Kodupubi Uus Apteek uksel oli samuti saba. Teatasin šveitserile, et mul on laud reserveeritud orkestrilava vastas, klaveri kõrval. Möödusin trügijaist paremalt poolt. Rahvast oli üksjagu, kui arvestada, et kell oli väheke üle keskpäeva. Enamus külastajaist olid tundmatud näod. DBTP-nädalalõpp ajas süsteemi sassi: tuttavaist, turvalistest äärelinnakõrtsidest julgeti kesklinna õhku nuusutama tulla.
Trügisin sisse. Avastasin vanaaegse kassaaparaadi kõrval pukil konutava kuti, kes oli siin varemgi käinud. Novellikirjanik Luusalmi käsi tõusis lõdvaks tervituseks.
„Tere, Vares. Nice hat! Oled naisteajakirjast mingit temaatilist artiklit lugenud? Härra on oma stiili värskendamas?”
Võtsin kaabu peast.
„Ah see või? Peakate on seotud minu uue harrastusega. Tulin just boolerotunnist.”
„Tõesti? Aga mina olen vana kooli tša-tša-tšaa-mees.”
„Seda ma tean. Kaua aega juba.”
Ulatasin kaabu üle baarileti baarmen Hatsale.
„Hatsa, pane see kuskile ära. Tulen sellele ükspäev järele. Võib-olla.”
Tellisin Hatsalt suure õlle. Luusalmi ees oli kohvitass. Kergitasin kulmu.
„Mis lahti? DBTP käimas ja Luusalmi ei manusta?”
„Pidin vahepeal tassikese kohvi võtma. Olen päev otsa Tallinnast toodud kraami larpinud. Ega mina pole selline tavaline, ohjeldamatu joomahimu käes vaevlev somm … sellepärast pean vahet.”
Luusalmi rüüpas kohvi, näis viivu juurdlevat ja hakkas siis seletama:
„Kohv on müstiline jook, selle kõiki toimeid täpselt ei teatagi. Ühele on see tervislik jook, teisele aga võib tont teab millist südame arütmiat tekitada. Mulle tuli mõte kirjutada raamat …”
Siinkohal pidin ohkama. Jälle sama jura. Alistusin kuulama.
„Tead, sarimõrvalood müüvad hetkel meeletult. Pean möönma, et me, novellikirjanikud, oleme omadega pisut pigis. Aga nüüd on mul teema. Linnas liigub ringi mingi tavaline tüüp, täitsa tipp-topp mees, aga tal on dissotsiatiivne isiksusehäire. Kohv sunnib teda veretegudele, avab ajus nood salajased solgitorud. Mehe alateadvuses peidab end kolm erinevat sarimõrvarit! Vaat kui hea idee! On ju? Mis sa arvad? Mul on raamatu pealkirigi valmis. „Trio Saludo!” Kuidas kõlab?”
Siinkohal hakkas baarmen Hatsa baarileti taga tähendusrikkalt köhatama. Tal oli asja.
„Kas härraste kirjanduslikule vestlusele vahele võib segada, oleks pisut teavitamist.”
„Shoot, baby!” Luusalmi vehkis julgustavalt kätega.
„Paar päeva tagasi astus siit läbi üks vana tuttav nägu. Selline larhv, keda pole jumal teab kui kaua aega näinud. Tegu oli kui tina tuhka kadunud kriminaalülemkonstaab…”
Kiikasin Hatsat, kulmud kipras. Meenus Rästiku kommentaar.
„Pränni või? Eero Pränni?”
„Seesama tüüp jah.”
„Kuidas Eerol … mis meeleolus ta ka oli?”
„Meeleolu kohta ei oska ma midagi öelda, sellest veerandi aastasaja pikkusest baaripsühholoogipraktikast ei piisa. Sõnastaksin hoopis nii, et ta oli üsna … rabava väljanägemisega. Võpatasin, kui mees uksest sisse astus.”
„Miks siis?”
„Mida ma selle kohta ütleksin.” Hatsa sügas kukalt. „Pränni, keda mina mäletan vahetevahel siia õllele põikamas, oli pesapallikohtuniku moodi mees. Vana rahu ise. Pintsak, teksad, lühike soeng, sile lõug …”
„Selline see Eero on. Mees, kes rahvamassi hulgast silma ei torka,” möönsin. „Hea omadus kriminaalpolitseinikule, kes pidevalt postil peab olema, mingi moosinägu sellega hakkama ei saaks.”
„Polnud ta mingi moosinägu, see vana Pränni. Ega ka värskendatud versioon. Aga teatud sorti filme too üleeilne Pränni tuletas meelde küll … Kas te zombifilme olete näinud? Selliseid, mis räägivad elavatest surnutest? Ma pidin mehele koguni kaks korda otsa vaatama, et oot, klient tuleb kuidagi tuttav ette, aga kes ta kurat on? Enne aru ei saanud, kui ta küsis, kas Vares käib siin nagu tavaliselt. Ainult hääl oli samasugune nagu aastate eest.”
Kergitasin kulme. „Räägi edasi. Missugune ta siis välja nägi?”
„Ta oli vahepeal teinud läbi kardinaalse muutumise. On sellest kolm aastat, kui viimati nägime? Mees pole pärast seda juuksuris käinud. Juuksed olid hallisegused ja poolde selga. Kõhnunud oli ta ka, nägu nagu kitsejälg. Põsed täitsa lohkus. Ja habe! Lõug ja pool nägu sama karva hallid nagu juuksed. Oli vast vaatepilt!”
Põrnitsesin Hatsat, kulm kipras. Rästik oli samuti telefonis maininud, et see Eero Pränni, keda ta juhtumisi kuskil Kaubamaja kandis märkas, oli kui teiselt planeedilt pärit. Kogusin viivu mõtteid. Seejärel pomisesin:
„See sinu kirjeldus meenutab parmusid ja paadialuseid.”
„Ma arvasin alguses ka sedasama, kui uksele vaatasin. Geoloogi moodi ta oli tõesti, pidin ta peaaegu ukselt tagasi käratama. Enne kui jagasin, et tüüp on Pränni. Ja täpsemalt uurides sain aru, et ta pole tilkagi võtnud.”
„Tähendab, kaine oli?”
„Paar õlut võttis. Kukkot tellis, otsekui vanast rasvast …”
„Tähendab, polnud pohmellis ka. Aga välimuselt täitsa prükkar?”
Hatsa noogutas.
„Tummaks võttis. Ma olin sellisest muutusest üsna rabatud.”
Kiikasin Luusalmit silmanurgast. Seejärel pidin välisukse poole piiluma. Sealt tungis jälle mingi seltskond sisse. Kambast õhkus käega katsutavat lavaenergiat. Mõned näod olid ajalehtedest tuttavad. Osad minule tundmatud, aga nendegi käitumine andis mõista, et nad olid autogramme jaganud nii tänavail, turgudel kui cappuccino-kohvikuis. Üks nooruke neidis, laubal üüratud oranžid päikeseprillid, tippis Hatsat teavitama: „Tereee, siia saabusid DBTP esinejad ja varsti tulevad ajakirjanikud neid intervjueerima ja pildistama. Kas siin fotografeerida ikka võib?”
„Pildistamine on suisa soovitatav.” Hatsa tõstis pöidla üles. „Loodan, et nood leheneegrid sedapuhku baari nime õigesti kirja paneksid. Meie asutus on ajalooline, aga baari nimi on Uus Apteek. Mitte Va-na …”
„Jaa … okei … aga küsimus ei seisne hetkel üldse selles, sinu baaris … vaid rohkem ikka esinejates …”
Luusalmi itsitas endale vuntsi. Novellikirjanik tegi Hatsa suunas käega püstoliliigutuse ja tulistas:
„Kuulsid. Lehest saad lugeda, et sa töötad Kana Apteegis. Rahuldu sellega.”
Kiikasime silmanurgast sarkofaagi ääres sehkendavat muusikale orienteerunud punti. Hakkasid meenuma nimed. Tumedas riides pigimustade juustega noor naine oli Angie: üleshaibitud singer-songwriter, kelle lauludes oli kuuldavasti „tähtis anarhofeministlik sõnum”. Järelikult oli neiu staar. Laigulises, sööbiva ainega töödeldud nahktagis uhkeldav suurt kasvu mees oli MC Ape-Man, mister Ahv. Mõõtsin tüüpi pealaest jalataldadeni. Selge. See siis oligi too uus räppar, kellest praegu palju juttu tehti. Mehel olid jalas kamuflaažkangast disaineripüksid ja pilkupüüdvad tanksaapad, kindlasti mingi eksklusiivse firma toodang. Mehest õhkus kadestusväärset elegantsi. Mõtlesin, et kui sel kangelasel oleks olnud peas kollasest kummikindast venitatud kukehari, siis oleks ka see mõjunud viimase moekarjena.
Kolmas täht oli Eire. Sarmikas naine oli kohalolijaist ainus, kelle muusikat ma olin vahel koguni kuulanud, ajaviiteks, autoraadiost. Eire oli aastatetaguse tüdrukuteduo brünett osapool, kes parasjagu innu ja hooga arendas isiklikku soolokarjääri.
Taas käis uks ja nüüd astus sisse punt mehi ja naisi salvestite ja fotoaparaatidega. Meedia … Samas kambas oli ka üks tuttav nägu, ajakirjanik Ruuhio. Lehvitasime. Ruuhio läks otsejoones