„Iseenesestki mõista,” ütlesin mina. Alice tippis.
Piiks.
„Kas kumbki teist annab kergesti alla?”
„Ei.”
„Kas te olete mõlemad avatud uutele asjadele? Ja kas te olete valmis sõpradelt abi vastu võtma, kui eesmärgiks on teie edu ja õnn?”
See ajas meid segadusse. Alice vaatas mulle otsa. „Mis sa arvad?”
„Jah, vähemasti mina olen küll,” vastasin ma.
„Hüva, mina samuti,” ütles ta tippides.
Piiks.
„Suurepärane. Kas teil on laupäeva hommik vaba?”
Alice tõstis pilgu. „On või?”
„Muidugi,” vastasin ma.
„Jah,” tippis ta. „Kas sa oled siin kandis?”
„Paraku olen ma ühes stuudios Dublini külje all. Aga mu sõber Vivian tuleb teie poole ja seletab, mida Pakt endast kujutab. Kui teil on selline soov, siis minu jaoks oleks suur au, kui sina ja Jake otsustaksite meie väga erilise grupiga liituda. Kas hommikul kell kümme sobiks?”
Alice sirvis oma telefonis asuvat kalendrit, seejärel vastas taas jaatavalt.
Piiks.
„Väga tore. Ma olen kindel, et te leiate Vivianiga ühise keele.”
Pärast seda jäime ootele, aga rohkem ei tulnud ühtegi kirja. Põrnitsesime Alice’iga tema telefoni, oodates, et see uuesti piiksataks.
„Kas see kõik ei tundu sulle kuidagi … keeruline?” küsisin ma lõpuks.
Alice naeratas. „Kui hull see ikka olla saab?”
6
Nüüd veidi minust endast. Ma töötan psühholoogi ja nõustajana. Kuigi mul olid armastavad vanemad ja kõrvalt vaadates idülliline lapsepõlv, olid mu kasvuaastad kohati keerulised. Tagantjärele ütleksin, et mitte mina ei valinud oma karjääri, vaid mu karjäär valis minu.
Astudes California Ülikooli Los Angeleses, valisin peaerialaks bioloogia, kuid ma ei jäänud selle juurde kuigi kauaks. Teise kursuse alguses sain tööd Humanitaar- ja Loodusteaduste Kolledži üliõpilasnõustajana. Nautisin nii koolitust kui hiljem ka tööd ennast. Minu meelest oli tore inimestega rääkida, nende muresid kuulata ja aidata neil lahendusi leida. Kui ma bakalaureusekraadi kätte sain, ei tahtnud ma, et mu „karjäär” nõustajana otsa lõppeks, niisiis astusin magistriõppesse California Ülikooli Santa Barbaras, rakendusliku psühholoogia erialale. Doktoriõppejärgne praktika tõi mind koju San Franciscosse, kus ma töötasin riskigruppi kuuluvate teismelistega.
Tänaseks juhin väikest nõustamisettevõtet koos kahe sõbraga, keda ma praktika ajal kohtasin. Kui me oma grupiga poolteist aastat tagasi Outer Richmondi linnaosas kunagise tolmuimejate remonditöökoja lagunenud ruumides alustasime, olime mures, et ei suuda ots otsaga kokku tulla. Ühel hetkel isegi kaalusime võimalust hakata lisategevusena kohvi ja minu salamisi kuulsaid šokolaadiküpsiseid müüma, et üüriraha teenida.
Kuid viimaks hakkas tunduma, et meie firma jääb ellu ka ilma niisuguste meeleheitlike sammudeta. Mu kaks partnerit, Evelyn (kolmekümne kaheksa aastane, vallaline, ääretult tark, pere ainus laps Oregonist) ja Ian (Suurbritanniast, neljakümne ühe aastane, vallaline, gei, vanim meist kolmest), on mõlemad kütkestavad, meeldivad ja üldiselt rõõmsameelsed inimesed ning ma usun, et nende elurõõm tagaski omal moel meie äri pinnalejäämise.
Igaüks meist tegeleb oma valdkonnaga. Evelyn käsitleb peamiselt sõltuvusprobleeme, Ian on spetsialiseerunud täiskasvanute viharavile ja obsessiiv-kompulsiivsele häirele ning mina olen võtnud enda peale lapsed ja noored. Patsiendid, kes sobituvad selgelt ühte neist kategooriatest, määratakse vastava partneri juurde, samas kui kõik muu jaotub meie vahel võrdselt. Kuid hiljuti otsustasime oma tegevust laiendada, õieti Evelyn otsustas. Kui ma oma pulmareisilt tagasi jõudsin, avastasin, et ta oli lisanud meie tegevuste hulka abielunõustamise, mida mina pidin hakkama juhtima.
„Sest mul on abieluga nii palju kogemusi?”
„Täpselt.”
Geniaalse turundajana oli Evelyn mulle juba kolm uut klienti leidnud. Kui ma protesteerisin, näitas ta mulle e-kirju, milles ta ütles klientidele otsesõnu välja, et mul on aastatepikkune nõustamiskogemus ja täpselt kaks nädalat isiklikku kogemust abielust.
Ma kardan väga olukordi, mille jaoks ma ei ole ette valmistatud. Nii et kui Evelyn selle uudise välja pahvatas, lülitusin viivitamatult paanikarežiimile ja hakkasin materjale läbi töötama. Uurisin abielu arengulugu ja avastasin oma üllatuseks, et monogaamne abielu kehtestati Lääne ühiskonnas alles kaheksasada aastat tagasi.
Samuti sain ma teada, et abielus inimesed elavad kauem kui vallalised. Olin seda käibetõena ka varem kuulnud, aga polnud kunagi vastavate uurimistöödega tutvunud. Need olid üsna veenvad.
Spektri teises otsas asub Groucho Marxi väljaütlemine: „Abieluköidikud on võrratud, aga kes tahaks kogu elu köidikutes elada?”
Panin kirja ka teisi tsitaate, noppides neid üles internetist ja riiulitäiest abieluteemalistest raamatutest, mis ma meie kontori lähedal asuvatest raamatupoodidest hankisin.
Edukas abielu eeldab seda, et sa armud palju kordi, aga alati samasse inimesse.
Andke teineteisele ruumi ja õhku, päikesevarjus ei kasva ükski taim.
Sedasorti asju. Tsitaadid võivad küll mõjuda liigse lihtsustamisena, justkui diletandi viimase pääseteena, aga mulle meeldib, kui need on mul nõustamisseansside ajal käepärast. Vahel tekib olukord, kus ma ei oska midagi öelda. Sellisel puhul suudab mõni Groucho Marxi vaimukus jää sulatada, vestlust ootamatus suunas edasi viia või anda mulle vähemasti minuti, et mõtteid koguda.
7
Laupäeva hommikul tõusime vara, et Viviani saabumiseks valmistuda. Kell 9.45 lõpetas Alice tolmuimejaga koristamise ja mina võtsin kaneelirullid ahjust välja. Ilma et oleksime selles omavahel kokku leppinud, panime mõlemad end pisut liiga pidulikult riidesse. Kui ma magamistoast välja astusin, seljas triiksärk ja jalas beežid püksid, mida ma mitu kuud kandnud ei olnud, hakkas Alice naerma.
„Kui ma tahan Best Buy poest lameekraaniga telekat osta,” ütles ta, „siis oled sina just õige mees.”
Loomulikult püüdsime mõlemad lihtsalt jätta veidi paremat muljet nii endast kui ka oma pisitillukesest majast, millest võis vilksamisi näha killukest Vaikset ookeani. Ma ei oskagi öelda, miks me tundsime, et peame Vivianile muljet avaldama, aga isegi seda välja ütlemata saime aru, et tahame seda teha.
Kell 9.52 lõpetas Alice kolmandat korda riiete vahetamise. Ta tuli elutuppa ja keerutas oma sinises lillelises kleidis. „Kas see on ülepingutatud?”
„See on täiuslik.”
„Aga kingad?”
Tal olid jalas ranged tikk-kontsaga kingad, milletaolisi ta tavaliselt ainult töö juures kandis. „Liiga ametlikud,” ütlesin mina.
„Selge.” Ta lipsas koridori ja oli varsti tagasi, jalas punased Fluevogi disainerkingad.
„Need on täpselt õiged,” ütlesin ma.
Vaatasin maja eespoolsest aknast õue, aga seal polnud kedagi. Olin veidi närvis, justkui seisaks meil ees töövestlus ametikohale, millele kandideerimiseks me pole isegi mitte soovi avaldanud. Kuid me tahtsime seda sellegipoolest. Karbi, pastakate ja salapäraste e-kirjade abiga oli Finnegan selle nii ahvatlevaks muutnud – ja ma tunnistan, et ka eksklusiivseks. Alice’il on sisimas vajadus alati liigagi tubli olla; ta tahab kõik alustatu lõpule viia. Ja ta tahab kõiges alati ka võitjaks tulla – olgu see talle endale kasulik