Kuid Finnegani puhul ei olnud mul mitte midagi kalkulatsiooni aluseks võtta. Ta oli edukas ärimees ja äsja võitnud kohtulahendiga märkimisväärse rahasumma, kusjuures tema ülejäänud laulud ei toonud talle ilmselt kuigi palju autoritasusid. Arvesse tuli võtta ka seda, et me tundsime teda alles väga lühikest aega. Õigupoolest ei tundnud me teda üldse.
Uudishimust rebisin paki otsekohe lahti. Seal oli suur, raske, taaskasutatud puidust kast, mille ülemises otsas oli põletatud kiri. Alguses arvasin, et karbis on mingi pisitillukese eliitpruulikoja pööraselt peen Iiri viski, mis oleks olnud loogiline. Kingituste valem oleks ennustanud täpselt midagi niisugust.
See tegi mind pisut närviliseks. Meil Alice’iga ei olnud kodus üldse kanget alkoholi. Peaksin teile selgitama. Ma kohtusin Alice’iga Sonoma külje all asuvas võõrutuskliinikus. Olin tolleks ajaks juba mitu aastat terapeudina tegutsenud ja haarasin kinni igast võimalusest juurde õppida. Ma asendasin ajutiselt üht sõpra, et rohkem töökogemusi saada. Teisel päeval juhatasin teraapiagruppi, kuhu kuulus ka Alice. Ta ütles, et joob liiga palju ja tal on vaja sellest loobuda. Mitte igaveseks, teatas ta, vaid ainult senikauaks, kuni ta suudab vajalikud muudatused teha, et oma elu jälle joonde saada. Ta ütles, et ei ole kunagi eriti alkoholilembene olnud, aga rida perekondlikke tragöödiaid on pannud teda liiga uljalt käituma ning ta tahab asja jälle kontrolli alla saada. Mind rabas tema pühendumus ja mõtteselgus.
Mitu nädalat hiljem, tagasi linnas, otsustasin talle helistada. Ma juhatasin samasuguste probleemidega kimpus olevate koolinoorte gruppi ning lootsin, et Alice on nõus tulema neile endast rääkima. Ta oli jutustanud oma siseheitlustest viisil, mis tabas naelapea pihta, otsekoheselt, aga haaravalt. Ma tahtsin noortega head kontakti saavutada ja teadsin, et nad kuulaksid teda. See, et Alice oli muusik, tuli asjale mõistagi kasuks. Oma kulunud mootorratturijaki, väga lühikeseks lõigatud mustade juuste ja lugudega sellest, milline on elu tuuril, jättis ta endast nii väljanägemise kui ka jutu poolest ägeda mulje.
Lühidalt: ta oli nõus minu grupile kõnelema, kõik läks hästi, ma tegin talle lõunasöögi välja, me saime sõpradeks, möödus mõni kuu, me hakkasime käima, ostsime koos maja ja seejärel, nagu te teate, tegin ma talle abieluettepaneku.
Ühesõnaga, kui Finnegani kingipakk saabus, läksin ma närvi, arvates, et see on pudel mingit eriti haruldast alkoholi. Kui me olime Alice’iga tuttavaks saanud, siis esimeste kuude jooksul ei võtnud ta ainsatki napsi. Aga mingil hetkel pärast seda hakkas ta aeg-ajalt lubama endale pudeli õlut või klaasikese veini õhtusöögi juurde. Inimesed, kellel on alkoholiga probleeme, tavaliselt nii ei tee. Samas näis see variant Alice’i puhul toimivat. Kuid ta jõi ainult õlut või veini. Ta armastas naljatada, et kange alkoholi tarbimine „lõpeb sellega, et keegi läheb vangi”. Seda oli raske ette kujutada, sest Alice oli kõige tugevama enesekontrolliga inimene, keda ma teadsin.
Asetasin kingituse lauale. Kogukas, elegantne puidust karp.
Kuid silt esiküljel tundus veider.
PAKT.
Missuguse Iiri viski nimi on Pakt?
Ma tegin karbi lahti ja leidsin selle seest veel ühe puust karbi, mis oli asetatud sinisele sametile. Kummalgi küljel oli kangaga vooderdatud süvend, milles lebas äärmiselt kalli välimusega pastapliiats – hõbedast, valgest kullast, võib-olla isegi plaatinast. Võtsin ühe neist kätte ja mind üllatasid nii selle kaal kui ka ehitus. See oli sedasorti šikk kingitus, mida tehakse inimesele, kellel on kõik olemas, mistõttu näis see kummaline asi, mida meile kinkida. Me tegime mõlemad kõvasti tööd ja saime kenasti hakkama, aga me ei olnud kaugeltki inimesed, kellel on kõik olemas. Ma olin Alice’ile tegelikult ülikooli juurateaduskonna lõpetamise puhul samuti pastapliiatsi kinkinud. Ostsin selle ilusa eseme posti teel Šveitsist, ühe eraisikust vahendaja käest, olles kõigepealt kuude kaupa vaeva näinud, et viia end kurssi kirjutustarvete üllatavalt mitmetahulise maailmaga. Tunne oli niisugune, nagu oleksin avanud ukse, arvates, et selle taga on väike seinakapp, aga tegelikult leidsin terve universumi. Nägin kõvasti vaeva, et maksta pastaka eest niisugusel ümbernurga viisil, mis ei paljastaks selle pöörast hinda. Ma ei tahtnud, et kaotuse tegelik suurus Alice’it rängalt rõhuma hakkaks, kui peaks juhtuma, et ta selle ära kaotab.
Võtsin Finnegani pastapliiatsi kätte. Kritseldasin pakkepaberi servale mõned ringid ja siis lause: „Aitäh, Liam Finnegan!” Tint voolas sujuvalt, kui pastakas mööda siledat paberit libises.
Pastaka peale oli midagi graveeritud.
Kiri oli nii väike, et ma ei suutnud seda lugeda. Mulle meenus luup, mis saabus meile lauamänguga, mille Alice oli mulle jõuludeks kinkinud. Sobrasin esikukapi läbi. Leidsin Riski, Monopoli ja Boggle’i tagant õige mängu üles, luup oli ikka veel kilesse pakitud. Tõin pastaka valguse kätte ja hoidsin luupi selle kohal.
ALICE JA JAKE, seejärel pulmade kuupäev ja lihtsalt märge DUNCAN MILLS, CALIFORNIA. Tunnistan, et olin veidi pettunud. Ootasin maailma ühelt mõjukamalt elavalt folklauljalt midagi enamat. Mind poleks üllatanud, kui graveering oleks sisaldanud elu mõtet.
Sikutasin ka teise pastaka pesast välja ja asetasin lauale. Siis tõstsin välja väiksema karbi. See oli samasugusest taaskasutatud puidust tehtud, samasuguste peente metalldetailidega ja samasuguse esiküljele põletatud kirjaga: PAKT. See oli üllatavalt raske.
Püüdsin seda avada, kuid avastasin, et see on lukus. Panin karbi lauale tagasi ja otsisin kogu pakendi läbi, et võtit leida. Võtit ma ei leidnud, aga karbi all asus käsitsi kirjutatud kirjake:
Alice ja Jake, teadke: Pakt ei jäta teid kunagi maha.
Põrnitsesin kirjakest. Mida see õieti tähendas?
Alice pidi hilise õhtuni tööl olema, et enne pulmi ja mesinädalaid oma kaasuste ning projektide juures lahtisi otsi kokku tõmmata. Kui ta lõpuks koju jõudis, oli meil miljon muud teemat, millega tegelda, nii et Finnegani kingitus ununes täiesti.
4
Seda, kui hästi pulmad õnnestuvad, on võimalik ennustada esimese viie minuti põhjal. Kui inimesed jõuavad kohale väikese hilinemisega ja liiguvad aeglaselt, tead sa ette, et kogu sündmus tuleb igav ja tüütu. Kuid meie pulma saabusid kõik ebatavaliselt vara. Minu isamees Angelo Foti ja tema naine Tami jõudsid linnast autoga kohale kiiremini, kui nad olid arvanud. Nad peatusid ühes Guerneville’i kohvikus, et aega surnuks lüüa. Kohvikus märkasid nad veel nelja paari, kes olid pulmakülaliste moodi riides. Nad tutvustasid end ja kuuldavasti algas pidu juba sealsamas.
Arvestades lakkamatut sõprade ja sugulaste voolu, seda, kui närvis ma olin, ning kõike muud, sain ma alles pärast tseremoonia algust aru, et Finnegan oligi kohale ilmunud. Vaatasin Alice’it hunnitus kleidis ihuüksi altari suunas astumas, teel tõepoolest minu ja mitte kellegi teise poole, kui äkki märkasin üle tema õla Finnegani, kes seisis viimases reas. Finneganil oli seljas laitmatu ülikond ja ees roosa lips. Temaga kaasas olnud naine, kes võis olla temast umbes viis aastat noorem, kandis rohelist kleiti. Mind üllatas, et nägin neid naeratamas, ilmselgelt õnnelikuna, et nad siin viibivad. Olin vist eeldanud, et Finnegan ja tema abikaasa käituvad väga ametlikult, saabuvad hilja ja lahkuvad vara, külastavad oma advokaadi pulmapidu seltskondliku kohustusena, et linnuke kirja saada, ei enamat. Kuid see polnud üldse nii.
Toona ma seda ei teadnud, aga nüüd tean. Kui sa pulmas tähelepanelikult ringi vaatad, siis suudad tuvastada külaliste seast õnnelikud abielupaarid. Võib-olla on see kinnitus nende enda tehtud valikule, võib-olla lihtsalt usk abielusse kui traditsiooni. Neil on teatud eripärane ilme, mida on kerge märgata, kuid raske määratleda, ning Finneganidel see kahtlemata oli. Enne kui ma pilgu uuesti Alice’i poole pöörasin – ta oli nii kaunis oma varrukateta valge kleidi ja 1960ndate stiilis väikese ümara kübaraga –, vaatas Finnegan mulle otsa, naeratas ja tõstis kujuteldavat klaasi.
Abieluvannete andmine läks nii kiiresti. Sõrmus, suudlus. Vaid mõni minut pärast seda, kui Alice oli mööda vahekäiku minu poole kõndinud, olimegi mees ja