Vesiliiv. Malin Persson Giolito

Ma läksin alla kööki nagu ikka. Ema ja isa olid mõlemad seal, isa luges lehte, ema seisis püsti ja jõi suurte lonksude haaval seda rohelist sodi, millest ta toitub. Ta pressib lehtkapsast, spinatist ja rohelistest õuntest mahla ja segab selle avokaadoga spetsiaalses mahlapress-blenderis, mis maksab üheksa tuhat krooni. Enne mahlu oli mingi eriline teesort, mida ta tellis neti kaudu ühest Ameerika tervisepoest. Seda jõi ta igal hommikul ja sõi neljast munavalgest tehtud omletti. Kord nädalas viskas Tanja ülejäänud munakollased minema, kakskümmend kaheksa tükki, mis olid jõudnud külmikus ära kuivada.

      „Ma ei või munakollaseid süüa,” ütles ema talle ja naeris, nagu oleks see nali, millest ka Tanja aru saab. „Aga võibolla sina tahad neid, Tanja?”

      Ema räägib Tanjaga alati ühel ja samal hääletoonil. Sellisel venival toonil, mida kasutatakse jonnaka lapsega rääkides. Aga mu väikese õe Linaga ega ka ühegi teise lapsega ta niimoodi ei räägiks. Laste jaoks üks toon, teenija jaoks teine. Üks väike massimõrv seda asja ilmselt ei muuda. Pea on ikka üleval ja jalad all. Minu ema on jonnipunn, kellel on tina tagumikus.

      Tal on kombeks teha nägu, et Tanja ja tema on head sõbrad, umbes nagu töökaaslased. Sellepärast ta vist küsibki kogu aeg, kas Tanja tahab midagi süüa. Ma ei ole kunagi Tanjat söömas näinud. Ega joomas midagi muud peale poole klaasi vee, selle neelab ta nii kähku, kui suudab, kummardudes valamu kohale. Ega tualetis käimas, ma pole kunagi näinud Tanjat tualetti minemas. Võibolla situb ta meie lillepeenardele ja kuseb ema roheliste mahlade sisse? Või siis hoiab häda tagasi, kuni koju jõuab. Ma mõtlesin alati, mida Tanja ema arvates nende ülearuste munakollastega teeks. Neelaks neid nagu Rocky enne olulist poksimatši või viiks koju ja teeks oma halli jumega lastele kogelmogelit? Me ei ole Tanja lastega kunagi kohtunud, aga ema on nende nimed selgeks õppinud samal põhjusel, miks ta kerjustele tere ütleb. Kuidas Jelena elab? Kas Sašal läheb koolis hästi?

      Tol viimasel hommikul oli köögis laual värskelt pressitud mahl (tavaline – apelsinimahl), juust ja või, tomati- ja kurgilõigud, köök lõhnas kohvi ja vist ka munapudru järele, ma ei näinud seda, aga arvan, et see oli munapuder. See hommikusöök jättis peaaegu rituaalse mulje – ohvriand. Raadiol oli juhe välja tõmmatud, see vedeles lõikelaua kõrval nagu äralõigatud kehaosa. Me peame rääkima, tähendas see. Neil oli mulle mingi tõsine jutt. Kas keegi oli neile helistanud ja rääkinud? Politsei? Kas keegi oli politseisse helistanud? Mina ei tahtnud rääkida. Ma keeldusin. Ema vaatas mind vaikides, mina vaatasin samuti vaikides mujale. Siis helises mu telefon. Helistas Sebastian.

      Ma olin lubanud, et sõidame koos kooli. Ta oli peale käinud. Sa pead. Mina polnud tahtnud, ei tahtnud nüüdki. Aga ei tahtnud ka koju jääda. Kes selle kõik küll ära sööb, jõudsin ma mõelda, enne kui kingad jalga ajasin ja võtmed võtsin. Need olid esikulaual. Kas Tanja pakib selle kilesse ja paneb külmikusse? Aga Tanja ei töötanud reedeti. Tal oli vaba päev ja nad jõudsid meie kodus läbiotsimise teha, enne kui ta jälle tööle tuli.

      „Ma ei jõua,” hõikasin ma emale ja isale. „Õhtul räägime.” Aga ma ei kavatsenud nendega rääkida, mitte kunagi enam. Kuidas nad võiksid üldse millestki aru saada? Oli liiga hilja.

      Peaprokurör Lena Pärsson muudkui räägib ja endiselt ei vaata ma selja taha publiku poole. Ma ei taha riskida sellega, et näen Amanda ema või kedagi teist, kes soovib mulle igavest karistust, kõige parem oleks surmanuhtlus, või siis et mind vähemalt luku taha pandaks ja võti minema visataks. Miks peaks neid küünevõrdki huvitama Sanderi arutlus tõendite ja sündmuste jada ja põhjusliku seose ja tahtluse ja ma ei tea mille üle veel? See ei huvita isegi mind.

      Ja ajakirjanikud, ma ei taha ka nende poole vaadata. Ma saan aru, mida nad tahavad, nad tahavad mind ära seletada, öelda, et ma olen niisugune või naasugune, minu lapsepõlv oli selline, minu vanemad sellised, ma „ei tundnud ennast hästi”, jõin liiga palju, tõmbasin valet sorti suitsu; ma kuulasin valet sorti muusikat, suhtlesin valede inimestega, ma „ei olnud tavaline tüdruk”. Kujutasin endale igasugu asju ette, ei mõistnud teisi.

      Neid ei huvita, mis juhtus, nad tahavad toppida mind võimalikult väiksesse lahtrisse. Siis on lihtsam minust lahti ütelda. Nad tahavad veenduda, et meil ei ole midagi ühist. Alles siis saavad nad öösiti hästi magada. Alles siis saavad nad mõelda, et seda, mis minuga juhtus, ei saa nendega mitte iial, iial, iial juhtuda.

      Prokurör, peaprokurör Lena Pärsson („Ütle mulle Lena,” sõnas ta, kui ta esimest korda minu ülekuulamise juures viibis) oma maitsetute kõrvarõngastega (nende kivide ehtsatele variantidele antaks poes tasuta kaasa relvastatud turvamehed), oma ebaühtlase tuka ja niisuguste kulmudega, mis oleks nagu pastakaga näkku joonistatud, tema muudkui räägib. Ja räägib ja räägib. Nüüd hakkab mul pea kumisema. Tõmban jälle käega üle suu. Kaenlaalused kleepuvad, ei tea, kas paistab välja, et mul on seal laigud. Pärsson klikkis närviliselt ühe dokumendi lahti. Tundub, et oma liigutuste koordineerimine nende kuramuse piltide näitamiseks on talle peaaegu üliinimlik pingutus. Aga nüüd liigutab ta fotol väikest täppi edasi-tagasi, et näidata, mida me peaksime vaatama.

      Sander ei öelnud, et kohe hakatakse pilte näitama. Prokurör näitab juba pilte, kuigi see on alles sissejuhatus, kui pikk üks sissejuhatus ometi olla saab, kas see ei lõpegi kunagi? Ma pean siit välja saama. Vaatan Sanderi poole, aga ta ei vaata mulle otsa. Nüüd näitab prokurör koolimaja plaani. Koridoride labürint, klass, lähim avariiväljapääs, aula. Plaan ei näita kooli koridoride kõrgust. Sealt ei paista, kui pime seal on, isegi päikesepaistelisel hommikul mai lõpus.

      Ta näitab joonisel minu kapi asukohta, kust leiti üks Sebastiani kott, osutab ustele klassi tagaseinas, kust pääseb õue. Need olid tol päeval lukus. Ta tahab vist seletada, miks politsei sealtkaudu sisse ei läinud (meedias kritiseeriti neid selle eest), kuigi vaevalt see midagi muutnud oleks. Politsei kutsuti alles siis, kui kõik oli juba läbi. Kas keegi muu peale politsei oleks saanud midagi teha? Mismoodi? Kes? Ta toob ekraanile klassiruumi joonise. Ma langetan pilgu. Kui kaua ta on juba rääkinud? Selline tunne on, et mitu tundi.

      Ütle-mulle-Lena on põhjalik. Ma olen kriminaaltoimiku läbi lugenud, vähemalt suurema osa sellest, ja ta on mind seal lahanud. Ütle-mulle-Lena on mu lõhki lõiganud, juppideks lammutanud, mu sisikonna välja võtnud, soolikate sisu nuuskinud. Ütle-mulle-Lena on korraldanud minu teemal pressikonverentse, iga nädal, vahel mitu korda päevas, mitu kuud. Ta on isegi mu aluspükse analüüsinud.

      Ütle-mulle-Lena-kole-peaprokurör-Lena-Pärsson on kindel, et ta tunneb mind. Seda on tema häälest kuulda. Iga sõna on tolmust puhtaks pühitud aare. Ta tõstab need ükshaaval üles, valguse kätte. Ta on väga rahul. Ta on veendunud, et teab minust kõike, kes ma olen ja miks. Mis ma olen teinud. Ta ei näita minu peale näpuga, aga ainult sellepärast, et tal polegi vaja näidata. Vaadake nüüd kõik Maja Norbergi, seda mõrvarit, seda koletist, ta istub seal!