Paraku väljus ta vale ukse kaudu ega leidnudki seda basseini, mida ta oli oma aknast näinud, kuid sellest polnud lugu. Aed häärberi taga oli sama kaunis ja hulga avaram. Tyrion uitas juues seal mõnda aega ringi. Müürid oleksid teinud au igale tõelisele kindlusele ja raudorad, mis ehtisid nende harju, tundusid ilma neid kaunistavate peadeta kuidagi kummaliselt paljad. Tyrion kujutas ette, kuidas tema õe pea seal üleval välja näeks, kullakarva juuksed tõrvaga koos ja kärbsed suminal suhu ja sealt välja lendamas. Jah, ja Jaime peab saama ora tema kõrval, leidis kääbus. Minu venna ja mu õe vahele ei tohi kunagi keegi tulla.
Ta mõtles, et köie ja konksu abil saaks ta sellest müürist ehk üle. Tal olid tugevad käed ja ta ei kaalunud palju. Küllap suudaks ta üle ronida – kui mõni ora teda läbi ei torka. Homme otsin kusagilt köie, otsustas ta.
Ta nägi ringi uidates kolme väravat – vahimajaga peaväravat, kõrvalväravat koeratalli juures ja aiaväravat, mis oli peitunud valkja luuderohu sasimiku taha. See oli ketis, teist kahte valvati. Vahimehed olid tüsedad, nende näod siledad nagu lapse kõht ja nad kõik kandsid peas teravatipulist pronkskiivrit. Tyrion tundis eunuhhid ära esimesest pilgust. Ta teadis seesuguste meeste mainet. Väidetavalt ei kartnud nad midagi ega tundnud valu ja jäid oma isandatele ustavaks kuni surmani. Paarsada sellist kuluks mulle endale marjaks ära, mõtles kääbus. Kahju, et ma ei mõelnud selle peale enne, kui minust sai kerjus.
Ta läks läbi sammaskäigu, möödus terava tipuga võlvi alt ja sattus kivisillutisega hoovi, kus üks naine kaevu ääres riideid pesi. Naine nägi välja temavanune ning tal olid tuhmpunased juuksed ja lai tedretähniline nägu. „Kas sa veini soovid?” küsis Tyrion talt. Naine silmitses teda kõhklevalt. „Mul pole sinu jaoks peekrit, me peame jagama minu oma.” Pesunaine jätkas särkidest vee välja väänamist ja nende kuivama riputamist. Tyrion võttis oma kannuga istet kivipingil. „Ütle mulle, kuivõrd ma võin magister Illyriot usaldada?” Seda nime kuuldes tõstis naine korraks pilgu. „Silmapilgu jagu?” Kääbus itsitas, pani oma kidurad jalad risti ja rüüpas lonksu. „Mulle ei meeldi põrmugi mängida seda osa, mida see juustukaupmees minu jaoks plaanib, aga kuidas ma saan talle ära öelda? Väravaid valvatakse. Ehk toimetaksid mu oma undrukute varjus siit salaja välja? Ma oleksin ülimalt tänulik; kuule, ma võtan su isegi naiseks. Mul on juba kaks naist, miks mitte ka kolm? Ah jaa, aga kus me elama hakkaksime?” Tyrion naeratas naisele nii meeldivalt kui üks pooliku ninaga mees seda vähegi suutis. „Kas ma rääkisin sulle juba, et mu õetütar elab Päikeseodal? Ma võiksin Dorne’is Myrcellaga üsna palju pahandust teha. Ma võiksin oma õetütre ja õepoja teineteisega sõtta ajada, kas see poleks lõbus?” Pesunaine sättis kuivama Illyrio ühe särgi, mis oli nii suur, et oleks purjeks kõlvanud. „Aga sul on õigus, ma peaksin selliseid kurje mõtteid häbenema. Oleks targem, kui ma hoopis Müürile läheksin. Räägitakse, et kui mees Öisesse Vahtkonda astub, kustutatakse kõik tema patud. Ma kardan ainult, et mul ei lastaks sind enda juures hoida, kullake. Vahtkonnas pole naisterahvaid, pole armsaid tedretähnilisi kodukanu, kes öösiti su küljealust soojendaksid, on ainult külmad tuuled, soolatursk ja lahja õlu. Mis sa arvad, mu daam, kas ma tunduksin mustas rüüs pikem?” Tyrion valas oma peekri uuesti täis. „Mis sa siis kostad? Põhi või lõuna? Kas ma peaksin vanu patte lunastama või uusi juurde tegema?”
Pesunaine vaatas viimast korda tema poole, võttis maast oma korvi ja kõndis minema. Tundub, et naised ei jää minu juurde kuigi kauaks pidama, mõtles Tyrion. Veidral moel oli ta kann tühjaks saanud. Peaksin ehk tagasi sinna keldrisse koperdama. Kuid ta pea käis kangest veinist juba ringi ja keldritrepp oli järsk. „Kus on hoorade koht?” küsis ta nööril lehvivalt pesult. Võib-olla oleks pidanud seda küsima pesunaiselt. Ma ei taha vihjata, et sina oled hoor, mu kallis, aga sa tead ehk, kus on nende koht. Kõige targem oleks olnud seda küsida oma isa käest. „Seal, kus on hoora koht,” oli isand Tywin öelnud. Tysha armastas mind. Ta oli popsi tütar, ta armastas mind ja abiellus minuga, ta lootis minu peale.
Tühi kann libises tal käest ja veeres üle õue. Tyrion upitas ennast pingilt püsti ja läks seda ära tooma. Seda tehes märkas ta ühe mõranenud sillutiskivi praost kasvavaid seeni. Need olid valkjad ja täpilised ja kübara alt veripunaste vöötidega. Kääbus napsas ühe maast ja nuusutas seda. Isuäratav, mõtles ta, ja tappev.
Seeni oli kokku seitse. Võib-olla tahtsid Seitse talle midagi öelda. Ta noppis kõik seened ära, kahmas nöörilt ühe kinda, mähkis seened hoolikalt selle sisse ja pistis omale taskusse. See pingutus ajas tal pea pööritama ja pärast seda ronis ta tagasi pingile, tõmbus kerra ja sulges silmad.
Kui ta uuesti virgus, oli ta jälle oma magamiskambris, uppudes taas hanesulgedest madratsisse, ja üks heledapäine tüdruk raputas teda õlast. „Mu isand, teie vann on valmis,” ütles tüdruk. „Magister Illyrio ootab teid tunni pärast lauda.”
Tyrion naaldus peast kätega kinni hoides patjadele. „Kas ma näen und või räägid sa ühiskeelt?”
„Jah, mu isand. Mind osteti selleks, et kuningale rõõmu valmistada.” Tüdruk oli sinisilmne ja heledapäine, noor ja nõtke.
„Seda tegid sa kindlasti. Ma tahan veini.”
Tüdruk valas talle peekritäie. „Magister Illyrio käskis mul teie selga küürida ja teie voodit soojendada. Mu nimi –”
„– ei huvita mind põrmugi. Kas sa tead, kus on hoorade koht?”
Tüdruk punastas. „Hoorad müüvad ennast raha eest.”
„Või kalliskivide või kleitide või losside eest. Aga kus on nende koht?”
Tüdruk ei saanud küsimusest aru. „Kas see on mõistatus, isand? Ma ei ole hea mõistataja. Kas te ütlete mulle vastuse?”
Ei, mõtles kääbus. Ma ise ei salli ka mõistatusi. „Ma ei ütle sulle midagi. Osuta mulle sama teene.” Ainuke asi, mis mind sinu juures huvitab, on sul hargivahes, oleks ta äärepealt öelnud. Need sõnad olid tal juba keelel, kuid ei tulnud miskipärast siiski üle huulte. Ta pole Shae, manitses kääbus ennast, vaid lihtsalt üks väike narr, kes arvab, et ma esitan talle mõistatusi. Tõtt-öelda ei huvitanud isegi tüdruku vitt teda väga. Ma olen vist haige või surnud. „Sa rääkisid midagi vannist. Ärgem sundigem suurt juustukaupmeest ootama.”
Kui ta vanni läks, pesi tüdruk ta jalgu, küüris tema selga ja suges ta juukseid. Pärast seda hõõrus tüdruk tema sääremarjadesse magusalõhnalist salvi valuvaigistuseks ja aitas talle jälle selga poisirõivad – tumepunased kopitanud kaatsad ja kuldkangaga palistatud sinise sametvammuse. „Kas mu isand tahab mind pärast sööki?” küsis ta Tyrioni saapaid kinni nöörides.
„Ei. Mulle aitab naistest.” Hooradest.
Tüdruk leppis selle pettumusega meelsamini kui Tyrionile oleks meeldinud. „Kui isand eelistaks poissi, siis võin ma mõne teid voodisse ootama tuua.”
Isand eelistaks oma naist. Isand eelistaks ühte tüdrukut nimega Tysha. „Ainult siis, kui ta teab, kus on hoorade koht.”
Tüdruk surus huuled kokku. Ta põlastab mind, mõistis Tyrion, aga mitte rohkem, kui ma ise ennast põlastan. Tyrion Lannister teadis vägagi hästi, et ta oli keppinud paljusid naisi, kes teda suisa jälestasid, kuid neil oli vähemalt jätkunud sündsust lembust teeselda. Väike aus jälestus võiks mõjuda värskendavalt nagu hapukas vein pärast liigset magusasöömist.
„Ma vist mõtlesin ümber,” ütles ta tüdrukule. „Oota mind voodis. Alasti, kui tohib paluda, ma olen siis liiga purjus, et sinu riietega jännata. Hoia oma suu kinni ja jalad harali ja siis peaksime omavahel oivaliselt klappima.” Ta kõõritas tüdruku poole, lootes näha kerget hirmu,