Kui valus tal oli! Issand, valutab igalt poolt, mõtles Leslie tagasi oma kehas olles ning enam mitte alla tapatalgutele vaadates. Söestunud puidu hais… veel hullem, söestunud liha lehk täitis naise sõõrmeid.
Sest inimesed, kellega ta ühes oli, ei maganud.
Nad olid surnud.
Ta võis näha enda kõrval oleva naise avatud klaasistunud silmi. Järsku avastas Leslie, et tema kõrvale kükitas mees. Aga see polnud Matt.
„See siin on elus!” röökis mees.
Muidugi olen ma elus, mõtles Leslie.
Tekkis äkiline segadus. Inimesed tormasid tema juurde. Veel karjumist.
„Kiiresti või me kaotame ta! Ta pulss hakkab kaduma.”
Veelgi enam inimesi hakkas tema ümber sagima.
„Eemale!”
Naine tundis rinnus tuld.
Igas tema luus tundus olevat toores piin. Leslie teadis, et peab avama silmad ja hingama.
Ta pilgutas silmi. Tema ümber lõõmas öö petlik ja neoonvärvi sära.
„Saime ta! Ta on tagasi.”
Seejärel tõsteti Leslie millelegi pehmele ja lamedale. Ta oli häguselt teadlik, et keegi räägib mehega tema kõrval. Naise nägemus teda ümbritsevast näis järsku terav ja piinav.
Seina ääres oli neli laipa. Üks neist oli Matt.
Siis polnud enam valgust ega segadust. Ainult kohutav teadmine.
Matt oli surnud.
Leslie hakkas karjuma…
„Rahunege,” sõnas meedik. „Palun… Te olete elus ja me tahame teid elusana ka hoida.”
Elus? Järelikult Matt…
„Palun, te peate Matti aitama. Ta on elus. Ma just rääkisin temaga. Te peate teda aitama!”
Leslie nägi meediku silmis murelikkust.
„Mul on nii kahju…”
Naine taipas, et on maapealses põrgus.
Matt…
Ta vaevu tundis nõela oma käsivarres.
Seejärel saabus vaid pimedus.
1
Üks aasta hiljem
Leslie peatus minutiks, vaadates taevasse. Milline ilus õhtu. Taevas poleks saanud enam veetlevamat violetset varjundit omandada. Aga teisest küljest oli Põhja-Virginia maastik üks ilusamaid maailmas.
Rohkem kui iial varem, vähemalt tema jaoks.
Viimase aasta jooksul oli Leslie hakanud hindama selliseid lihtsaid asju nagu elu erinevad värvid. Aasta oli olnud nii veider, täis elavalt vastuolulisi emotsioone. Päikesepuudutus, koiduvärv – need tundusid intensiivsemad kui kunagi varem. Äsjaavastatud ilu rikkus siiski veel üksi elama õppimise ahastus. Elu oli muutunud topeltväärtuslikuks, aga naine tundis, et sellist imelist kingitust tuleks kellegagi jagada… ent tema oli elus ja Matt surnud.
Loojuv päike oli kaunis ning õhtune tuul magus ja pehme. Selle mõttega peas, sulges Leslie silmad ja tundis põskedel, kuidas päev kustub. Soojus oli imeline.
Naine ohkas ja asus taas tööle. Ta pidi kiirustama. Valgus hakkas varsti kaduma.
Üksipulgi, natukesehaaval, pühkis naine hiljuti avastatud piirkonnalt tolmu. Ta eemaldas viimased tolmukübemed ja siis…
Jaa!
Leslie jätkas tolmu pühkimist kaljulõhes olevalt pealuutükikeselt, tundes juubeldust. Ta ei saanud olla muidugi päris kindel, ent paistis, nagu oleksid nad avastanud vana St. Mathiase surnuaia, mille professor David Layman uskus siin asuvat. Naine silmitses kolju suurust ja kuju. Luud polnud tema ala. Temal olid teadmised esemete, kangaste, isegi arhitektuuri kohta, kõikide asjade kohta, mis moodustasid kokku elu, edaspidi ja tagurpidi. Luude kohta teadis Leslie vaid seetõttu, et oli nendega oma töös nii palju kokku puutunud.
Kalinguritükikesed pealuul vihjasid soengukaunistusele, mis sobis täiuslikult Laymani arvamisega, et see osa surnuaiast oli mõeldud teenistuslepinguga teenijatele, orjadele ja neile, kes olid lihtsalt liiga vaesed, et parema koha eest maksta.
„Brad!”
„Jah?”
Brad Verdun, Leslie hea sõber ja kolleeg, oli hõivatud töötamisega mõned jardid eemal. Sel ajal, kui ta ootas mehe tähelepanu, võttis Leslie pintsetid ja korjas ettevaatlikult leitud kangatükid kokku; naine oli kindel, et labor kinnitab tema arvamuse, kuid iga väike tükike tuli säilitada.
„Brad!”
„Jajah.” Lõpuks ometi pühkis mees käed tolmust ja tõusis, kõndides siis kohta, kus naine töötas. Mees vandus kergelt, raputades pead. „Sul oli õigus. Jälle.” Brad vahtis teda natuke skeptiliselt. „Kui ma ei tunneks sind nii hästi, nõustuksin teistega, et sa oled veidi selgeltnägija.”
Naine naeratas veidi rahutult. „Oleksid ise sama koha valinud,” kinnitas Leslie mehele.
„Jah, lõpuks.” Brad uuris tööpaika, vahtides professorit, kes oli neist umbes viiekümne jardi kaugusel neljakäpukil maas. „Niisiis, minevikuprintsess, teata oma avastusest. Anna vanapoisile tema õhtuelamus.”
„Ütle talle ise.”
„Sina leidsid luud.”
„Me töötame koos,” sõnas naine tagasihoidlikult. „Sa olid vaid paar jalga eemal.”
„Sina avastasid.”
„Me tulime siia ühtse meeskonnana, täispakett,” meenutas Leslie mehele kangekaelselt.
„Mina sinu arvelt au endale ei võta.”
„Ma tahan, et võtaksid! Palun?”
Mees ohkas sügavalt. „Hea küll, hea küll. Ma toon ta siia. Aga ma ei valeta.”
„Sa ei valetagi, kui ütles, et leidsime selle koos nagu meeskond,” käis naine peale.
Brad vahtis teda hetkeks, seejärel puudutas õrna kiindumusega naise pealage. „Olgu. Sa tahad rambivalgusest välja jääda, lapsuke. Ma annan endast parima, et sind aidata. Mõneks ajaks siiski.” Mees silitas vennalikult Leslie põske, naeratades julgustavalt.
„Tänan,” pomises naine vaikselt.
„Sinuga saab kõik korda. Sa oled väga hästi toime tulnud,” lausus Brad.
Naine noogutas, vaadates maha.
Kas ta ikka tuli hästi toime? Aasta oli möödunud. Ta toimis, seda küll, kuid tal oli jätkuvalt iga päev valus. Töö oli hea. Sõbrad olid head.
Ööd olid piin.
Ja elu ise…
Oli kindlasti erinev. Erinevus oli selgeks saanud, kui Leslie oli pärast plahvatust ikka veel haiglas. Kui ta poleks juhtunud üles korjama ajakirja ja nägema artiklit Adam Harrisonist ja Harrisoni Uuringufirma…
Igatahes, ta oleks ilmselt olnud nüüd surnud – ajanud end pabistamisega varakult hauda – või vaimuhaiglas. Adam Harrison ja tema meeskond, eriti Nikki Blackhawk, olid päästnud kahtlemata nii Leslie elu kui ka mõistuse. Kuid seda teavet ei jaganud ta kellegagi. Ei Bradi ega kindlasti mitte professor Laymoniga.
Naine jälgis, kuidas Brad kõndis Laymoniga rääkima. Brad oli kindlast hea mees, parim. Kui Lesliel oleks vend, oleks Brad kõige parem kandidaat. Aastaid tagasi, kui nad olid koos töötama hakanud, sai naine aru, et Brad oleks tahtnud midagi enamat,