See raamat on – jälle – pühendatud minu naisele Anne’ile, kes on minu inspiratsioon, kaastööline ja esimene lugeja.
Ühtlasi on see kummardus muusikale ja muusikutele, kes andsid nii suure panuse minu põlvkonna ellu. Kui te ei tea selles raamatus mainitud laule, siis julgustan teid neid alla laadima ja lugemise ajal kuulama: raamatu lõpus on esitusloend.
Enne veeuputust
Kui minu elu enne 15. veebruari 2012 oleks olnud laul, siis võinuks see olla „Hey Jude”, lihtne klaveripala, mis muudab mu kurva ja haleda noorukiea paremaks. Keskpaigas koguks see kiirust – üha paremana ja paremana – ning kuulutaks mõne hetke vältel justkui ette midagi erakordset. Ning siis: üksnes na-na-na-na, üha uuesti ja uuesti, küllalt meeldiv, kuid peamiselt seetõttu, et kutsub esile mälestusi.
Päev, mis algas minu lapsepõlvekodu magamistoas Manchesteris ja mis on säilinud mu fotoalbumeis ja plaatidel, meelitab ikka esile minevikupilte.
Minu jalutuskäik jaama läbi uduvihmast hallide tänavate ja palituisse mähitud ning telefonidesse süüvinud tööle tõttajate hordide ei toonud möödunud päevi mulle niivõrd meelde, kuivõrd äratas igatsuse nende järele, suve järele sinitaeva all poole maailma kaugusel, kus boombox’ide muusika võistles pubist kõnniteele valgunud hooletult riietunud napsitajate naeruga.
Mu tee viis mööda Radissoni hotellist, mis varem oli olnud Vabakaubanduse Koda ning ühe popmuusikas olulise hetke sünnipaik. Seitsmeteistkümnes mai 1966. Keegi publiku hulgast hõikab „Juudas!” noorele Bob Dylanile, kes on mõningase vaheaja järel naasnud elektrikitarriga, ning too vastab välkkiire esitusega „Like a Rolling Stone’ist”. Minu isa oli kuulajaskonna seas, muusikaajaloo tunnistajana.
Ning jaama ooteruumis laulis teismeline tüdruk, kel oli helesinine parka ja samasugune pigimüts nagu mul, Adele’i „Someone Like You’d”, laulu hiilgeaegadest, kahetsusest ja aja möödumisest. See võinuks olla lihtsalt üks ilus laul, kui polnuks mälestust ühest teisest noorest naisest kakskümmend kaks aastat tagasi, elavast tõestusest ütlusele, et armastus jääb kestma vaid mõnikord.
Nõjatusin vastu seina tänavamuusiku vastas. Reisijad läksid meie vahelt läbi, mõned neist viskasid münte tüdruku pillikasti. Ta laulis ilma mikrofonita, jättes selle ülesande suletud ruumi akustika hooleks. Tema pillimäng oli algeline, kuid tal oli hea hääl ning tema ettekanne hingestatud.
Lasin sel endast üle uhta, lubades muusikal ja selle esitusel viia lihtsad tunded kõrgemale tasandile, andes viivuks järele minevikuihaluse magusale kurbusele, mis nii väga erines igapäevasest süngusest, millega olin oma ema kodus igal hommikul ärganud.
Viskasin kasti kahenaelase mündi ning teenisin ära naeratuse. Olid ajad, mil oleksin võinud teha märksa rohkem: panna kasti kümneka, et saada tüdruku tähelepanu, pakkuda end talle klaverisaatjaks, et ta saaks teha laulmisega karjääri, luua veidi isiklikku ajalugu. See aeg oli möödas. Neil päevil võtsin oma mälestustepangast välja palju rohkem, kui sinna sisse panin.
Küllap saabub päev, mil mul polegi muud kui mälestused, ning mul on võimalus valida, kas anda järele oma romantilisele poolele ning uppuda minevikupiltidesse, või siis küünilisele poolele ja süüvida nende usaldusväärsusse.
Kas olin maalinud Austraalia taeva sügavamaks siniseks seetõttu, et see oli olnud taustaks minu Suurele Kaotatud Armastusele?
Kas nad tõesti karjusid Vabakaubanduse Kojas Dylanile mõnitusi? Kuu aega tagasi olin tõmmanud ühe illegaalse koopia isa vinüülplaatide kogust ja ema oli heitnud oma peotäie mulda igavesti voolavasse ajajõkke.
„Sinu isal oli sellele kontserdile pilet. Aga ta ei läinud. Tal oli tarvis oma tööd teha ja perekonna eest hoolitseda.”
Mina oleksin pooldanud algupärast versiooni. Ema viitas pidevalt mu isepäisele isale kui vastutustundlikule leivateenijale ja eeskujule, iseäranis viimasel ajal, kuna mul polnud „korralikku töökohta”. Mis oli küll ka põhjuseks, et sain keset nädalat sõita läbi pool Inglismaad ja viia teda arstide vastuvõtule.
Nüüd pole see enam oluline. Peatselt oli mul palju pakilisemaid asju, millega oma mõtted tegevuses hoida. Hiljem samal päeval, kui ma ikka veel minevikuga ametis olin, kammides internetis muusikaviktoriine, lootuses saavutada pubimälumängus võidukas hetk, kergitas keegi taevane DJ – võibolla minu isa vaim – nõela „Hey Jude’i” na-na-na-na-delt, öeldes, et „siin ei toimu midagi uut”, ja asetas selle plaadi teisele poolele.
„Revolutsioon”.
Esimene osa
1
Olin tagasi kodus Norwichis, lugedes Pete Bestist, The Beatlesi unustatud esimesest trummarist, kui mu arvutiekraani alumisse nurka potsatas e-kiri.
Kellelt: [email protected]
Hei
Muud ei midagi. Hei. Pärast kahtekümmend kahte aastat, kakskümmend neist ilma igasuguse kontaktita, nagu välk selgest taevast, otsustab Angelina Brown, minu Suur Kaotatud Armastus, muuta maailma, ja kirjutab Hei.
Seda hetke tähistas ka üks laul. „My Sentimental Friend”, Herman’s Hermitsi hitt aastast 1969, mis tänu kõrvaklappide füüsikale kaikus keset mu kolpa. Nüüdsest on sellel koht minu elu plaadimasina muusikalis, mille tegevusliini keskmes on tüdruk, keda mees kord tundis ja kes jättis ta murtuna maha. Mitte just päris Wordsworth, kuid sellega piisavalt sarnane, nii et kui sõnum saabus, mõtlesin ma selle saatjale.
Oli see esimene kord, mil ta minule mõtles, lastes oma meeltel kanduda aega, mil edetabelite tipus oli „Like a Prayer”, tundes huvi, mis on saanud sellest kutist, keda ta kohtas Melbourne’i baaris ja kellesse armus? Või keris ta lihtsalt oma kontaktide nimistut ning mõtles hooletult: ei tea, millega ta nüüd tegeleb?
Klikkas Adam Sharpi nimel, tippis kolm tähte ja vajutas saada.
Selle taga pidi siiski olema midagi enamat. Esiteks, minu nime ei olnudki tema kontaktide nimistus. Me polnud omavahel suhelnud sellest ajast, kui e-post leiutati.
Aadressi järgi oli ta endiselt Austraalias. Viskasin pilgu maailma kella veebisaidile: kui kell oli veerand kaks päeval Norwichis, siis oli Melbourne’is veerand üks öösel. Kas ta oli purjus? Kas ta oli Charlie maha jätnud? Kas Charlie oli tema maha jätnud? Võibolla olid nad viisteist aastat tagasi lahku läinud.
Ta kasutas endiselt oma neiupõlvenime. See pole mingi ime. Ta polnud seda ka esimesel korral muutnud.
Teadsin Charliest õige vähe – isegi mitte tema perekonnanime. Minu mõtteis oli tal Angelinaga sama nimi. Charlie Brown. Väike kiilaspäine pesapallikindaga koomiksitegelane: See pall lendab kõrgelt, Charlie Brown. Ära maha maga, Charlie Brown. Päriselus olin mina olnud see, kes maha magas.
Ühel õhtul pärast paari pinti õlut olin teda guugeldanud. Ma ei jõudnud kuhugi. Angelinal oli kaks nimekaimu, üks võrdsete võimaluste erivolinik ja üks ajalehe kolumnist, ning teda kohtuprotsesside ja arvamusartiklite seast leida oli olnud minu õlleuimas pea jaoks liiga ränk. Kui just mitte otsida pilte. Peatasin end selle tegevuse juures. Angelina oli – oli olnud – sõltuvus ning ainus võimalus sõltuvusest jagu saada on karskus.
Võibolla. Aeg läheb. Iga alkohoolik tahab tõestada, et ta on tervenenud. Kindlasti tohtisin ma pärast kahtekümmend aastat pühendunud suhet vahetada paar e-kirja oma endise kallimaga, kes oli, nagu ameeriklased ütlevad, mulle käe sirutanud.
Võibolla on tal mõni surmahaigus ja ta tahab lahtisi otsi kokku siduda. Selles, et niisugune mõte mulle üldse pähe turgatas, oli süüdi hommikune vestlus emaga. Aga võibolla tahtsid nad Charliega hoopis küsida puhkusevõimaluste kohta Põhja-Inglismaal: „Me otsime mõnda külma armetut paika, kuhu pageda lõputu päikesepaiste eest.” Mida see küll ütleks minu ja Claire’i suhte kohta, kui mulle tunduks liiga ohtlik vastata süütule küsimusele?
Lasin Angelina e-kirjal õhtuni oodata. Kui Claire koju jõudis, kaalusin ikka veel oma võimalusi. Meie vestlus koosnes hõigetest minu toa ja trepijalami vahel, kuid võisin siiski kujutleda Claire’i tema tähtsate koosolekute hallis kostüümis ja halli salliga ning paksukontsalistes saabastes, mida kandes oli ta peaaegu viis jalga ja neli tolli pikk.
„Anna