VARES: „KUULE LUU, MILLINE ON NOVELLIKIRJANIKU NÄGEMUS: KAS RAAMATUKAANTE VAHELE VÕIB PISTA MISTAHES RUMALUST?”
LUUSALMI: „SEE ON PARAS PÄHKEL … LÖÖ PAREM PUDEL JALOVIINA LAUALE. SELLE KÜSIMUSE ÜLE ON JUBA KAPERNAUMA TEEL VÄIDELDUD! PÜHA PEETRUS PÄRIB JESSELT ENTUSIASTLIKULT, ET KUULE MEISTER, NEIST SINU TRIKKIDEST PEAKS JUBA TERVE RAAMATU JAGU MATERJALI KOOS OLEMA? MILLE PEALE JESSE KOSTAB, ET MINE SA PETS ÕIGE PÕRGU, UNUSTA ÄRA … NII KREISIT JAMA EI USU KÜLL KEEGI!”
PUBI MASINARUUM
Turu, Perno linnaosa
1. Hermanni tool
2. Hermanni laip
3. Kiibitseja 1
4. Kiibitseja 2
5. Turvamehe tühi tool
6. Silmaklapiga mees, „Noolesilm”
7. Tukkuja
8. Baaridaam Ester
9. Noormees (riidlev noorpaar)
10. Neiu (riidlev noorpaar)
11.–13. „Ärimehed”
14.–16. „Hipodroomimustlased”
17. Koht, kus tehti esimesed lasud
18. Mõrva viimistlemine kuklalasuga
19. Tulistaja nõutab hipodroomimustlaselt relva ja lahkub
PROLOOG
„Oi-oi milline ponks poiss! Vaadake väikemehe ilmet, on vast kangelane!” Ämmaemand kiigutas käte vahel silmi kissitavat, äsja ilmavalgust näinud vastsündinut, kelle suu oli kõverdumas esimeseks itkuks. Ämmaemand esitles titte kurnatud emale kui uhket võidukarikat.
Kostis esimene vääks. Ämmaemand tõdes, et väikemehel on tipptasemel häälepaelad. Poisist kasvab kindlasti kas ohvitser või tangolaulja. Noor ema pühkis silmanurgast valu- ja kergendusepisaraid.
Teine õde ulatas emmele sidrunilimonaadi pudeli. Poiss röögatas uuesti, veelgi valjemalt. Vaikis seejärel imestunult, otsekui kuulatamaks, imetlemaks uut, veidrat maailma, kuhu teda oli tiritud. Sünnitussaalis kõlas Soome Raadio. Uudistelugeja kõneles ametlikul häälel, teavitas president Urho Kekkoneni viimasest visiidist Nõukogude Liitu.
Õde kiirustas kanalit vahetama ja raadiost hakkas kõlama meloodiline lugu „Hetked öös”. Ämmaemand tardus kuulama.
„Kes laulab?”
„See on Reijo … Reijo Taipale. Uus laulja,” teadis noor õde.
Poisist sirgus naeratav võrukael, selline aval, seltsiv sell, kelletaolisi külmas, metsases Soomes pole kunagi ülearu. Uudishimulik ja reibas rõõmurull, igas mõttes ontlik väikemees. Ta oli kõikide tädide ja koguni mitme onu lemmiklaps, alati oodatud külaline. Sõbralikult naeratav, inimestega arvestav. Samas oli mündil ka teine pool, ettearvamatu iseloom: koduhoovis ja kooliteel juhtus igasuguseid asju, ümberkaudsed jõnglased õppisid kähku teda pelgama. Murdeeas vehkis ta rusikatega veelgi enam. Ilmnes ka muid üleannetusi. Esemete näppaja ja pahanduste autor ei tulnud iial ilmsiks – juhtumeid ei osatud selle noore mehega miskitpidi siduda. Vanemad tädid tõdesid kohvitasside ääres, et haruharva käitub üks poisslaps nii viisakalt kui too, juba mehe mõõtu noormees. Alati avab ukse ja tervitab. Teismelised plikadki vaatasid poissi üha pikemal pilgul.
Elati aastatuhande lõpus. Oli septembrihommik, tulemas selge hilissuvepäev. Reijo Taipale esimese plaadi ilmumise ajal sündinud mees oli öösel hästi välja puhanud, tal oli alati hea uni. Ärgates meenus mehele, et täna pidi tema eksabikaasa talle järeltulija sünnitama.
Hambad harjanud, helistas mees Riinale. Too vastas alles viienda kutse peale ja kudrutas: „Kuule, ära täna rohkem helista … Tarmo on tõbine, ta on täna ja ilmselt ka homme haiguslehega kodus, üritame nädala lõpupoole uuesti, musi-musi.”
Siis üritas mees Elsat kätte saada, aga too ei vastanud. Mees muutus pahuraks. Berit viibis komandeeringus. Kuradi litsid! Mis see ometi olgu, kas tõesti peab kogu kamba välja vahetama, raisk! Igavus ja rahutus pugesid kerre, selle peale tegi mees tubli sortsu spiidi. Mõjus otsemaid, veresoontest volksas läbi värskendav vurts. Jess! See oli hea kraam. Annusest sündis ootamatult uudne olek. Mees oli paugupealt vunki täis. Nüüd kähku välja! Pole mingit põhjust jääda tuppa aega raiskama. Linn võis pakkuda mida iganes. Kõik oli võimalik. No limits!
Rantakatul tuli mehele rulaatori rataste kidinal vastu hallipäine vanamemm. Vana naine vaatas uurivalt vastutulijale otsa, otsekui kaaludes, keda jõe ääres jalutajaist tülitada. Memm peatus, märgates elegantset ja ausa moega meest: see oli üks haruldaselt rühikas mees. Memm noogutas, ütles vaikselt tere ja rääkis, et otsib Turu linna hoolekandeasutust. Seejärel ohkas memm raskelt ja hakkas pikemalt seletama − ontlik noormees näis tore, selline, kes viitsib kuulata. Memm rääkis silmi vesistades, et tema raisus poeg võtab tema tagant viimast.
„Teeb haiget, kui on taoline rist ja viletsus kaelas, poeg raiskab kogu raha viina ja hasartmängude peale, sellepärast on mul kotis kõik minu ehted ja valuuta … viin need sinna linna hoolekandeasutusse tallele. Äkki oskab härra öelda, kuhukanti …”
Mees kostis, et vaat kui tore, sinnakanti oli temagi teel – tema kontor asus sealsamas, hoolekandeasutuse lähedal, nad võiksid koos minna.
Memm ohkas kergendatult, mees naeratas veelgi avalamalt. Ta osutas käega suunda ja hakkas krigiseva rulaatori saatel aeglaselt kaasa astuma. Kui memm kurtis, et ei jaksa enam metsa seenelegi minna, kelkis mees kümne korjatud mustikaliitriga ja mainis teadvat üht väga head lehterkukeseenekohta. Ta juhatas proua jõest paarsada meetrit eemal Ursininkatul seisva maja sisehoovi.
Varjulise hoovi tagumises otsas, lammutamiskäsu saanud ehitises oli tema „töötuba”. Nii kui nad uksest sisse said, haaras mees konksu otsas rippuva haamri pihku.
Pool tundi hiljem oli mees inventuuriga maha saanud. Tõdenud, et hommikune vedamine oli talle umbes saja viiekümne marga eest kasumit tootnud. Kortsus rahatähti oli markades ja kroonides, pluss hunnik hõbe- ja kuldehteid. Mees pistis linnuluise memme laiba musta prügikotti. Rulaatori võttis ta osavalt lahti, otsustades selle jupikaupa linna prügikastidesse laiali visata. Laiba viiks ta auto pagasiruumis paslikumal ajal ära. Pikalt polnud tarvis juurelda, kuhu taoline pooleteisemeetrine mammi peita. Paraineni kandis, kust mees pärines, leidus hulgi häid, kiirevoolulisi väinasid ja sillakesi, kust oli käkitegu koorem kaduvikku visata. Vaja vaid pisut vanarauda raskuseks kaasa panna.
Mees peitis vana naise varanduse keldris asuva töökoja kõrvalkambri seinapaneeli taha. Seal oli juba varasemast ajast tallel kalleid kellasid, sõrmuseid, rahakotte ja ridiküle. Koguni kogukas autotelefon.
Mees matsutas suud. Oli läinud aega, nälg kippus kallale. Nüüd oleks aeg priske praad pintslisse pista! Teadagi, krõbedate friikatega.
Õhtupoolikul keeras ilm poolpilve. Pool kolm sõitis mees taksoga sünnitusmajja.
Õhetav, nohisev kookon lebas Irmeli kõrval. Irmeli juuksed olid sassis ja näoilme kivine.
Mees beebit sülle ei võtnud, aga uuris hoolega. Piisavalt kaugelt, ukse juurest.
„Pagan! On vast jõmakas juntsu. Isasse. Big boy!”
Irmeli võttis mahlaklaasi ja võttis suure lonksu. Seejärel heitis mehele pilgu ja sõnas vaikselt:
„Olgu. Sellega on nüüd lõpp. Sa oled oma poega näinud. Seal on uks, nüüd võid sa sedakaudu põrgusse põrutada, otsemaid! Ja ära sa värdjas enam kunagi meid kahte vaatama tule!”
ESIMENE OSA
1
Juulikuu lõpu tardunud, soe koidik. Aeglane jalutuskäik hahetuse pehme valguskumaga pintseldatud linnatänavatel. Naasin naise juurest, olin koduteel. Varahommikune linn elas hetkes, mil liikusid ainult postiljonide pakiautod ja mõned taksod. Atmosfäär oli tüüne, hõõguv ketas idakaarest tõusmas. Mõnele võis see olla imeline hetk, minul oli aga öine viinauim haihtumas. Rinnas niheles määratu tühi tunne. Piinas mind mehi hooti vaevav sündroom,