„Ja kogu lugu?”
„Jah. Nii oli. Ma ütlesin veel, et võin su telefoninumbri anda. Kui see tal kadunud peaks olema … Ta vastas, et pole vaja. Number olevat alles, aga tal pole praegu asja. Aga palus sind tervitada.”
Juurdlesin taas viivu tuttava politseiniku eriskummalise metamorfoosi üle. Ja küsisin siis:
„Kui kaua ta siin viibis?”
„Juttu puhuda ta ei tahtnud. Läks leti äärest teise sarkofaagi taha … oli endasse tõmbunud, põrnitses ühte punkti. Mingi aeg läksin korraks tagatuppa ja kui leti taha tulin, oli mees kadunud. Astus lihtsalt läbi …”
Noogutasin ja kadusin vetsu. Pissuaari ääres soristades siirdusin ajas tagasi. Olime Eero Pränniga ühel ajal sõjaväes, trehvasime uuesti siinsamas Apteegis täiesti juhuslikult kümme aastat hiljem. Kriminaalkonstaabel Eero Pränni oli Helsingi Kriminaalpolitseist Turusse üle toodud. Abielulahutus seljataga, uued tuuled puhumas. Tutvus hakkas tasapisi arenema. Eero Pränni oli muhe mees, mõnus kambajõmm: elus palju näinud ja kogenud ning tal oli selle maailma veidruste kohta alati oma arvamus. Kohtusime vahetevahel, et toopi tõsta, kas siin, Apteegis, või Martti linnaosas, Pränni kortermaja alumisel korrusel asuvas nurgabaaris.
Prännist oli mulle mitme tööotsa juures palju abi olnud. Tänu temale sujus koostöö politseinikega libedalt. Nüüd oli olukord täiesti vastupidiseks muutunud. Turu Kriminaalpolitseisse oli pealinnast ilmunud verivärske boss − kriminaalpolitsei ülem Veli Wetter. Sitapea oli külm kui kala ja vihkas minusuguseid eraettevõtjaid. „Sellised isetegevuslased, need on lihtlabased šarlatanid.” Tüüp ei võtnud vaevaks oma arvamust enda teada jätta. Prännilegi oli Wetter vastukarva:
„Too väike, higine käkk nurgakabinetis − kõige sitem ülemus, kelle alluvuses kunagi olen töötanud!”
Minu ja Pränni vahel oli kujunenud usaldus, koguni sõprus. Aga umbes kolm aastat tagasi juhtus midagi. Eerot oli üha raskem kätte saada. See muutis mind algul murelikuks. Miks Pränni eemale hoiab? Siis mainis keegi meie pundist, et oli Eerot mitmeid kordi linna peal näinud, efektse naisterahva seltsis.
See näis olevat mõjuv põhjus. Teada värk. Naiste ilmumine muudab tihti meeste eluolu. Lasin tal olla rahus. Ilmselt soovis Eero Pränni kärpida „õllekoosolekuid” ja keskenduda uuele suhtele.
Kulus kuid, mille jooksul me ei suhelnud. Mõned SMS-id, ei muud. Siis tuli mulle üks tööots, millega seoses vajasin Eero ametialast abi. Minu suureks hämminguks teatas mobiil, et mehe number ei ole kasutusel. Helistasin politseimajja ja sealt teatati keerutamata, et kriminaalülemkonstaabel Eero Pränni enam politseis ei tööta.
Olin kui puuga pähe saanud, koguni veidi solvunud. Sellest, et Pränni oma otsusest vanale sõbrale isegi tekstisõnumi vahendusel teada ei andnud. Äärmiselt veider käitumine.
Hiljem võtsin ühendust ühe pooltuttava politseinikuga ja pärisin, mis Pränniga oli juhtunud. Too sell seletas ebamääraselt ja üldsõnaliselt: „Otsus lähtus ilmselt isiklikest probleemidest … võimalik, et asi oli mehe peanupus … kuidas need psühholoogid ilusasti ütlevadki … läbipõlemine ja nii edasi …”
Samas ilmnes, et Eero Pränni ei elanud enam Turu linnas. Mees oli üürikorteri üles öelnud ja kodukanti, Põhja-Soome kolinud. Kurikkasse.
Mõni nädal hiljem panin katseks teele postkaardi. Kuna ma tema elukohta täpselt ei teadnud, kirjutasin saaja aadressiks Eero Pränni, Kurikka. Mainisin paari reaga, et kui Eero soovib vestelda, ükskõik millest, võib ta mulle iga kell helistada. Vastus saabus kuu aja pärast. Piltpostkaardil oli põllusiil, paar kipakat heinaküüni ja kaunis päikeseloojang. Eero tänas mind kaardi eest ja kirjutas lühidalt, et helistab, kui asja on. Ja soovis mulle kõik head.
Suhtlus lõppes. Kurikkast ei kostnud enam ei kippu ega kõppu.
Läksin baarileti juurde tagasi. Hatsa ja Luusalmi olid ilmselt teemat vahetanud. Luusalmi seletas:
„Üks Siimu-nimeline mees irvitas Viru hotelli baaris selle üle, et Venemaa üritab suurriigi staatust taastada. Ehitab impeeriumit. Siim tõdes, et tõeliselt suurriigilt nõutakse peale põrgulikult suure maa-ala midagi enamat. Ja hakkas siis Venemaad lahkama, jupp jupi kaupa. Põllumajandus: miljon hektarit külmavõetud põldu, üksikud külmavõetud kapsapead. Meelelahutusäri: täis või pohmellis tsirkusekarud. Toiduainetööstus: linn, mille nimi on Mineralnije Vodõ, aga Vene mineraalvesi on ilma mullita. Masinaehitus: Mineralnije Vodõ lähedal asub metallurgialinn, kus valmistatakse selliseid vibraatoreid, mis ei surise ega mahu sisse ka. Aga kapsasupp maitseb hää ja luuaga saab lumekihist ikka jagu! Venemaa ruulib!”
Jutu lõppedes jälgisime meediategelaste tööd artistidega. Ajakirjanik Ruuhio oli Eire juurest siirdunud intervjueerima uut objekti, otsiti soodsat rakurssi MC Ape-Manile. Hiphopikangelase taustaks oli apteegikapp, kus kunagi hoiti mürke. Sahtlitel ilutsesid hoiatussildid, pealuud ja säärekondid. Ilmselt soovis Ruuhio fotograaf rõhutada Ape-Mani saatusliku-seksika räppari imidžit.
Hatsa seiras mõtlikul ilmel soodsate rakursside otsimist ja pomises:
„Tähtis pole see, mis on, vaid see, kuidas näib. Sedasi need asjad käivad! Muide, mulle meenus, et üks asi on sellel hiphopihärral ja endisel ülemkonstaablil sama. Riietusega seoses. Too militaarmuster!”
Heitsin Hatsale silmanurgast pilgu. Kas Pränni oli stiili vahetanud?
„Kamuflaažkangast tagi. Mingi sõjaväelao ülejääk,” meenutas Hatsa. „Ja sellised laigulised, pesemata khakivärvi püksid. Reitel taskud.”
„Jahimehestiilis?”
„Täpselt nii. Mees oli kui karulaanest välja karanud.”
Luusalmi mõtted olid meie vestluse ajal hoopis mujal.
„Jah, Venemaal on need külmavõetud kapsapead argipäevane põhitoit, aga Soomes, Savomaal hoopistükkis piduroog. Kuopios peab igas peielauas kapsasuppi pakkuma.”
4
„Tänud, Hatsa, ninaesise eest! Me läheme nüüd Pastori Antikvariaati …”
Baarman näitas pöidlaga üle õla ja tuletas meelde:
„Vares! Oot-oot, kas midagi maha ei jäänud? Sinu superstiilne kaabu!”
„Ah see või? Anna müts parem idapiiri vaeslastele!”
„Teadmiseks, Vares! Idapiiri vaeslapsed on tänapäeval rasvaimus käinud onud ja tädid, kes elavad Itä-Pasilas. Nende visiitkaardid on inglise keeles, nad on heategevusorganisatsiooni Plan mahitusel arengumaa lastele vadereiks, higistavad treeningjalgrattail, mängivad geopeitust, teevad maheõlut, harrastavad sado-masot … ja trendikaid peakatteid on neil terve kapitäis.”
Mühatasin. Kaabu jäi riiulile. Olek oli juba üsna paljutõotav, paar õlut olid vere käima pannud. Väikestviisi hakkas ilmet võtma teise joomapäeva parim bukett. Tuttav võdin alakõhus. Teadagi, tilluke hoiatav hääl üritas ka midagi öelda, aga ma summutasin selle. Otsustavalt. Nüüd läheb kõik kui lepase reega! Hommikul, enne Ernesto Vahaneni kõnet ja tööotsa olin juba otsustanud anduda DBTP day number two peibutustele. Just nimelt teine päev on ehe hõrgutis, vahva ja pisut ohtlik. Esimene õhtu klaase tõstes on tavaliselt ettevaatlik avamäng, häälestus. Kolmas joomapäev, kui sellist spordiala haruharva ette juhtub tulema, on juba enam-vähem sundseis. Kisub nüriks ja väsitab. Olen alati valmis alla kirjutama novellikirjanik Luusalmi leiutatud maksiimile: „Teine on parim!”
Rühkisime Luusalmiga aeglasel sammul järsku Kasekenahdet pidi ülesmäge. Tõus oli pikk ja valitses pärastlõunane leitsak, paarkümmend meetrit kõndinud, olin juba higist märg. Künkal, Samppanlinna mäe poolt algava kitsa Mustainveljestenkuja juures tõmbas Luusalmi hinge, seisatas ja võttis põuetaskust lapikpudeli. Ulatas selle mulle.
„Võta!”
Võtsin pudeli vastu, uurisin