Ma olin Alice’i silmist kaotanud, niisiis libistasin pilgu üle rahvahulga, et teda leida. Siis taipasin, et ta seisab laval. Ta ei olnud meie tutvumisest alates kordagi esinenud; ta oleks justkui selle osa oma elust täielikult seljataha jätnud. Valgus oli küll maha võetud, aga ma nägin läbi pimeduse, kuidas ta oma sõprade poole viipas, et neid lavale kutsuda. Need olid Jane, nende bändi vana trummar, üks sõber advokaadibüroost oma basskitarriga ja mõned teised, grupp inimesi, keda ma tundsin pealiskaudselt või kellega ma polnud üldse kunagi kohtunud, kuid kelle siinolek kõneles kogu sellest elust, mida ta oli elanud enne minuga kohtumist, tema väga olulisest, olemuslikust osast, mis oli minu jaoks mingil moel täiesti kättesaamatu. Olin ühtaegu kurb ja elevil, kui teda sellises valguses nägin: kurb, sest tundsin end paratamatult kõrvalejäetu ja ebavajalikuna, ja samas õnnelik, sest … noh, sest ta jäi minu jaoks saladuseks parimal võimalikul viisil. Alice sirutas käe Finnegani poole. Lavaesine täitus sinaka kumaga ja ma sain aru, et kui Finnegan lavale lähenes, võtsid inimesed vaikselt telefonid välja ning hakkasid toimuvat filmima.
Mu naine seisis seal hiiglama pikka aega. Hääled sumbusid, justkui ootuses. Lõpuks astus ta mikrofoni juurde. „Sõbrad,” ütles ta. „Väga suur aitäh, et te tulite.” Siis osutas ta minu poole ja tema selja tagant tõusis taeva poole üksik orelinoot. Finnegan oli omas elemendis, süntesaatori taga. See oli kaunis ja sõnulseletamatu heli, orel juhatas teised pillid pisitasa sisse. Alice seisis seal ja vaatas mind, kõikudes tasakesi muusika taktis. Kui valgus süttis, jõudis Finnegan ringiga meloodiani, mille ma viivitamatult ära tundsin. See oli vana lugu, Led Zeppelini kullafondist, õrn ja kaasahaarav, imekaunis pulmalaul „All My Love”. Alice’i lauluhääl kõlas esiti vaikselt ja ebakindlalt, kuid muutus seejärel üha enesekindlamaks. Ma ei oska täpselt öelda, mil moel, aga tema ja Finnegan näisid olevat samal lainepikkusel.
Kui muusika hoo sisse sai, astus Alice valgussõõri, sulges silmad ja kordas kaunist refrääni, mille sõnum oli nii lihtne, kuid pani mind esmakordselt mõistma, et jah, ta tõesti armastab mind. Vaatasin telgis ringi ning nägin hämaras valguses kõiki meie sõpru ja sugulasi ilusa meloodia taktis kaasa õõtsumas.
Siis toimus laulus kerge pööre ja Alice esitas selle kriitilise rea, mille ma olin ammu unustanud, küsimuse, mis oli küll lihtne, aga ujutas ülejäänud sõnad üle mitmetähenduslikkuse ja kahtluse õrna kihiga. Tundsin korraks, kuidas ma kõikuma löön. Asetasin käe toolileenile, et tasakaalu tagasi saada, ja vaatasin enda ümber ringi – kuuvalgus oli kõik üle ujutanud, inimesed, heinamaa, karjamaal tukkuvad lehmad, jõe. Lava kõrval nägin Finnegani naist oma rohelises kleidis tantsimas, suletud silmi ja täielikult muusikasse süüvinud.
Pidu jätkus veel tundide kaupa. Koidikul istusime järelejäänud väikese seltskonnaga basseini ääres ja vaatasime päikest jõe tagant tõusmas. Meie Alice’iga lesisime kahekesi ühel lamamistoolil ja Finneganid jagasid omavahel teist lamamistooli meie kõrval.
Lõpuks korjasid Finneganid oma jakid ja kingad kokku ning valmistusid lahkuma. „Me saadame teid välja,” ütles Alice. Kui me nendega koos parkimisplatsi poole jalutasime, tundus mulle, nagu me oleksime juba aastaid tuttavad olnud. Kui nad istusid oma Lamborghinisse – mis oli sõbra käest laenatud, nagu Finnegan silma pilgutades väitis –, tuli mulle kingitus meelde. „Ah jaa,” ütlesin ma, „ma unustasin teid tänada. Me tahtsime teie intrigeerivast kingitusest rääkida.”
„Loomulikult,” vastas Finnegan. „Iga asi omal ajal.” Tema naine naeratas. „Me sõidame homme Iirimaale, aga ma kirjutan teile, kui te pulmareisilt tagasi olete jõudnud.”
Ja oligi kogu lugu. Kolm nädalat Aadria mere ääres asuvas hotellis, mis oli suuremalt jaolt tühi, aga andis aimu kadunud hiilgusest, seejärel pikk lennureis koju ja äkki olimegi alguspunktis tagasi – kõik oli sama, ainult me olime abielus. Kas see oli lõpp või alles algus?
5
Pulmareisilt tagasi jõudnud, püüdsime mõlemad hoolikalt vältida pettumust, mis pärast vaimustavat pulmapidu ja kolmenädalast mõnulemist vaiksel, päikeselisel rannal oleks meid kergesti tabada võinud. Esimesel õhtul, kui me olime tagasi oma väikeses majas San Franciscos, kümne kvartali kaugusel kohast, kus manner otsa saab, ja rannast, kus päike peaaegu mitte kunagi ei paista, otsisin ma kapist välja oma vanaema portselanserviisi, valmistasin neljakäigulise õhtusöögi ning panin lauale riidest salvrätikud ja küünlad. Me olime juba üle kahe aasta koos elanud ja ma tahtsin, et abielu tunduks teistmoodi.
Küpsetasin internetist leitud retsepti järgi ahjuliha kartulitega. See tuli kohutavalt halb välja – jube vintske pruun käntsakas liha. Alice’i kiituseks tuleb öelda, et ta sõi oma taldriku tühjaks ja kuulutas selle imemaitsvaks. Oma väikesest kogust hoolimata – ta on ka kõige kõrgematel kontstel üksnes viis jalga ja viis tolli1 pikk – suudab ta ilma vaevata suure taldrikutäie mõnd oma lemmikrooga pintslisse pista. Mulle on see tema juures alati meeldinud. Õnneks päästis õhtusöögi šokolaadivaabaga biskviitkook. Järgmisel õhtul katsetasin taas perekondliku õhtusöögiga. Seekord sain ma paremini hakkama.
„Kas ma pingutan üle?” küsisin ma.
„Võib-olla selles mõttes, et sa ajad mind paksuks,” vastas Alice kanakoivaga kartuliputru kaevudes.
Pärast seda libisesime vaikselt tagasi oma vanade harjumuste juurde. Tellisime salaamipitsat või muud kiirtoitu ja sõime seda teleka ees. Mingil hetkel, kui me olime parasjagu ametis sellega, et vaadata järjest ära terve hooaeg telesarjast „Elu pärast lasteaeda”, andis Alice’i telefon piiksuga märku saabunud e-kirjast.
Alice võttis telefoni kätte. „See on Finneganilt,” ütles ta.
„Mis ta kirjutab?”
Alice luges valjult ette. „Suur aitäh, et kutsusite Fionat ja mind oma abiellumist tähistama. Kaunid laulatused koos särtsaka pulmapeoga meeldivad meile üle kõige. Meie jaoks oli suur au teie erilisest päevast osa saada.”
„Väga armas temast.”
„Fiona ütleb, et sina ja Jake meenutate talle meid endid kakskümmend aastat tagasi,” luges ta. „Ta palus mul toonitada, et järgmisel suvel olete väga oodatud meie juurde Põhja külla.”
„Ohoh,” ütlesin mina. „Kõlab, nagu nad tahaksid meiega tõepoolest sõbraks saada.”
„Viimaks – kingituse kohta,” jätkas Alice lugemist. „Pakt on miski, mille meie Fionaga saime ka ise pulmakingiks. See jäeti ühel vihmasel esmaspäevahommikul meie ukselävele. Alles kaks nädalat hiljem saime teada, et see oli minu lapsepõlve kitarriõpetajalt, ühelt vanalt mehelt Belfastis.”
„Kingitus, mis käib käest kätte?” küsisin ma nõutult.
„Ei,” vastas Alice, „mulle tundub, et mitte.”
Ta vaatas oma telefoni ja jätkas. „Tuli välja, et see on parim kingitus, mille me Fionaga saime, ja tõtt-öelda ainus, mida ma üldse mäletan. Aastate jooksul oleme kinkinud Pakti mõnele üksikule noorpaarile. Olgu alustuseks öeldud, et see ei ole mõeldud igaühele, aga selle lühikese aja jooksul, mil mul on olnud võimalus sind ja Jake’i tundma õppida, olen hakanud aimama, et see võiks teie jaoks õige asi olla. Niisiis, kas ma tohin esitada teile paar küsimust?”
Alice tippis kiiresti: „Jah.”
Ta põrnitses oma telefoni.
Piiks.
Ta luges taas valjult ette. „Andke andeks, et ma nii otsekoheselt küsin, aga kas te tahaksite, et teie abielu kestaks igavesti – jah või ei? See toimib ainult siis, kui te olete ausad.”
Alice heitis pilgu minu poole, kõhkles võib-olla sekundi võrra liiga kaua ning tippis siis: „Jah.”
Piiks.
Alice