„Selle kulla võite saada,” sõnas kääbus, kes tundis kergendust, et ta ei pidanud uppuma pooleldi seeditud angerjatesse ja piimalihasse, „aga Kalju on minu oma.”
„Just-just.” Magister varjas suu käega ja tõi kuuldavale vägeva röhatuse. „Kas te arvate, et kuningas Stannis annab selle teile? Ta pidavat olema suur seadusteaustaja. Teie vend kannab valget mantlit, nii et te olete Westerose kõigi seaduste järgi aujärjepärija.”
„Stannis võiks Casterly Kalju mulle tõesti anda, kui poleks seda väikest kuningamõrva ja isatappu,” sõnas Tyrion. „Nende eest teeks ta mu peajagu lühemaks ja ma olen juba isegi lühike. Aga miks te arvate, et ma kavatsen isand Stannise poolele asuda?”
„Miks te siis muidu Müürile läheksite?”
„Stannis on Müüril?” Tyrion hõõrus nina. „Seitsme neetud põrgu päralt, mida teeb Stannis Müüril?”
„Lõdiseb, arvan ma. Lõunas Dorne’is on soojem. Ehk oleks ta pidanud hoopis sinna sõitma.”
Tyrionis tärkas kahtlus, et üks teatud tedretähniline pesunaine oskas ühiskeelt palju paremini, kui ta välja näitas. „Mu õetütar Myrcella on juhtumisi Dorne’is. Ja mul on kiusatus ta kuningannaks teha.”
Illyrio naeratas, kui tema teenrid täitsid nende mõlema kausid magusas kastmes mustade kirssidega. „Mida on see vaene laps teile teinud, et te tema surma ihkate?”
„Ka omaksetapja ei pea tingimata kõiki omakseid maha tapma,” kostis Tyrion haavatult. „Ma ütlesin: ta kuningannaks teha. Mitte tappa.”
Juustukaupmees hakkas kirsse vohmima. „Volantises on käibel münt, mille ühel küljel on kroon ja teisel küljel surnupealuu. Aga see on üks ja seesama münt. Myrcella kuningannaks teha tähendab ta tappa. Dorne võib tema poolt relvad tõsta, kuid Dorne’ist üksi jääb väheks. Kui te olete nii arukas nagu meie sõber väidab, siis teate te seda.”
Tyrion silmitses paksu meest värske huviga. Tal on mõlemas suhtes õigus. Myrcella kuningannaks teha tähendab ta tappa. Ja ma tean seda. „Mulle on jäänud vaid tulutud žestid. See žest paneks mu õe vähemalt kibedaid pisaraid valama.”
Magister Illyrio pühkis suu paksu käeseljaga magusast kastmest puhtaks. „Tee Casterly Kalju juurde ei vii läbi Dorne’i, mu väike sõber. Ega ka Müüri alt läbi. Kuid selline tee on olemas, uskuge mind.”
„Ma olen põlualune reetur, kuningamõrtsukas ja isatapja.” See teedejutt ärritas kääbust. Kas see on tema arvates mäng?
„Mida üks kuningas on teinud, võib teine kuningas ära muuta. Meil siin Pentoses on vürst, mu sõber. Ta on peamees tantsu- ja söömapidudel ning liigub linnas ringi vandlist ja kullast tehtud kandetoolis. Tema ees kõnnivad kolm heeroldit, kes kannavad kaubanduse kuldset kaalu, sõja rauast vasarat ja õigusemõistmise hõbedast rooska. Iga uue aasta esimesel päeval peab ta võtma süütuse nurmede neitsilt ja merede neitsilt.” Illyrio nõjatus küünarnukkide najal ettepoole. „Aga kui mõni viljasaak ikaldub või sõda kaotatakse, lõikame me tal kõri läbi, et jumalaid lepitada, ja valime neljakümne suguseltsi seast endale uue vürsti.”
„Ärge siis kunagi tahtke, et ma Pentose vürstiks hakkaksin.”
„Kas teie Seitse Kuningriiki on siis teistsugused? Westeroses pole rahu, pole õigust, pole usku… ja üsna peagi ka toitu. Kui inimesed nälgivad ja on hirmust hullumas, siis igatsevad nad päästjat.”
„Igatsegu pealegi, aga kui neil on võtta vaid Stannis…”
„Mitte Stannis. Ega Myrcella.” Kollane naeratus laienes. „Üks teine. Tugevam kui Tommen, leebem kui Stannis ja suurema õigusega troonile kui see tüdruk Myrcella. Päästja, kes tuleb mere tagant, et siduda veritseva Westerose haavu.”
„Kaunid sõnad.” Tyrioni jätsid need ükskõikseks. „Sõnad on tuul. Kes on see kuramuse päästja?”
„Lohe.” Juustukaupmees nägi ilmet kääbuse näol ja naeris. „Kolmepäine lohe.”
DAENERYS
Ta kuulis, kuidas surnud mees trepist üles tuli. Mehe ees liikus aeglane mõõdetud sammukõla, mis kajas saali purpurkarva sammaste vahel. Daenerys Targaryen ootas teda eebenipuust pingil, mille ta oli võtnud endale trooniks. Tema silmad olid unest ähmased, tema plaatinakarva juuksed üleni sassis.
„Teie Majesteet, teil pole tarvis seda näha,” sõnas ser Barristan Selmy, tema Kaitskonna ülempealik.
„Ta suri minu eest.” Dany surus oma lõvinaha vastu rinda. Selle all kattis teda poolde reide ulatuv valge linane särk. Ta oli näinud und punase uksega majast, kui Missandei ta äratas. Riietumiseks polnud mahti jäänud.
„Khaleesi,” sosistas Irri, „te ei tohi surnud meest puudutada. Surnu puudutamine toob õnnetust.”
„Kui sa pole teda ise tapnud.” Jhiqui oli suurema kondiga kui Irri ning tal olid laiad puusad ja lopsakad rinnad. „Seda teavad kõik.”
„Seda teavad kõik,” nõustus Irri.
Hobuste koha pealt olid dothrakid targad, kuid peaaegu kõige muu suhtes võisid nad olla ülimalt rumalad. Pealegi on nad alles tüdrukud. Dany ümmardajad olid temaga samaealised – pealtnäha küpsed naised oma mustade juuste, vasekarva naha ja mandlikujuliste silmadega, kuid siiski vaid tüdrukud. Nad olid talle antud siis, kui ta naitus khaal Drogoga. Drogo oli talle andnud ka selle karviku, mida ta kandis – hrakkar’i, Dothraki mere valge lõvi, pea ja naha. See oli tema jaoks liiga suur ja lõhnas kopituse järele, kuid see tekitas temas tunde nagu oleks tema päike-ja-tähed nüüdki tema läheduses.
Kõige esimesena ilmus trepi ülaotsa Hall Tõuk, tõrvik käes. Tema pronkskiivri harjal oli kolm kida. Talle järgnesid neli tema Rikkumatut, kes kandsid surnut oma õlgadel. Nende kiivritel oli vaid üks kida ja nende näod olid nii ilmetud, nagu oleksid needki pronksist valatud. Nad asetasid surnukeha Dany jalge ette. Ser Barristan kergitas vereplekilist surnulina. Hall Tõuk langetas tõrviku, et Dany saaks näha.
Surnud mehe nägu oli sile ja karvutu, kuid tema põsed olid kõrvuni lõhki lõigatud. Ta oli olnud pikk mees, siniste silmade ja ilusa näoga. Mõni laps Lysist või Vana-Volantisest, kelle mereröövlid mõnelt laevalt kinni nabisid ja punasesse Astapori orjusesse müüsid. Kuigi mehe silmad olid lahti, nutsid vaid tema haavad. Neid oli rohkem kui Dany kokku lugeda jõudis.
„Teie Majesteet,” ütles ser Barristan, „tänaval, kust ta leiti, oli sillutisele joonistatud harpüia…”
„Verega joonistatud.” Daenerys teadis nüüd juba seda kommet. Harpüia Pojad sooritasid oma veretööd öösiti ja jätsid iga tapetu juurde maha oma märgi. „Hall Tõuk, miks oli see mees üksi? Kas tal polnud paarimeest?” Tema käsul käisid Rikkumatud alati kahekaupa, kui nad öösiti Meereeni tänavatel liikusid.
„Mu kuninganna,” vastas pealik, „teie teener Tugev Kilp ei olnud sel ööl teenistuses. Ta oli läinud… ühte kohta… et juua ja seltsi otsida.”
„Ühte kohta? Mida sa silmas pead?”
„Lõbumaja, Teie Kõrgus.”
Lõbumaja. Pooled Dany vabakslastutest olid Yunkaist, mille Targad Isandad olid tuntud kui voodiorjade väljaõpetajad. Seitsme ohke kunst. Lõbumajad olid Meereenis vohama hakanud nagu seened. Muud nad ju ei oska. Nad peavad millestki elama. Toit läks iga päevaga kallimaks, ihu hind aga odavamaks. Daenerys teadis, et Meereeni orjapidajatest ülikute astmikpüramiidide vahel, vaesemates linnajagudes, asusid pordumajad, kus rahuldati kõikvõimalikke armuihasid. Sellegipoolest… „Mida oli ühel eunuhhil lõbumajja asja?”
„Ka neil, kellel pole mehe suguosi, on endiselt mehe süda, Teie Kõrgus,” sõnas Hall Tõuk. „Seesinasele räägiti, et teie teener Tugev Kilp maksis vahel lõbumaja naistele raha selle eest, et nad temaga voodisse heidaksid ja teda embaksid.”
Kes