Hirm sundis teda kõikudes jalule tõusma. Küljest kinni hoides, et peatada verejooksu haavast, vaarus Varamyr ukseava juurde ja lükkas kõrvale narmendava naha, mis seda kattis, ning tema pilgule avanes valge sein. Lumi. Polnud ime, et sees oli läinud nii pimedaks ja suitsuseks. Lumesadu oli hüti enda alla matnud.
Kui Varamyr seda lükkas, pudenes veel pehme ja märg lumi laiali. Öö väljas oli valge nagu surm; heledad hõredad pilved lipitsesid hõbedakarva kuu ümber ja tuhat tähte vaatasid seda külmalt pealt. Ta nägi teiste hangedesse mattunud onnide kühmus piirjooni ja nende taga jääturvises paispuu heledat varju. Mäed lõunas ja läänes oli otsatu valge puustusmaa, kus liikus ringi ainult tuisk. „Ohakas,” hõikas Varamyr nõrgalt, ise mõistatades, kui kaugele naine minna võis. „Ohakas. Naine. Kus sa oled?”
Kusagil kaugel ulgus hunt.
Üle Varamyri selja jooksis külmajudin. Ta tundis seda ulgumist sama hästi nagu Tomp oli kord tundnud oma ema häält. Ükssilm. Tema oli Varamyri kolmest hundist kõige vanem, suurem ja südim. Hiilija oli kõhetum, kärmem, noorem, Kavalpea leidlikum, kuid nad mõlemad pelgasid Ükssilma. See vana hunt oli kartmatu, armutu, julm.
Kotka surmapiinades oli Varamyr kaotanud valitsuse oma teiste elukate üle. Tema varjukass oli metsa tormanud, tema lumekaru aga ründas neid, kes olid tema ligiduses, ja kiskus lõhki neli meest, enne kui oda läbi otsa leidis. Kui Varamyr oleks karu haardeulatusse sattunud, oleks ka tema lõhki kistud. Karu vihkas teda, raevutses iga kord, kui Varamyr tema kehasse läks või ta turjale ronis.
Tema hundid aga…
Minu vennad. Minu kari. Paljudel külmadel öödel oli ta maganud oma huntide seltsis, kes surusid oma hatused kehad tema vastu, et teda soojendada. Kui ma suren, pistavad nad mu ihu nahka ja kevadsula saabumist jäävad tervitama ainult minu kondid. See mõte pakkus talle veidrat lohutust. Tema hundid olid ringi hulkudes talle tihti toitu hankinud; tundus igati õige, et nüüd saab tema lõpuks nende roaks. Polnud üldse võimatu, et ta alustab oma teist elu omaenese laiba sooja surnud ihu järades.
Koertega sideme loomine oli kõige kergem – nad elasid inimestega nii tihedalt koos, et olid ise peaaegu nagu inimesed. Koera kehasse minek oli umbes sama nagu tõmbaksid sa jalga vana saapa, mille nahk oli kandmisest pehmeks kulunud. Nii nagu saabas oli loodud jala jaoks, oli koer loodud kaelarihma jaoks – ka sellise, mis jäi inimsilmale nähtamatuks. Huntidega oli raskem. Hundiga võis sõbruneda, hundi võis isegi allutada, kuid keegi ei suutnud hunti päriselt taltsutada. „Hundid ja naised on su paarilised eluks ajaks,” ütles Haggon tihti. „Kui mõne endale võtad, on see abielu. Sellest päevast peale on hunt osa sinust ja sina osa temast. Te mõlemad muutute.”
Jahimehe kinnitust mööda oli targem teised loomad rahule jätta. Kassid olid kerglased ja julmad ja võisid iga hetk sinu vastu pöörduda. Põdrad ja hirved olid saakloomad; nende kehas muutus ka kõige vapram mees pikapeale argpüksiks. Karud, metskuldid, mägrad, nirgid… Haggoni meelest olid need kõlbmatud. „Mõnes nahas ei taha sa üldse olla, poiss. Sulle ei meeldiks, milliseks sa muutud.” Tema sõnul olid linnud kõige hullemad. „Inimesed loodi elama maa peal. Kui sa liiga kauaks pilvedesse jääd, ei taha sa enam kunagi tagasi alla tulla. Ma tean meelevahetajaid, kes käisid kotkasteks, öökullideks, kaarnateks. Ka siis, kui nad on oma kehas, istuvad nad, meel hajali, ja vahivad seda neetud taevasina.”
Kuid mitte kõik meelevahetajad ei arvanud nii. Kord, kui Tomp oli kümneaastane, võttis Haggon ta kaasa omasuguste kokkusaamisele. Soendeid, hundivendi, oli nende seas küll kõige arvukamalt, kuid teised olid poisi meelest iseäralikumad ja paeluvamad. Borroq oli välimuselt nii oma kuldi moodi, et tal puudusid ainult kihvad, Orellil oli tema kotkas, Kibuvitsal tema varjukass (kohe, kui Tomp neid nägi, hakkas ta ka endale oma varjukassi tahtma), Grisellal kits…
Kuid ükski neist polnud sama vägev kui Varamyr Kuusmeel, isegi mitte Haggon, pikk ja morn ja käed kõvad kui kivi. Jahimees suri soigudes, kui Varamyr talt Hallkasuka ära võttis, ta looma seest välja ajas, et see endale saada. Sina jäid teisest elust ilma, vanamees. Tollal nimetas ta ennast Varamyr Kolmmeeleks. Hallkasukast sai neljas, kuigi vana hunt oli põdur ja peaaegu hambutu ja suri varsti pärast Haggonit.
Varamyr võis seestuda igasse looma, keda ta tahtis, nad oma tahtele allutada, muuta nende ihu enda omaks. Olgu see koer või hunt, karu või mäger…
Ohakas, mõtles ta.
Haggon oleks seda nimetanud jõleduseks, kõige rängemaks patuks, kuid Haggon oli surnud, nahka pandud ja ära põletatud. Ka Mance oleks teda neednud, kuid Mance oli tapetud või vangis. Keegi ei saa sellest teada. Minust saab odanaine Ohakas ja Varamyr Kuusmeel on surnud. Ta eeldas, et tema võime hävib koos tema kehaga. Ta jääb küll ilma oma huntidest ja elab ülejäänud elu kondise tüükalise näoga naisena… kuid elab siiski. Kui Ohakas tagasi tuleb. Kui mul jätkub veel jõudu, et ta keha võtta.
Varamyri tabas pööritushoog. Ta leidis ennast põlvili maas, käed sügaval lumehanges. Ta võttis kamalutäie lund ja täitis sellega suu, hõõrus seda habemesse ja pragunenud huultele, vedelikku kurgust alla lastes. Vesi oli nii külm, et ta suutis seda vaevu neelata, ja ta tundis jälle, kui kuum oli ta ihu.
Sulalumi ainult kasvatas tema nälga. Tema kõht nõudis süüa, mitte vett. Lumesadu oli lakanud, kuid tuul hakkas tõusma, täites õhu lumekristallidega ja piitsutades talle näkku, kui ta läbi hangede rühkis, küljehaav avanemas ja sulgumas. Tema hingeaurust sai valge hatune pilv. Kui ta paispuu juurde jõudis, leidis ta ühe mahalangenud oksa, mis oli parajalt pikk, et seda karguna kasutada. Raskelt sellele toetudes taarus ta lähima hüti poole. Ehk olid külaelanikud põgenedes midagi maha unustanud… kotitäie õunu, veidi kuivatatud liha, ükskõik mida, mis tal hinge sees hoiaks, kuni Ohakas tagasi tuleb.
Ta oli peaaegu kohal, kui kark tema raskuse all murdus ja maa kadus ta jalge alt.
Varamyr ei teadnud, kui kaua ta seal ristseliti lamas, tema veri lund punaseks värvimas. Lumi matab mu enda alla. See oleks rahulik surm. Räägitakse, et enne lõppu hakkab sul soe, soe ja siis tuleb uni. Oleks hea jälle sooja tunda, kuigi ta tundis kurbust mõeldes, et ta ei näe kunagi rohelisi maid, neid sooje maid teisel pool Müüri, millest Mance tihti laulis. „Maailm teisel pool Müüri pole meiesuguste jaoks,” ütles Haggon ikka. „Vaba rahvas pelgab teisekskäijaid, aga ka austab meid. Müürist lõuna pool peavad põlvitajad meile jahti ja tõurastavaid meid nagu sigu.”
Sa hoiatasid mind, mõtles Varamyr, aga just sina näitasid ka mulle Idalinnust. Ta ei olnud siis vanem kui kümneaastane. Haggon vahetas kümmekond merevaigukeed ja loomanahku täis kuhjatud kelgu kuue lähkritäie veini, soolatahuka ja vaskkatla vastu. Idalinnus oli parem kauplemiskoht kui Must Kants – sinna tulid laevad, mille laadungiks olid kaubad meretagustelt muinasjutulistelt maadelt. Varesed teadsid Haggonit kui kütti ja Öise Vahtkonna sõpra ja kuulasid meeleldi uudiseid, mida ta pajatas elust teisel pool nende Müüri. Mõni teadis sedagi, et ta oli meelevahetaja, kuid keegi ei teinud sellest juttu. Just seal, Idalinnuses Mere Ääres, hakkaski poiss esimest korda unistama soojast lõunamaast.
Varamyr tundis, kuidas lumehelbed ta laubal sulasid. See pole nii hull kui põlemine. Las ma uinun, et enam mitte ärgata, las ma alustan oma teist elu. Tema hundid olid nüüd lähemal. Ta tajus neid. Ta mõtles, et hülgab varsti selle nõdra ihu, saab nendega üheks, peab öösiti jahti ja ulub kuu poole. Soendist saab päris hunt. Aga milline neist?
Mitte Kavalpea. Haggon oleks seda nimetanud jõleduseks, kuid Varamyr oli sageli tema kehasse läinud, kui Ükssilm teda parajasti kargas. Kuid ta ei tahtnud elada oma uut elu hundilitana, kui