Surnud ruum. Heather Graham

on ohvrid. Nad võivad küsitleda inimesi tänavailt, kus ohvreid viimati nähti. Nad on ahistanud tuntumaid sutenööre kuni piirini, mis ületab legaalsuse. Kuid seni pole ükski neist näinud midagi, mis vihjaks kuriteole. Vahepeal on politseil vaja tegelda mõrvade, vägistamiste ja röövidega – kuritegudega, kus ohvrid on ilmselgelt olemas. Ainult nii palju nad saavadki teha, kui puuduvad ohvrid, mõrvarelvad, verejäljed ja muud tõendid.”

      „Verejäljed?” ütles Eileen silmade välkudes. „Nad peavad välja uurima, mis toimub, ja peatama selle enne, kui avastame end verejõest! Enne kui minu vennatütar leitakse kusagilt surnult. Aga nad ei leia midagi, sest, nagu te ise ütlesite, peavad nad tegelema verega, mida nad tänavatel näevad. Ma ei ütle, et meie politsei on ebakompetentne. Nad üritavad. Usun, et seersant Adairile on tehtud ülesandeks leida kadumistele mingisugune seletus. Nad otsisid Geni korteri läbi – kui ta lahkus omal valikul, läks ta vaid käekoti ja seljasolevate riietega, polnud võtnud isegi mitte korralikku mantlit ühes. Nad käisid tema endises kontoris. Nad on püüdnud küsitleda inimesi tänavailt. Kahjuks ei tea ma midagi tema tõelistest sõpradest. Või kas Genevieve käis kohtamas. Elementaarsed asjad on tehtud. Nad pole midagi tõestanud. Ainult seda, et ta on läinud, mida teadsin juba isegi. Nii ma palkasingi teid.”

      „Annan endast parima.”

      „Ja te leiate Genevieve’i,” sõnas naine kirglikult. „Sest teete tema leidmise enda jaoks esmatähtsaks igal hommikul alates hetkest, mil avate silmad. Maksan teile hästi.”

      Mees pistis foto taskusse. „Te teate minu hinda. Ma ei tööta selleks, et saada kõrget tasu. Kui võtan juhtumi vastu, saab see osaks igast ärkveloldud hetkest, kuni leian vastuse. Kuid vajan kogu aeg teie abi. Olge valmis minu kõnedele vastama,” hoiatas Joe naist. „Pean läbi mõtlema kõik, mida kuulsin teilt täna õhtul, siis hakkan ise tegutsema ja vaatan, mida mul õnnestub veel avastada. Kuid vajan teilt rohkem abi. Vajan kõike. Kõike, mida teate ja mis iganes teile pähe torkab. Ärge hoidke end minu ees tagasi. Olen teie teenistuses. Ma ei räägi edasi midagi, mida olen teilt kuulnud. Ärge laske perekonna häbil end tagasi hoida, et minuga täiesti aus olla, kas te saate aru, Mrs Brideswell? Ma ei saa teid aidata, kui te pole minuga lõpuni aus. Mitte ükski rahasumma ei saa seda muuta.”

      Naine noogutas. Küünitades allapoole, võttis ta käekoti ja tõi sealt nähtavale väikese märkmiku. „Olen pannud kirja kõik, mida tean, kõik nimed ja kohad, millest olen kuulnud… kõik, mida olen pidanud vajalikuks, mis võiks aidata.” Eileen haaras pliiatsi, kritseldades üles veel ühe märkme. „Lisasin artikli, millest rääkisin,” pomises ta. „Kõik.”

      Mees võttis märkmiku vastu. „Ma teen kõik, mis minu võimuses,” ütles ta naisele.

      Eileen võttis kätte teetassi enda eest laualt, silmad vaatamas kaugusse. Ta jõi teed, mis pidi nüüdseks olema väga külm.

      „Mul on väga kahju teie nõo pärast,” sõnas naine pehmelt.

      „Tänan.” Need sõnad üllatasid Joed, ehkki ta teadis kohe, mida naine silmas pidas.

      „Tema surm oli linnale kohutav kaotus, aga teile oli see loomulikult isiklik, nii et minu sügavaim kaastunne.” Naise silmad hakkasid veega täituma. „Olin tol ööl seal, kas teate,” pomises ta.

      „Ei teadnud,” lausus mees.

      „Ma sain hiljem teada, et Gen oli huvitatud sinna minemisest. Tagasi mõeldes on mul hea meel, et ei osanud teda õigel ajal kutsuda. Ta oli aastate jooksul kohtunud paljude sealsete inimestega. Tal oli politseiga palju lähedasi kontakte, olles ise sotsiaaltöötaja ja puha. Muidugi tundis ta Gretat minu kaudu.”

      Joe ei suutnud vastu panna. Ta nõjatus ettepoole. „Mida te tollest õhtust mäletate?”

      „Tulesid, muusikat, ilusaid rõivaid, glamuuri… Olin plahvatuse ajal sissepääsu juures. Nad ajasid meid kokku ja viisid kohe välja. Mäletan, kuidas seisin väljas ja tundsin, et see on uskumatu. Mäletan sireenide heli, kiirabi, parameedikuid… ja laibakotte,” rääkis naine. „Mul on nii-nii kahju.”

      „Tänan teid. Eileen, kas te mäletate midagi kummalist?” käis Joe peale.

      Naine naeratas valulikult. „Kaotasite kellegi, keda armastasite, seega tahate leida põhjuse, parema selgituse kui lihtsalt gaasiplahvatus. Ei, mul on kahju. Kõik on hägune. Lobisesin parasjagu, oli kuulda justkui kõuehäält. Keegi karjus: „Tuli,” inimesed sattusid paanikasse… politsei tuli ja meid kõiki aidati välja.”

      Joe noogutas. Mida ta siis oodanud oli?

      „Tänan,” kordas mees.

      Naise pilk kohtus Joe omaga ja tema sõnad olid täis meeleheidet. „Ma pean Genevieve’i leidma, Mr Connolly. Palun aidake mind.”

      Ehkki Eileeni hoiak näis ikka kuninglik ja reserveeritud, sirutas Joe peo üle laua naise käele. „Ma teen kõik, mis võimalik,” lausus mees pühalikult.

      Naine peaaegu naeratas. Seejärel pööras ta peopesa üles ning pigistas vastuseks mehe kätt. Tema puudutus oli tugev ning sama meeleheitlik kui tema hääle kõlagi.

      Nad rääkisid mõne minuti Genevieve’ist pikemalt ja sel ajal, kui tüdruk pildilt sai Joe jaoks elavaks, hakkas mees tegema mõtteis märkmeid, kust uurimist alustada. Kõigepealt alustaks ta tavalise politseitööga. Seejärel läheks ta kaugemale, sinna, kuhu politsei ei tohtinud ametivande tõttu minna.

      Majas oli teisigi.

      Mees teadis seda algusest peale.

      Esialgu oli see kõigest teadlikkuse ähmane tunnetus. Nad ei pööranud talle tähelepanu, näisid teda mitte nägevat või tundvat, aga isegi siis oli mees teadnud, et polnud üksi.

      Köögis oli üks naine. Ta oli alati tuleaseme juures, segades midagi nõus, mida mees arvas olevat pott lahtise tule kohal. Naine oli kena ja noor ning kandis koloniaalaja rõivastust, muuhulgas ka väikest tanu. Mees polnud kindel, kas naine oli olnud keelatud armuke või teenijanna, kuid ta ümises kaunil häälel, kui toitu segas. Aeg-ajalt ajas ta end sirgu, nägu omandamas valulikku maski. Ta pööras end ümber, silmad pärani, ja siis kukkus… ning hajus.