Suuresti just tänu sellele mehele suutis Leslie mõnikord neil päevil lõbu tunda, kui nad käisid koos pärast tööd kokteili joomas või õhtusöögil. Bradi kohalolek hoidis teised mehed eemal, aga kui mees soovis ise alustada midagi kellegi teisega, ei jäänud Leslie talle jalgu.
Nad olid enne õnnetust edukalt koos töötanud.
Nüüd toetus Leslie Bradile rohkem kui kunagi varem – isegi, kui tema oli see, kes üldjuhul „nägi” minevikku selgemalt ja tabas asupaiku kõhedakstegevalt täiusliku täpsusega. Mõnikord silmitses Brad teda peaaegu ettevaatusega, aga kui naine õlgu kehitas, jättis mees selle sinnapaika.
Leslie jälgis, kuidas Laymon kuulas Bradi. Mehe nägu lõi särama, nagu oleks päike taas tõusnud ja paistnud vaid talle. Laymon oli välgukiirusel püsti, kiirustades Leslie kõrvale, karjudes erutatult ja tuues ülejäänud meeskonna – õpetajad, üliõpilased ja vabatahtlikud – enda järel kaasa. „Vaadake, kuhu astute,” manitses ta. „Me ei taha kogu tööd ära tallata.” Hüpates üle kilelindi, mis oli kaevetöö kaitseks üles seatud, ja hankides võre, millega sai leiud kaardistada, paistis mees olevat õnnelik nagu väike laps.
Laymon vahtis Lesliet, kulmud küsivalt kerkinud, seejärel vaatas maha Leslie paljastatud pealuule enne, kui uuesti naise poole pöördus. Kulunud näojoontesse ilmus lai naeratus. Laymon lükkas Ben Franklini bifokaalprillid ninajuurele ning kratsis valges habemes lõuga. Kui keegi kunagi professori-tüüpi otsis, siis David Laymon sobiks suurepäraselt. „Sa said sellega hakkama,” ütles ta.
„Meie saime sellega hakkama,” pomises naine.
„Paljastame ülejäänud skeleti hommikul, siis viime selle omade juurde Smithsonianisse… kohe, kohe. Praegu on juba liiga hilja, et enam töötada, aga peame selle ala enne lahkumist kindlustama, siis tuleme hommikul esimese asjana siia tagasi. Nüüdsest peale vajame kiirust – ja tõelist hoolt. Leslie, ma võiksin sind lausa kallistada. Ma kallistangi sind!” Laymon tõmbas naise jalgadele, kallistas teda, siis suudles põsele. Leslie oli justkui värviga üle kallatud, nagu oleks põsepuna palgeile määritud, samal ajal kostus nende ümber aplaus.
„Hei, palun,” protestis Leslie. „Me oleme selles kõik koos ja pealegi oli Brad see, kes eraldas selle ala.”
„Sellegipoolest, milline leid,” pomises professor Laymon. „Sa pead pressiga rääkima. See on siinse piirkonna jaoks suur uudis… ajaloolastele igal pool.”
„Palun,” lausus naine pehmelt, ent kindlalt, „las Brad räägib pressiga. Veelgi parem, rääkige mõlemad meeskonnana.”
Laymon kortsutas kulmu, paistes kergelt pahane.
„Palun,” kordas Leslie kindlalt.
Laymon ohkas sügavalt, vaadates teda kurbusega hallides silmades. „Sa polnud kunagi nii häbelik,” lausus ta. „Olgu, vabandust, ma saan aru. Lihtsalt…” Vanem mees raputas pead. „Ma mõistan. Nii nagu soovid. Hea küll, lasen pressikonverentsiks kivi veerema ja sina jää siia – võta mõned õpilased abiks – ning vaata, et koht oleks kaitstud, kuni tuleme hommikul siia tagasi. Lähen vaatan, et saaksime siia mõned politseinikud, kes hoiaksid asjal silma peal.”
Leslie ei saanud päriselt aru, miks peaks keegi tahtma rikkuda kehvikute surnuaeda, kuid teadis, et varem on sissetungijad piisavalt palju kaevamisi ohtu pannud, isegi rikkunud. Ta kinnitas Laymonile, et jääb valvesse, kuni koht on ööks kaitstud.
Mees vahtis teda, ohates ja raputades uuesti pead, kui kõndis minema. Brad astus tema järel. Üks kraadi omandav üliõpilane, vormikas punapea, kiirustas Bradi kõrval ning libistas käe mehe käevangu. Leslie leidis, et peab Bradi hiljem selle pärast narrima.
Hetkeks mõtles naine, mida Brad võis öelda tema kohta, kui otsustaks mõne naisega lähedaseks saada. Oh, minu sõber Leslie? Täiesti platooniline. Ta oli kihlatud, kuid siis juhtus kohutav õnnetus. Ta oleks peaaegu surma saanud, tema kihlatu surigi. Sest saati on tal olnud rasked ajad, nii et ma olen püüdnud teda toetada. Aga sellest polnud nii palju aega möödas, kõigest aasta…
Kõigest aasta.
Leslie mõtles, kas ta tunneb kunagi jälle, et kusagil on tema jaoks olemas täiuslik mees. Praegu tundis ta vaid…
Külmust.
Kõigest aasta. Aasta sellest, kui ta oli matnud Matti. Matnud oma elu…
Naine sundis end õlakehitusega uuesti tööle keskenduma.
Hoolimata kavatsusest vara magama minna, leidis Leslie, et teda oli veetud peole. Nad ei otsustanud millegi uhke kasuks – välitöödel oli eelarve alati oluline –, kõigest pannkooke pakkuv sööklakett kiirtee ääres. Aga kui seltskond otsustas edasi minna kohalikku kõrtsi ja võtta seal mõned joogid, õnnestus naisel lahkuda.
Leslie pöördus meeskonna peatuskohta, mis oli mõeldud kõrgema astme töötajatele. Tema, Laymon, Brad ja veel paar töötajat olid paigutatud koloniaalistandusse, mis oli muudetud nüüd võluvaks hommikusöögiga peatuskohaks. Nende võõrustaja, rõõmus seitsmekümnendais naine, ärkas enne kukke ja koitu, nii et läks ka varakult voodisse. Perenaine saatis nad igal hommikul rõõmsalt ära ning, et ta oli pisut kehva kuulmisega, oli õnnelik ka siis, kui nad hilja õhtul tagasi tulid, kuna ei kuulnud midagi.
Ehkki väsinud, kuid tundes lohutavat rahuldust, tegi Leslie endale külalistele mõeldud hästivarustatud köögis tassikese teed. Ta võttis istet suure lahtise kamina ees, mis valitses ruumi, ning rüüpas teed kiiktooli mugavuses, mis jäi vaikselt põlevast tulest vasemale. Mõne minuti pärast sai naine aru, et pole üksi.
Leslie heitis pilgu kõrvale, huuli kõverdamas naeratus, kui vaatas meest, kes oli temaga ühinenud. Mehel oli ümar kõht, mida rõhutas lihtne must vest ja veidi pleekinud puuvillane kangas, mis pungitas välja vöökohast, kuigi poleks tegelikult pidanud näha olema. Mehe parukas oli natuke sassis, kuid ajakohane, ning kolmnurkne müts, mida kandis, istus sellel suurepäraselt. Mehe sukkpüksid olid paksud, valged ja mõnevõrra kulunud; kingadel olid kenad pandlad. Mees oli punapõskne, silmad olid puhmaskulmude all veidi tumedad ja väiksevõitu. Mees vaatas naeratades ja rahuldusest ohates Leslie poole. „See on nüüd tehtud, mis?” küsis mees temalt.
Naine noogutas. „Teil pole vaja muretseda, reverend Donegal. On tõsi, et mõned luud pannakse kasti ja saadetakse analüüsimisele, kuid Smithsoniani inimesed on väga ettevaatlikud ning lugupidavad. Seejärel saadetakse luud tagasi ja vaatame, et kõik surnud maetakse ümber kõikide palvete ja austusavaldustega. Usun, et kui meie leiu tähtsus on lõpuks kinnitatud, tuleb siia hoolitsetud kalmistu. Siia püstitatakse armas mälestuskivi ja kiriku täpne koopia, põlvkondade kaupa külastajaid saab nautida ilusat maakohta ja õppida kõike sellest, mis juhtus siin Iseseisvus- ja Kodusõja ajal.” Naise nägu muutus kergelt nukraks. „Tean, et sa tegid suurepärast tööd, kui aitasid põgenikke Iseseisvussõja (toimus aastatel 1775–1781) ajal, kuid seesama maja oli põgenevate orjade peatuspaigaks Maa-aluse Raudtee1 päevil. Siin eesõuel toimus ka üks Kodusõja (toimus aastatel 1861–1865) kokkupõrge. Lausa hämmastav, et see maja veel alles on.”
„Korralik ehitus,” sõnas reverend Donegal karmilt. „Rahvas hoolitseb ta eest. Mäletan, miks aastaid tagasi, kui tulin ühel paljudest pühapäevadest sellesse majja pärast teenistust teed jooma… ah, kui armas see siis oli. Nii palju põnevust ja hirmu. Uus maa.” Reverendi silmad tumenesid ja hetkeks näis ta olevat kimbatuses. „Kahju… üks sõda viib alati teiseni. Siin olemine teeb mulle haiget… näha häid mehi suremas, Põhjas ja Lõunas, uskumas samasse Jumalasse… Ah, vahet pole. Alati jääb lootus, et inimene õpib oma vigadest.” Mees katkestas, vanad silmad tuhmistumas, ja naine teadis, et reverend vaatas tagasi oma aega, mis püsis tal kindlalt meeles.
Muidugi