Brown oli näitlejatar, mis seletas erilist vastuvõttu.
„Kes ta poisssõber oli?” küsisin mina.
„Pole õrna aimugi. Ma pole seda naist siin kunagi varem näinud. Pole paha komplekt.”
„Tänan,” ütlesin mina. „Kas sulle Beatlesi lugu meeldis?”
Ta naeris. „„You’re Going to Lose that Girl”. Hästi paned, vennas. Hea, kui teised ka niimoodi mõtlesid.”
Ainult et kõik teised teadsid, kes ta on, ja said aru, et ta pole minu jaoks. Ilmselt olin mina olnud baaris ainuke inimene, kellel oli olnud tunne, et see võib olla millegi algus. Kui inimesed koos musitseerivad ja laulavad, sünnib sellest mingi iseäralik maagia, ning seal klaveri juures oli see sündinudki, koos mu häälduse narrimise ja ripsmetuši-intsidendiga. Kuid minu tänamatu lahkumislugu pidi minema pühkima kõik šansid, mis mul ka võinuks olla.
Võibolla oli selles mingi annus enesesabotaaži. Minu kolimist Austraaliasse polnud ärgitanud mitte üksnes raha ja lootus päikesepaistele. Inglismaal oli olnud üks suhe – minu esimene tõsine suhe. Pärast kaheksatteist koosveedetud kuud – üheksa vältel neist jagasime korterit ja kassi – tahtis Joanna lapsi, aga mina polnud selleks valmis. Häda oli selles, et ma polnud kindel, kas ma üldse kunagi selleks valmis olen. Ma ei osanud nimetada mingeid tähtaegu. Lugu oli lõppenud sellega, et mina läksin lennukile, mis viis mu teisele poole maakera. Nüüd tahtsin endas selgusele jõuda, enne kui veel kedagi alt vean.
Kui ma ka olin otsinud uut kaaslast, poleks ma valinud tuntud näitlejatari, kes võinuks olla vaba esitama paari laulu, ilma et teda oleks jälitanud klaverimängija. Igatahes oli tal ilmselt juba poisssõber olemas. Kõigil neil põhjustel ei võtnud ma selle asja suhtes midagi ette.
Angelina aga võttis. Kahe nädala pärast tuli ta uuesti baari, seekord üksinda. Kell oli kuus õhtul ja baaris polnud kedagi. Tavaliselt poleks ma nii vara seal olnudki, kuid olin palunud töö juurest ühe kolleegi haldusosakonnast õhtust sööma, oma esimesele kohtamisele Austraalias. Kaudselt oli Angelina selle eest vastutav. Ta oli minus midagi äratanud, olgu see või üksnes mu ema mantra eluga edasiminekust.
Kõige enesestmõistetavam viis alustada kohtingut Tinaga oli pakkuda talle mõningast eritähelepanu minu baaris. Olime tulnud otse kontorist, niisiis olin ma ülikonna ja lipsuga, juuksed selleks puhuks lõigatud ja habe pöetud.
Teiste klientide puudumine kahandas veidi seda efekti, mida olin taotlenud, kuid me võtsime laua baarileti lähedal ja olime just endale joogid tellinud, kui Angelina baari ilmus.
Temas polnud jälgegi sellest enesekindlusest, mis oli andnud hoogu ta „Because the Nighti” esitusele. Pigem oli temas seda ebakindlust, mis oli õõnestanud selle usutavust. Ta näis nooremana, kui ma teda mäletasin. Ta tabas mu pilgu, nägi Tinat ning pöördus minekule. Siis aga, otse ukse kõrval, istus ta lauda.
Mul kulus mõni hetk, enne kui lubasin endal uskuda, et ta oli tulnud minuga kohtuma, ning veel mõni viiv kulus mõistmisele, et just sellest olid tema teod märku andnud. Kuni jõudsin otsusele, et nähtavasti ei tahtnud ta baarist minema jalutamisega mu kahtlusi kinnitada.
Kui Shanksy tema tellimust võtma läks, küsis Tina: „Kas see pole mitte Angelina Brown?”
Harilikult oleksin ma tahtnud uhkustada oma äsja omandatud teadmistega: „Mornington Police’ist”. Ta mängib seersant Kerriet, eks ole?” Selle asemel küsisin ma: „Kes?”
„Ta on ühes seebikas näitleja. Ma vaatasin seda paar korda, tead küll, lihtsalt et teada, mida see endast kujutab. Ta mängib sellist arukat, mitte kuuma naist, aga kui ma nüüd teda siin vaatan, siis ta on ju päris atraktiivne. Mis sa arvad?”
Kasutasin võimalust teda uuesti vaadata.
„Pole laita,” ütlesin mina. Minu meelest oli ta kõige ilusam naine, keda ma kunagi näinud olin.
„Ta lahendab alati kuritegu või nõustab inimesi ja ta paistab täitsa tasakaalukas, aga tegelikult on tal suhe ühe patoloogiga. Tema ei ole abielus, aga see mees on, ja ta on vastik tüüp, ja kõik tahavad, et see naine võtaks ennast kokku ja hakkaks suhtlema seersandiga, kellele ta väga meeldib, aga kes on liiga arg, et midagi öelda … Igatahes, nagu ma ütlesin, ei vaata ma tegelikult seda sarja.”
Vähemalt andis Tina mulle aega mõelda. Miks oli Angelina tulnud alles nüüd? Kuidas olid lood tema poisssõbraga? Kuidas saaksin ma temaga kontakti võtta, enne kui ta jälle mu elust minema jalutab?
Vaevalt oli mul võimalik paluda Tinat teha kähku minekut, et saaksin jahtida teist naist. Isegi kui jätta kõrvale algelinegi sündsustunne, olnuks ametialane enesetapp solvata naist, kes juhtis kontori jalgpalli ennustusvõistlust, olles nõnda kontaktis kõigiga selles osakonnas. Oleksin võinud väita, et olen Angelinat varem kohanud – ta on ühe sõbra sõber – või, andku jumal mulle andeks, rääkida lihtsalt tõtt, et ta oli ühel õhtul klaveri saatel laulnud, kuid ma olin kindlalt väitnud, et ei tunne teda. Tina nina all polnud ka praktiliselt mingit võimalust lasta Shanksyl naisele teade edasi anda.
Shanksy kallas baarileti taga Angelinale apelsinimahla. Oli selge, et ta ei kavatsenud sinna pikemaks jääda. Kuidagi pidin ma talle teate edastama. Ning just selles mõttes peituski lahendus. See pääsetee oli küll pisut kohmakas, aga sellega tuli leppida.
Püüdsin Shanksy kinni, kui ta oli teel Angelina laua juurde.
„Tina, see on Shanksy. Räägi talle, mida ma siin teen.”
„Ta on klaverimängija. Kui tal tuju on.”
„Ei või olla,” lausus Tina.
Andsin Shanksyle märku täita uuesti Tina klaas ja sammusin klaveri juurde, olles nüüd saanud ettekäände mängida tühjale baarile.
Nägin kurja vaeva, et meenutada Bee Geesi „I’ve Gotta Get a Message to You” sõnu. Jutlustaja piinas mind?
Istusin klaveri taga, valmis pakkuma ilusale naisele vendade Gibbide imiteerimist, kui viimaks saabus mingigi inspiratsioon.
„You Are So Beautiful”.
See sobis küll pigem laulmiseks öösel kella ühe ajal, kui viimased-rüüpajad-taaruvad-välja-öhe, kuid tunde andis see täpselt edasi.
Olin juba pihta hakanud, kui sain mahti mõelda ülejäänud palale. See polnud küll täielik vusserdamine, nagu olnuks laulda lugu „Mine ära, väike tüdruk”, kuid need sõnad vajasid Joe Cockeri häält, et mitte kõlada läägelt.
Tegin oma parima. Püüdsin vaadata rohkem Tina kui Angelina