Abielupakt. Michelle Richmond

sõnab John. „Kas see, et mu naisel on armuke, või see, et ta armuke on mingi ennasttäis poliitikust hädavares.”

      „Liza,” ütlen mina. „John usub, et sa petad teda. Kas sina kirjeldaksid suhet oma endise kallimaga kui petmist?” Vahel on otsekohesus hea, aga mõnikord tuleb läheneda teemadele kuidagi riivamisi. Ma ei ole kindel, kummas olukorras me hetkel viibime.

      Liza heidab oma mehele vihase pilgu ja jätkab ilma mu küsimusele vastamata. „Me käisime kohvi joomas, kui ta siin tööreisil viibis. Ja järgmisel korral läksime koos õhtust sööma.” Ta mainib üht absurdselt kallist restorani, kirjeldades kogu sündmust nagu midagi imelist ja üllatavat, mis on vastuolus väitega, nagu oleks tegemist olnud täiesti argise olukorraga. Tahaksin talle öelda, et selles ei ole mitte midagi originaalset, kui inimene jätab oma abikaasa maha endise kallima pärast, kellega ta Facebookis uuesti kohtus. Tahaksin talle öelda, et tema ja ta ekspeigmees ei leiuta jalgratast, nad lihtsalt sõidavad mööda tallatud rada, mis ei vii kunagi millegi heani välja. Aga ma ei ütle. Pole minu asi seda öelda. Sisetunne kinnitab mulle, et Johnil oleks ilma temata parem. Paar kuud pärast seda, kui Liza on läinud, leiab ta mõne kena koodikirjutajast tütarlapse ja nad väntavad koos päikeseloojangu poole.

      Liza mainib „vaimset ja seksuaalset sobivust”, nagu oleks mingit käsiraamatut lugenud. Ta kasutab sõna „eneseteostus” – mis on küll põhimõtteliselt hea asi, aga paraku muutunud klišeeks, mis kipub tähendama „teen seda, mis on minu enda jaoks kõige parem, ja pole tähtsust, kes selle tõttu haiget saab”. Naine muutub iga sekundiga üha ärritavamaks ja John rusutumaks. Mõistan peagi, et mina olen vaid lühike puhkepaus nende rännakul lahutuse poole. Kaks neljapäeva hiljem, kui John helistab, et nende konsultatsiooniajad tühistada, olen küll tema pärast kurb ja iseendas pettunud, aga mitte üllatunud.

      13

      Kolm päeva pärast Viviani külaskäiku kutsutakse meid Alice’i advokaadibüroo jõulupeole. „Kutsutakse” ei ole ehk päris õige sõna, sest nooremosanike jaoks on osavõtt kohustuslik. Pidu toimub peenes Nob Hilli linnajaos, Mark Hopkinsi hotellis. Mina olen esimest aastat külaliste nimekirjas. Tegemist on soliidse, konservatiivse, traditsioonidest kinnipidava firmaga. Elukaaslased siin teretulnud ei ole, kuid abikaasadel on kohustus osaleda.