„Pole veel tulemusi saanud. Ma arvan, et ta kardab pisut.”
„Andsid talle mu tervitused edasi?”
„Unustasin.”
„Adam … Poleks pidanud unustama. Kas sa Elvisele süüa andsid?”
„Sa saaksid kohe aru, kui ma poleks andnud.”
See oli täiesti tõetruu kaader suhtest, mille Angelina e-kiri võis proovile panna. Meil oli toimiv pere. Me ei tülitsenud, nädalavahetustel tundsime rõõmu ühistest söögiaegadest, me olime teineteise suhtes tähelepanelikud. Head sõbrad. Mitte keegi ei kirjuta taolistest suhetest laule, kuid nende kohta on tegelikult nii mõndagi öelda. Meil oli läinud paremini kui minu pubiülesastumiste kaaslasel Sheilagh’l ja tema abikaasal Chadil, kes hoolisid kõigist teistest, kuid mitte teineteisest. Või meie sõpradel Randallil ja Mandyl, kelle võitlus nende kunstliku viljastamise abil saadud kaksikute hooldusõiguse pärast oli jätnud maha kaotusi San Josest Liverpoolini. Või ka paremini kui minu vanematel.
Kuid viimase paari aastaga oli meie suhtest hääbunud see vähenegi, mis romantikast järele oli jäänud. Kahe kuu eest olin ma soetanud üheinimesevoodi oma kabinetti, väidetavalt minu norskamise tõttu, mis segas und Claire’il, kelle tarkvarafirmal oli parajasti potentsiaalse müügi rindel palju teoksil. Meie seksuaalelu oli järgnenud mulle magamistoast välja ning ma ei tundnud selle järele sugugi nii suurt puudust, kui oleksin eeldanud. Ma polnud kindel, kas see on hea või halb.
Arvatavasti ei erinenud meie olukord eriti teiste meievanuste omast. Nõuaks suurt pingutust süüdistada mis tahes vajakajäämistes suhet, mis oli lõppenud kahekümne kahe aasta eest. Ma ei mõelnud Angelinale, kui olin süüvinud mõnda andmebaasi tuunimise probleemi või kui ma püüdsin meelde tuletada Bonzo Dog Doo-Dah Bandi solisti nime või kui ma suudlesin tööle tõttavat Claire’i laubale. See võis juhtuda üksnes siis, kui ma kuulasin muusikat, või neil harvadel puhkudel, kui mängisin midagi klaveril. Nende väheste minutite või tundide jooksul võisin ma kanduda tagasi aastasse 1989.
Ma mängisin baaris – mitte pubis, vaid baaris –, mis asus Melbourne’is, Fitzroy linnaosa keskmes,Victoria Parade’il ühel ülakorrusel. See oli üks neist vähestest kohtadest, mis oli avatud hiliste tundideni ja mille hõivas segu pintsaklipslastest ja beebibuumi-põlvkonna esindajatest. Tol ajal kuulusid beebibuumi-põlvkonda need, kes olid sündinud kohe pärast sõda, mitte minusugused, kes nägid ilmavalgust alles paarkümmend aastat hiljem.
Enamikul õhtutest oli neid buumlasi rohkem kui pintsaklipslasi ning minu kuuekümnendate-seitsmekümnendate repertuaar läks hästi peale. Õhtupoolikuti tilkus küll pidevalt kliente, kuid tõeliselt saginaks läks seal alles siis, kui saabus hulk pärastlõunaseid kundesid ja neid, kes pubidesse polnud mahtunud, nad raputasid vihmavarjud kuivaks, riputasid oma talvepalitud ning kootud mütsid varna ning tellisid jääkülma laagriõlut. Oli juulikuu algus, kesktalv, ning Austraalia pidi enda päikesepaistelubadust alles õigustama.
Sisekujunduse eest poleks see koht küll ühtegi autasu võitnud. Baaris mahtus pukkidele istuma kaheksa või kümme inimest, seal oli oma tosin väikest lauakest, paar nahksohvat ning seintel vanad filmireklaamplakatid. Sooja toitu ei saanud – ainult baarisnäkke. Ent kui baar oli juba rahvast tulvil ning seisvaid kundesid oli rohkem kui istuvaid, siis lõid lärm ja sigaretisuits piisavalt mõnusa õhkkonna, et seda tasa teha.
Olin viibinud Austraalias kolm nädalat. Üks kohalik kindlustusfirma tahtis kasutusele võtta uue põlvkonna andmebaasi ning mina olin sõlminud nendega viieteistkuulise nõustamislepingu, mis pakkus mulle võimalust külastada nende harukontoreid kõikjal maailmas. Ma olin kahekümne kuue aastane, mu arvutiteaduse kraadi saamisest oli möödunud vaevalt viis aastat, ning ma sõitsin tehnoloogia laineharjal, milleni kolmekümnendates vanad olijad polnud suutnud jõuda. Arvutitöö võimaldas mulle, riiklikus koolis õppinule, pääsemist alama keskklassi seast – pärast seda, kui olin kõrvale heitnud palju silmapaistvama võimaluse saada rokitäheks.
Oma esimesel Melbourne’i nädalal läksin koos mõne töökaaslasega baari tähistama ühe kolleegi isakssaamist, ning maandusin lõpuks klaveri taga ja mängisin mõningad palad. Mäletan, et esitasin „Walk Away Renee’d” vastsündinu auks, kellele oli pandud selline nimi. Baarmen, löömamehe-tüüpi sell nimega Shanksy, andis mulle pool pinti – kannutäie – laagriõlut. Tänasin teda selle eest, et ta lubas mul klaverit mängida, ning tema lausus: „Iga kell, vennas.”
Võtsin ta pakkumise vastu ning tollest baarist sai minu sotsiaalse elu keskpunkt. Shanksy hoolitses mu jookide eest ning mina seadsin klaverile sisse jootrahatopsi. Tippi tuli päris kenasti, kuid raha polnudki siin motivaator. Mu päevatöö eest maksti hästi, ette olid nähtud ka majutuskulud üürimaks laohoones asuvat korterit, mis paiknes ühe taimetoidurestorani peal Brunswick Streetil, viieteistminutilise rongisõidu kaugusel mu töökohast ja kümne minuti pikkuse vaarumise kaugusel baarist.
Õppisin seda klaverit hästi tundma. See oli kohalik Beale, vana, kuid hea heliga, ning sel olid olemas isegi mikrofon ja väike võimendi. Hüppasin vahel baari sisse teel tööle või pärast hommikust sörki ja lõbustasin koristajaid oma heliridadega.
Õhtuti aga oli see koht mulle tohutult oluline. Ilma selleta oleksin olnud erak, kes tasub ise oma jookide eest, kel pole mingit põhjust kellegagi rääkida ja kellega teistel pole samuti põhjust kõnelda. Ning mul oleks olnud liiga palju aega mõelda tühimiku üle oma elus.
Ma ei näinud hetke, mil ta baari sisenes. Nägin teda siis, kui ta klaveri juurde tuli. Linnas, kus kõik riietusid musta, kandis tema valget villast kleiti ja pikki saapaid. Kahekümnendate eluaastate keskel, õlgadeni tumepruunid juuksed heleda naha taustal, kontsadega ehk umbes viis jalga ja seitse tolli pikk.
Tal oli käes roosa kokteil. Tehniliselt võttes olime me kokteilibaaris, kuid see oli Austraalia ning enamik inimesi jõi õlut, veini ja lihtsaid segatud jooke, kui nad just ei kummutanud viinapitse – B52-sid ja Flaming Lamborghinisid. Likööride rida baarileti taga oli rohkem näitamiseks ning Shanksy kokteilide repertuaar oli piiratud. Ent täna õhtul oli ta valmistanud roosa kokteili. Kirsi ja vihmavarjuga.
Ma mängisin Van Morrisoni „Brown Eyed Girli” ning tema seisis ühele poole klaverit, piisavalt lähedale, et ma märkaksin, et ta on seal ning rüüpab oma kokteili.
Kui olin lõpetanud, plaksutas ta käsi, astus minu juurde ja küsis: „Kas sa tead „Because the Night’i”?”
Nüüd oli mul võimalus teda lähemalt silmitseda ning mind vapustasid tema silmad: suured ja pruunid, parema silma all üle poole põse jooksev ripsmetušinire.
Harilikult ei märka ma üldse inimeste parfüümi, kui seda pole just äsja peale pandud. Võibolla oligi tema seda teinud, sest lõhn oli tugev ja selgesti tajutav. Olgu öeldud, et see oli Calvin Kleini Obsession. Sellest peale olen ma tolle lõhnaõli hõngu alati juba kahekümne sammu pealt ära tundnud. Mõni naine astub bussi ning ma taban selle lõhna, mis toob mulle ühtlasi meelde kõik sellega seotud mälestused. Prousti vahvlikoogi episood.
„Seda esitab Patti Smith,” ütles ta sellal, kui mina kaalusin, kas öelda midagi ta laialivalgunud ripsmetuši kohta.
„Ja Bruce Springsteen.”
„Seda küll,” ütles ta ja naeris.
„Bruce Springsteen. Nad kirjutasid selle koos. Springsteen ei teinud kunagi stuudiosalvestust, aga see on tema live-albumis.”
„Kirjuutassid kooos, mis? Armaass.”
See, kuidas ta minu hääldust jäljendas, paigutanuks mu rohkem Glasgow’ kui Manchesteri lähedale, kuid seda saatis tõeliselt päikeseline naeratus.
Saatsin talle teeseldult solvunud pilgu.
„Vabandust,” lausus ta. „Ma ei tahtnud jäme olla. Mulle hirmsasti meeldib su hääldus.”
Riskisin nüüd ise jäme olla ja vedasin näpuotsaga üle oma vasaku põse.
Me puudutasime vastastikku oma nägu, noogutades ja naerdes, kui ta