Varamyr teadis, et see oli tõsi. Kui ta läks varem Orellile kuulunud kotka sisse, tundis ta, kuidas teine meelevahetaja tema sealoleku peale raevutses. Orell oli langenud ülejooksik Jon Snow käe läbi ja tema vihkamine oma tapja vastu oli olnud nii tugev, et ka Varamyr oli hakanud seda soerdipoissi vihkama. Ta oli aru saanud, kes Snow oli, kohe kui nägi toda suurt valget ürghunti vaikselt poisi kõrval kõndimas. Üks teisekskäija tunneb teise kohe ära. Mance oleks pidanud laskma mul selle ürghundi võtta. See oleks kuninga vääriline teine elu. Ta ei kahelnud, et ta oleks seda suutnud. Snow võime oli tugev, kuid nooruk oli õpetamata ja sõdis oma loomuse vastu, kuigi oleks võinud selle üle hoopis uhke olla.
Varamyr nägi, kuidas paispuu punased silmad puutüves alla tema poole vaatasid. Jumalad kaaluvad mind. Tal käis judin üle ihu. Ta oli teinud halbu asju, hirmsaid asju. Ta oli röövinud, tapnud, vägistanud. Ta oli õginud inimliha ja lakkunud surevate meeste verd, mis punase ja kuumana nende lõhkikistud kõridest välja uhkas. Ta oli jälitanud metsas vaenlasi, neid une pealt rünnanud, nende sisikonnad kõhust küüntega välja kiskunud ja üle porise maa laiali pillutanud. Kui maitsev oli nende liha. „Seda tegi see elukas, mitte mina,” sõnas ta kähedal sosinal. „Teie andsite mulle selle võime.”
Jumalad ei vastanud midagi. Tema hele ja hägune hingeaur hõljus õhus. Ta tundis, kuidas ta habemesse tekkis jääkirme. Varamyr Kuusmeel sulges silmad.
Ta nägi tuttavat und hurtsikust mere ääres, kolmest vinguvast koerast, nutvast naisest.
Muhk. Ta nutab Muhu pärast, aga minu pärast ei nutnud ta kordagi.
Tomp oli sündinud kuu enne õiget aega ja ta oli nii sageli haige, et keegi ei uskunud, et ta elama jääb. Ta ema ootas, kuni ta oli juba ligi nelja-aastane, enne kui talle pärisnime andis, ja siis oli juba liiga hilja. Kogu küla oli teda hakanud kutsuma Tombuks – nimega, mille ta õde Meha oli talle andnud siis, kui ta oli veel nende ema kõhus. Meha oli andnud nime ka Muhule, kuid Tombu väikevend oli sündinud õigel ajal – suur ja rõõsk ja terve, kes imes ahnelt ema rinda. Ema tahtis talle anda nende isa nime. Aga Muhk suri. Ta suri siis, kui tema oli kahene ja mina kuuene, kolm päeva enne oma nimepäeva.
„Su pisike on nüüd jumalate juures,” ütles metsanõid tema pisarais emale. „Ta ei tunne enam kunagi valu ega nälga ega nuta kunagi. Jumalad võtsid ta mulla sisse, puude sisse. Jumalad on kõikjal meie ümber, kivides ja ojades, lindudes ja loomades. Sinu Muhk on nende juurde läinud. Tema on nüüd maailm ja kõik, mis seal sees.”
Vanaeide sõnad olid Tompu torganud nagu nuga. Muhk näeb. Ta vaatab mind. Ta teab. Tomp ei saanud tema eest peitu minna, oma ema undrukute varju pugeda või koos koertega ära joosta, et pääseda oma isa raevu eest. Koerad. Tölpsaba, Nuuskija, Lõriseja. Nad olid head koerad. Nad olid mu sõbrad.
Kui isa leidis koerad Muhu laiba ümber nuuskimas, ei võinud ta teada, kes neist oli seda teinud, ja seepärast lõi ta kõik kolm kirvega surnuks. Tema käed värisesid nii hullusti, et tal kulus kaks hoopi Nuuskija elu võtmiseks ja neli hoopi Lõriseja mahalöömiseks. Õhk oli täis vere lõhna ja koerte surmahäälitsusi oli olnud hirmus kuulata, ent Tölpsaba tuli ikkagi, kui isa teda kutsus. Ta oli koertest kõige vanem ja õpitud kuulekus sai tema hirmust võitu. Selleks ajaks, kui Tomp tema kehasse puges, oli juba liiga hilja.
Palun ära tee, isa, püüdis ta öelda, kuid koerad ei oska inimkeeles kõnelda, nii et kuuldavale tuli vaid hale vingatus. Kirves raksatas vanale koerale lagipähe ja poiss hütis kisendas. Nii nad teada saidki. Kaks päeva hiljem lohistas isa ta metsa. Isal oli kirves kaasas, mistõttu Tomp arvas, et ta tahab ka tema hukata, nii nagu ta oli koertega teinud. Isa aga viis ta hoopis Haggonile.
Varamyr virgus äkitselt võpatades, üle kogu keha värisedes. „Tõuse,” kisendas keegi, „tõuse üles, me peame minema. Neid on siin sadu.” Lumi oli katnud Varamyri jäiga valge vaibaga. Kui külm. Kui ta püüdis end liigutada, avastas ta, et tema käsi oli maa külge kinni külmunud. Kui ta selle lahti rebis, tuli osa nahka küljest ära. „Tõuse,” kisendas naine uuesti, „nad tulevad.”
Ohakas oli tema juurde naasnud. Ta hoidis Varamyril õlgadest kinni ja raputas teda ja karjus talle näkku. Varamyr tundis tema hingeõhu lõhna ja tundis selle soojust oma külmast tuimadel põskedel. Kohe, mõtles ta, tee seda kohe, muidu sured.
Ta võttis kogu allesjäänud jõu kokku, sööstis oma kehast välja ja tungis naise sisse.
Ohakas tõmbus küüru ja kisendas.
Jõledus. Kas seda ütles Ohakas või tema ise või Haggon? See jäigi teadmata. Tema endine keha vajus tagasi lumehange, kui Ohaka haare lõdvenes. Odanaine tõmbles ägedalt ja kiljus. Varamyri varjukass oli talle ägedalt vastu pannud ja lumekaru oli veidiks ajaks poolhulluks läinud ja kihvadega puid ja kive ja paljast õhku kähvanud, kuid nüüd oli asi hullem. „Käi välja, käi välja!” kuulis Varamyr omaenda suud hüüdmas. Tema keha vaarus, kukkus ja tõusis taas, tema käed pekslesid, tema jalad jõnksusid mingis pentsikus tantsus sinna-tänna, kui Varamyri ja naise enda hing keha pärast võitlesid. Ta ahmis kopsudesse suutäie jäist õhku ja Varamyr sai silmapilguks nautida selle maitset ja selle noore keha jõudu, enne kui ta hambad kokku laksatasid ja tema suu täitus verega. Ta tõstis käed näo juurde. Varamyr püüdis neid tagasi alla suruda, kuid käed ei kuulanud sõna ja ta küünistas oma silmi. Jõledus, meenus talle, verre ja valusse ja meeletusse mattudes. Kui ta püüdis kisendada, sülitas ta nende ühise keele välja.
Valge maailm lõi pöörlema ja vajus kuhugi. Hetkeks tundus talle, nagu oleks ta paispuu sees ja vaataks punaste tahutud silmadega, kuidas surev mees jõuetult maas tõmbleb ja üks hullunud naine pimeda ja verisena kuupaistel tantsib, nuttes punaseid pisaraid ja katkudes oma riideid. Siis kadusid mõlemad ja ta kerkis, sulas, hing lendlemas mingis külmas tuules. Ta oli lumes ja pilvedes, ta oli varblane, orav, tamm. Jänest jahtiv kassikakk lendas hääletult tema puude vahel; Varamyr oli öökulli sees, jänese sees, puude sees. Sügaval külmunud maa all pimeduses uuristasid vihmaussid pimesi oma käike ja ta oli ka nendes. Ma olen mets ja kõik, mis selle sees, mõtles ta joovastusega. Sada kaarnat tõusid lendu ja kraaksusid tema möödumist tajudes. Suur põder pasundas, ehmatades tema turjale klammerdunud lapsi. Magav ürghunt tõstis pea ja lõrises palja õhu peale. Enne, kui nende südamed jõudsid uue löögi teha, oli ta juba möödas, otsides omasid – Ükssilma, Kavalpead ja Hiilijat, oma karja. Ta kinnitas endale, et tema hundid päästavad ta.
See oli tema viimane mõte inimesena.
Pärissurm saabus äkitselt – teda tabas külmavapus, nagu oleks ta visatud jäätunud järve raudkülma vette. Siis avastas ta, et tormab üle kuuvalge lumevälja, karjakaaslased kohe tema kannul. Pool maailma oli pime. Ükssilm, mõistis ta. Ta haugatas ja Kavalpea ja Hiilija vastasid talle.
Mäeharjale jõudes jäid hundid seisma. Ohakas, meenus talle, ja ta tundis kahetsust – osalt selle üle, mille ta oli kaotanud, ja osalt selle üle, mida ta oli teinud. Maailm nende all oli muutunud jääks. Pakase sõrmed hiilisid aeglaselt mööd paispuid üles ja sirutusid üksteise poole. Tühi küla polnud enam tühi. Lumehangede vahel kõndisid siniste silmadega varjud. Mõned neist kandsid pruuni ja mõned musta ja mõned olid alasti, ihu lumivalgeks muutunud. Mägede vahel vuhises tuul, täis nende lõhnu: surnud ihu, hangunud veri, nahkade kopituse- ja kõdu- ja kusehais. Kavalpea urises ja ajas hambad paljaks, turjakarv turris. Pole inimesed. Pole saak. Mitte need.
Need olendid seal all liikusid, kuid ei elanud. Ükshaaval tõstsid nad pead kolme hundi poole künkal. Viimasena tõstis oma pilgu olend, kes oli olnud Ohakas. Tema villaseid ja karusnahkseid ja parknahast rõivaid kattis härmatiserüü, mis prõksus, kui ta end liigutas, ja sätendas kuupaistel. Tema sõrmeotstes rippusid heleroosad jääpurikad, kümme pikka jäätunud verest nuga. Ja tema tühjades silmakoobastes virvendas helesinine valgus, mis andis tema tahumata joontega näole tontliku ilu, mida see elusana polnud kunagi evinud.
Ta