Aninkaistenmäki. Siit oleks arukas paremale pöörata, otse kodu poole Läntisele Pitkäkatule, aga peas hakkas idanema hoopis teistsorti mõte. Varahommikused geniaalsused … Ei hakanud ideed vaagima. Siitsamast viis kerge sörk alla Aurajõe poole. Sir Okke’si pubi mustavad aknad. Välisuksel Down By The Paadisilla plakat. Lähemalt uurides oli tegu hoopistükkis bändikuulutusega: viis ontlikku kutti ja kitarr mürkrohelise Volkswageni furgooni kõrval. Allamäge minek lisas vunki juurde, kaugemal paistis Toomkiriku sild. Pealuusse jäi pöörlema pisut ebameeldiv mõte DBTP-st. Mitmes linnafestival mul käimas oligi? Kuule Vares … jaa, sina, Jussi seal allpool … sul on pool elu seljataga, sa pole enam mingi noor naga … aga ikkagi kõõlud ja sehkendad samadel hommikustel tänavatel, taas põgenemas tont teab mis karnevalilt. Mis sa arvad, kaua selline värk võib veel kesta? Millal saabub hetk, mil sinagi mõistad, et sellega on lõpp? Võpatasin, kuuldes selja tagant, Puuturu poolt automürinat. Pöörasin ringi: takso, kollane tuli katusel. Nüüd tuli kibekiirelt otsustada. Kas jätkata vantsimist üle jõe üht teatud uksekella vajutama või aru pähe võtta? Haigutus. Rammestus otsustas minu asemel, hakkasin käega vehkima ja troska pidas tänavaservas kinni. Pehme tagaiste süleles väsinud pidulist. Kuulsin, kuidas minu vaikne hääl sõnas: „Jaa … et … Läntinenkatu. Ma ütlen, millise kangialuse ees peatuda!”
Ärkasin umbes poole üheteistkümne paiku. Keerutasin paar ähmast minutit kühmulisel padjal pead ja suundusin siis kööki. Tegin mõne ebakindla sammu kraanikausi ja külmiku vahel, paar puist keerutust pliidi ees. Otsekui oleksin iseendaga aeglast boolerot tantsinud. Kas oli üldse olemas sellist tantsu nagu aeglane boolero? Tühja sest, mina hakkasin endale valmistama sentimeetrist Jaloviina, hommikukokteili. Pidin selle saama, enne kui hambaid harjama minna.
Olin jooki huulile tõstmas, kui helises telefon. Helistas Ernesto. Vaja vastata! Nõnda muutus minu päevakava paugupealt. Hakkasin end minekule sättima.
Hambaid harjates meenus, mis kombel naisega vastu hommikut trehvasin.
„Tere õhtust, lugupeetud leedi! Mina teen siin küsitlust, ehk räägiksite pisut oma meestekriteeriumidest!”
„Ah minu omadest või? Noh, mees peaks olema sada kaheksakümmend viis senti pikk, hea tantsija ja brünett … jah, ja usaldusväärne.”
„Neli täpset kriteeriumi. Olgu. Muide, minul pole neist ühtegi. Mida sa jood?”
„Noh … ma võiksin näiteks võtta kuusteist senti krigisevkuiva veini …”
Irvitasin peegelpildile. Ja mis muud, kui tööle.
Tõstsin taas klaasi huulile. Sedapuhku oli klaasis džinn toonikuga, jook, mida ma tavaliselt ei tellinud. Millegipärast tundus praegu, peenes terrassimiljöös, kuhu pool tundi tagasi olin sattunud, tavalise Jaloviina asemel targem tellida pisut teistsugust jooki. Mõnes mõttes rõhutas peen Suurbritannia taustaga jook minus hetkel valitsevat priid, boheemlaslikku olemust.
Riided olid valitud vastavalt olukorrale. Kaelas kirju-mirju sall, peas keigarlik kaabu. Varustust täiendasid lahmakad mustad päikeseprillid ja India puuvillast särk.
Kostüüm oli suuremalt jaolt pilapoe kraam, aga tühja sellest, käimas oli festival Down By The Paadisild! Sel puhul pidigi originaalselt riietuma. Hilbud olin hankinud suve hakul viieteistkümne euro eest Humalistonkatu UFF-ist. Investeering oli sooritatud just nimelt taolisi olukordi silmas pidades. Eradetektiivis peab olema tibake kameeleoni, sõltuvalt olukorrast peab ta end maskeerima, eriti siis, kui jälgimise objekt on selline, kes võib ta ära tunda.
Silmanurgast hoomatud liikumine muutis mind valvsaks. Kiikasin üle dringiklaasi vasakule. Paarkümmend meetrit eemal seisva laua äärde lonkis Linnankatu poolt lõdval sammul uus nägu. Samuti mütsimees: silmil laia servaga nahkkaabu. Registreerisin hoobilt, et mees oli liiga kõhn, kondise kehaehitusega. Järelikult polnud ta Motorola. Motorola oli tunduvalt turskem sell, kel oli lihast ja polsterdust.
Muutsin pisut asendit, pöörasin end jälgimise all oleva terrassilaua poole. Teravdasin pilku. Nahkse, lontis kaabuserva alt ilmus nähtavale lahja sihverplaat, õhukesed rippvuntsid ja ninarõngas. Jäin mingiks ajaks juurdlema. Liigutasin ajusid. Ilmusid ja kadusid kõiksugused pildid, aga kelluke ei kõlisenud. Pidin tõdema, et polnud toda mütsiloduga kangelast iial kohanud.
Tõstsin taas klaasi ja märkasin samas palju tuttavamat kuju. Veskisilla poolt lähenes mees, keda ma teadsin, kuigi polnud temaga kunagi kokku puutunud. Too oli Tom Hylsy. Mehe hüüdnimi kõneles põhjalikult tema vaimseist võimeist, teisisõnu kognitiivsest kapatsiteedist. Ristinimi oli tal … oot … Touko või Teuvo Hylkyvaara, või Hylynsalo, midagi taolist. Umbes poole oma neljakümnest eluaastast oli mees siiberdanud ringi kohaliku allilma jooksupoisina. Aastad läksid, aga tõusu pätihierarhias ei tulnud, kuna too härra polnud tõepoolest pinali teravaim pliiats. Keegi rootslasest lõuapoolik tont teab kust Dalsbrukist – mingi aeg mehe nutikust imestanud – leiutas talle tabava hüüdnime, ja nii nägi päevavalgust Tom Hylsy, hülss. Touko Hylkyvaara – või midagi taolist – polnud kunagi oma ristinimega rahul olnud ja oli kuuldavasti saadud nime perekonnaseisuametis koguni ametlikuks vahetanud. Kahtlustasin, et Tom Hylsy oli end kohustuslikest rootsi keele tundidest lihtsalt läbi lohistanud.
Tom Hylsy peatus terrassi juures ja hakkas pilguga vaba kohta otsima. Seljas oli tal T-särk, mille rinnalt võis lugeda „TRUST ME: I DON’T KNOW WHAT I’M DOING!”
Tundus, et härra Padrunikest polnud ka inglise keeles kuigi tugev.
Nüüd leidis mehe pilk vaba tooli. See juhtus olema minu jälgimise all oleva laua naaberlaud, kus istus daamide seltskond. Oot, nüüd pidin ajusid ragistama. Mäletasin ma õigesti, et Tom Hylsy oli ka Motorola jõugule vahetevahel kulleriteenust osutanud?
Hylsy hakkas terrassitrepist üles astuma, mina võtsin välja mobiili. Toksisin sinna SMS-i.
Tsau, Rästik, üks küsimus! Hylsy Tom! Kas see tüüp on Motorola pundis jõlkunud?
Valisin adressaadi: Rästik. Ja saatsin sõnumi otsemaid bitipõrgusse.
Nüüd hakkasin neid kaht kõrvuti asetsevat lauda innukalt jälgima. Teadsin, et härra Hylsy oli juba aastaid tänavail ja nurgatagustes narkootikume müünud. Ja nüüd istus naaberlauas oma pundiga muusikamaailma suur staar, miss Polly Papegoja, kes oli sel kevadel Kosko kallist võõrutuskliinikust välja lastud.
Nihutasin pisut tooli, kuni olin veelgi paremas luureasendis.
Kohale saabus teismeliste poiste rühm, ilmselgelt nurga taga õllest julgust saanud. „Tsau, Polly … Wilma, sul on viimase peal soeng … Tiiti, you are the beast, oi, ikka best!” Sirutati välja paljaid käsivarsi ja tüdrukutetrio Tres Birdies kirjutas nolkide higistele käsivartele autogramme. Samal ajal kiirustas kohale Marina ettekandja, kes alaealised nokkmütsides kutid promenaadile tagasi juhatas.
Tres Birdies. Siinsamas, paarikümne meetri kauguses istus mänedžerguru Erkki „Ernesto” Vahaneni uus muusikaline vaimuvälgatus. Too kolmest pöörasest plikast koosnev bänd oli vähem kui aastaga tõusnud plaadiedetabeli tippu, ennast riigi kõikide suurimate suvefestivalide pealavadele, neljakümne meetri laiustele püünedele sisse söönud.
Pöörasin pilku. Teisel pool jõge Linnateatri ääres laiutas Down By The Paadisilla hiigeltelk, areen, kus Tres Birdies pidi täna õhtul – õigemini küll öösel – eelviimasena üles astuma. Viimasena tõusis lavale festivalide peaesineja: Euroopaski laineid löönud Sunrise Avenue.
Ohkasin. Aeglane kadakamarjajoogi limpsimine polnud see, mida päikeseliselt DBTP-päevalt ootasin. Praegusel hetkel oleksin pidanud ringi sebima ja siiberdama. Aga siin ma istusin: tööl, tolakostüümis. Oleksin juba ammuilma pidanud pidutsejate hulgas liikuma ja teraselt ringi vaatama, otsima midagi etemat kui läinudöine apaatne, vaga voodikaaslane. Millegipärast oli too külaskäik jätnud suhu halva maitse. Puumaja kahetoalisest korterist lipsasin minema kibekiirelt, kõrvad lidus.
Uue Apteegi baarileti äärsel koosolekul oli kunagi neist lahkumistest juttu tehtud. Olin tüüpidele