Mõned surnud polnud kunagi lahkunudki.
Leslie langetas pea, hammustades alahuulde. See oli kohe alanud. Ta oli haiglas arvanud, et on hulluks läinud. Tal oli olnud kohutav valu, nagu oleks kaotanud jäseme või pool oma hingest, teades, et Matti polnud enam. Ajupõrutus, sinikad, lõikehaavad, kriimustused, põletused…
Need polnud võrreldavad Matti kaotusega.
Algul oli Leslie elanud seisundis, mis jäi teadvuse ja une vahepeale. Ühel ööl oli ta ärganud haigla morgis; teda oli kutsunud mees, kes oli kaotanud abielusõrmuse, kui teda maha tõsteti. Ainus, mida too soovis, oli, et talle pandaks sõrmus tagasi sõrme. Kuid naine ei olnud seda teadnud ja oli sattunud paanikasse. Lesliel vedas, et polnud äratanud sel ööl psühhiaatria osakonna valvet. Õnneks oli ta avastanud järgmisel päeval ajakirjast artikli mehest nimega Adam Harrison ja paranormaalsete nähtuste uurijate rühmast, kes Harrisoni heaks töötasid. Ükskõik kui väga reporter polnud üritanud teda komistama panna, oli mees sellest välja tulnud intelligentse ja meeldiva jutuga ega jätnud sugugi totaka muljet. Leslie oli artiklit lugedes värisema hakanud. Ta oli kohe Harrisoni Uuringufirmasse helistanud ja üllatuseks ilmus Harrison ise tema juurde haiglasse. Nad olid rääkinud tol korral ja uuesti siis, kui Leslie oli haiglast välja saanud. Tundus, nagu poleks ta saanud pelgalt uue parima sõbra, keda tundnud terve igaviku, vaid saanud tagasi oma isa, ehkki naise pärisisa oli lahkunud, kui ta oli olnud väike tüdruk.
Leslie oli kohe Adamile helistanud, kui oli hakanud rääkima kummitusliku koloniaalkirikuõpetajaga, ja kohe pärast seda oli ta märganud ümbruskonnas ringi liikuvate külaliste hulgas üht paari. Nad olid välja paistnud ning lõpuks tutvustanud end kui kaht Harrisoni töötajat. Brent ja Nikki Blackhawk – mees oli tume ja rabavalt kena, tema abikaasa aga blond ja ilus – olid koos Lesliega tagasi majja läinud ning õpetanud, kuidas vaimuga sõbraks saada, ja vestelnud põgusalt ka ise. Maailmas oli tõesti veel teisigi temasuguseid, mõistis Leslie, ja see tähendas, et ta oli ikka veel mõistuse juures.
„Leslie,” lausus Brad pehmelt, kutsudes naise tagasi olevikku. „Ütlesin Laymonile, et töötaksin uue kaevamise juures, nii et oleksime koos. Sa pead tagasi minema, et lasta minevikul minna, et lasta valul minna.”
Leslie vahtis Bradi, naeratades aeglaselt.
Brad ei teadnud Adam Harrisonist, Blackhawkidest ega sellest, et oli teisigi nendesarnaseid, kes teda aitasid. Brad ei teadnud, et tänu Adamile ja tema kaaslastele suutiski Leslie istuda rahulikult koloniaalköögis, rääkida ammusurnud reverendiga ja tunda end ikkagi täie mõistuse juures.
Aga tagasi minna, omaenda kummitustega silmitsi seista… See oli jälle midagi muud, midagi, mida ta pelgas, kuid mida oli vaja teha.
Brad ohkas kergelt. „Olgu, ma palun vabandust. Liiga vara,” sõnas ta.
Leslie vahtis teda samuti. „Seda ma ei öelnud,” pomises ta kiiresti. „Võib-olla peaksingi tagasi minema. Ma arvan… ma arvan, et võib-olla ma tahan minna tagasi Hastings House’i.”
Mees kõhkles. „Ma tean, et sul on korter Brooklynis, aga…” Brad jäi üksisilmi vaatama, peatus korraks ning jätkas siis kiirelt ühe hingetõmbega, „Hastings House’is on töötajatele mõned vabad toad.”
„Mida?”
Brad raputas kiiresti pead. „Anna andeks. Ma poleks tohtinud seda isegi mitte mainida.”
„Kelle heaks see töö on?” nõudis naine.
„Ajalooseltsi, muidugi. Gretast saab ametlik lüli ühingu, lepinguosaliste ja töötajate vahel. Jällegi on see Tyson, Smith ja Tryon, kes ostis ja arendab seda omandit. Firma sai seadusliku tõkendi ehituse juurde, kuni paiga tähtsus on kindlaks määratud ja vajalikud väljakaevamised tehtud. Laymon ütles, et ettevõte suhtub sellesse hästi ja naudib rahvusliku vaatajaskonna ees hea poisi mainet, ehkki kaotatud aeg läheb neile maksma paraja summa. Igatahes on paik Hastings House’ile väga lähedal. See on tegelikult kohe kõrvalolevas kvartalis.”
„Kas seepärast nad pakuvadki ruume Hastings House’is?”
Brad kehitas õlgu. „Ma ei tea isegi, miks ma seda sulle mainisin. Pagan, mul on linnas korter ja sul on elukoht Brooklynis.” Mees hingas sügavalt. „Muidugi elasid sa seal koos Mattiga, nii et võib-olla sa ei taha sinna tagasi minna. Aga mul on hea meel, et sa seda korterit alles hoiad. Kinnisvarahinnad sinu naabruskonnas tõusevad juba taevasse. Oh jumal, anna andeks. See ei kukkunud hästi välja. Ma aina komistan.”
„Pole midagi, Brad.”
„Jah. Muidugi.” Mees püüdis naeratada.
„Ma ei saanud isegi tema matustele minna. Olin haiglas,” pomises Leslie, vahtides leeke.
Järsku tundis ta südames hirmsat valu.
Vaimud tulid tema juurde, otsisid mõnikord üles, küsisid talt abi.
Aga Matt mitte.
Vaim, keda Leslie tahtis näha, kellele tahtis meeleheitlikult viimast korda öelda, kui väga oli teda armastanud, kuidas mees oli olnud kogu tema elu, kuidas oli täitnud tema elu imedega lihtsalt kohal olles… seda vaimu ei olnud ta kunagi näinud.
„Ma tahan peatuda Hastings House’is,” lausus Leslie.
Brad langetas pea. Naine taipas, et mees naeratas. Brad oli veendunud, et oli toiminud õigesti ja vaid majutusest rääkides meelitanud naise tegema otsust tagasi minna.
Võib-olla mees vääris eneseõnnitlusi.
Või oli Lesliel ehk aeg tagasi minna.
„Tahad sa tõesti sinna jääda? Räägid sa tõsiselt?”
„Surmtõsiselt.”
Leslie tõusis, patsutades Bradi õlale, kui minema asus. Ta seisatas koridoris, vaadates mehe poole tagasi. „Mingit sõnademängu polnud plaanis,” sõnas ta kergelt ja naeratas mehele virilalt. „Sul on õigus. Olen valmis tagasi minema. Põnevil tagasiminekust. Head ööd.”
Naine jättis Bradi tooli kõrvale põlvitama.
Põnevil? Armas jumal, milline valetaja ta oli.
Ent siiski…
See oli tõsi. Ta poleks iial seda arvanud. Poleks ärganud hommikul, mõeldes: Tahaksin tõesti tagasi Hastings House’i.
Aga nüüd, kui ta minemas oli…
Minevik viipas talle. Leslie pidi hakkama sellega leppima.
Ta pidi tagasi minema.
2
Oli hilja. Joe Connolly arvates oli see kummaline aeg kohtumiseks. Naine, kes tema vastas istus, oli jalustrabav, kuid meenutas mehele pingul, väljaaretatud hurdakoera. Naine oli üleliia kõhn ja tema pikad sõrmed olid elegantselt maniküüritud ning särasid teemantides ja teistes uhketes ehetes. Ta oli mehele sel hommikul helistanud ja kohtumise määranud. Kohtumispaik oli naise valitud – väike iirilik kõrts Wall Streetist eemal. Mees oleks oodanud talt pigem vaikset nurgakest kusagil eksklusiivses klubis, kuid võib-olla ei soovinud naine, et teda nähakse eradetektiiviga. Ükskõik, mis põhjusel see ka polnud, oli naine valinud pubi O’Malley’s, mis oli soe, väike ja kutsuv ning mida oli nooruses ilmselt palju kordi külastanud.
Joe teadis, et naine oli pärit tagasihoidlikest oludest. Ema poolt oli naine teist põlve iirlane; naise isa, üks O’Brien, tuli kõvasti rabavate tööliste ridadest, kes olid saabunud Ühendriikidesse 1840. aastatel. Veri, higi ja lihased olid mehe kaubanduses kaugele viinud, nõnda oli saanud nende tagasihoidliku perekonna õnn alguse ja tõusnud siis rikkusesse. Seejärel oli Eileen O’Brien teinud abielludes hea partii ning kandis nüüd nime Mrs Thomas Brideswell, olles hiljutise senaatori ja ehitusmagnaadi lesk.
Naine lükkas üle laua mehe ette pildi noorest naisest, mis teeninuks kümnest punktist kaheksa. Mees vahtis hämmeldunult seda sarnasust. Talle vaatas vastu Genevieve O’Brien. Naise silmad olid suured ja sinised, ta oli sama sale nagu tema tädi Eileen ning kaunilt eristuvate näojoontega. Tema juuksed olid tumedad, kastanpruuni läikega. Fotograaf