Ja need asjad, mis politsei alles jättis, mida olid ema ja isa nendega teinud? Ka seda tahtsin ma teada. Mõistatasin, kas Tanjal kästi mu lõhn kõigist ülejäänud riietest välja pesta. Ma olen alati arvanud, et talle meeldib pesu kuivama riputada. Tõmmata kortsus pesu sirgeks, venitada õmblusi, siluda volte. Riputada särgid tagurpidi, varrukad niimoodi alistunult allapoole rippu, nagu need oleksid lootuse kaotanud, alla andnud. Ja sokid paarikaupa, kaks tükki ühe pesupulga vahel. Et pärast oleks kergem sorteerida.
Mõistatasin, kas nad on lasknud Tanjal mind ära koristada. Või kas ema vaatab hommikuti võinuga, seda, mille ma alati vedelema unustan, ja mõtleb: alles oli ta siin. Nüüd on ta läinud.
„Ema?” tahtsin ma karjuda. Täiest kõrist. Mis toimub?
Aga aknaklaas oli vahel. Ja ma jõudsin vaevu maha istuda, kui kohtunik juba kõik pealtvaatajad minema saatis. Ma ei saanud mingeid vastuseid, mind võeti hoopis vahi alla.
Kunagi, tükk aega enne seda lugu, küsisin emalt, miks ta kunagi ei küsi minu käest midagi olulist. „Mida sa tahad, et ma küsiksin?” päris ta. Ta ei osanud isegi oletada.
Täna võivad ema ja isa saali jääda. Neil on reserveeritud kohad – küllap vist „parimad”, kõige ees, mulle kõige lähemal (kuigi meie vahel on mõni meeter maad). Ja ema on kaalus juurde võtnud. Ta on endiselt kostümeeritud emaks, kes ei ole midagi valesti teinud, aga kes teab, võibolla on ta pidanud end natuke söögiga lohutama? Õgima rasvast pastat või, juustu ja ketšupiga. Ahmima kiireid süsivesikuid. Kui arvesse võtta, mida ma olen teinud, on kõik vabandatav, isegi kaalus juurdevõtmine. Kõik mõistavad. Ja ühtlasi põlgavad teda, olgu ta sale või ärgu olgu.
Kui ema närvi läheb, muutub ta kael laiguliseks, ja ta läheb alati närvi, kui peab seletama, mida ta öelda tahab. Ja tema jutule on võimatu keskenduda, sa vahid ainult neid kaelalaike. Ju vist sellepärast avaldabki ema nii harva oma arvamust. See on liiga riskantne. Ta piirdub pärimisega, mida isa arvab. Kui isa on heas tujus, siis ta ütlebki, mis ta arvab. Ja siis võib mööduda terve õhtu, ilma et ema ütleks: „Me ei räääägi enam üldse.”
See, et ema muretseb, et temaga piisavalt palju ei räägita, ja ikkagi ei julge küsida, kuidas ma ennast tunnen, käib mulle üle mõistuse. Aga ma pole teda kunagi vihanud sellepärast, et ta midagi ei tea. Ma vihkan teda sellepärast, et ta ei tahagi teada. Ja kõige rohkem vihkan ma teda siis, kui ta mulle ütleb, mida ma tunnen.
„Ma tean, et sa oled mures. Ma tean, et sa kardad. Ma tean, mis tunne see on.”
Mu ema on idioot. „Ma soovin, et saaksin Majaga kohad vahetada.” Kas ta on seda öelnud? Minule igatahes mitte.
Esimene kohtunädal, esmaspäev
4
Peaprokurör Lena Pärsson muudkui räägib ja räägib, sa jeerum, kui palju ta räägib. Tal on kaasas kaks politseiuurijat. Nende kõrval istuvad kannatanute advokaadid, nad on siin selleks, et kahjutasu nõuda. Ka nende ees laual on hulk kaustu ja väike raamatukogu. Saalis on kaks suurt ekraani, üks minu selja taga seinal ja teine samasugune nende selja taga. Praegu paistab sealt ainult dokumendiikoonide rodu, see kõik on segane, halvasti ettevalmistatud ühiskonnaõpetuse loeng.
Amanda vanemad ei saa prokuröri laua ääres istuda. Teiste omaksed ka mitte, nad istuvad vist pealtvaatajate seas. Võibolla ka kõrvalsaalis, kust saab kohtuistungit suurelt ekraanilt jälgida. Nad vist ei taha minuga ühes ruumis istuda.
Sander on öelnud, et prokuröri „ülesanne” on „selgitada”, miks me siin oleme. Mida ma tema arvates olen teinud ja miks ta nõuab maksimaalset karistust.
„Arvestades sinu vanust,” ütles Sander mulle, „ei tohiks sa saada kuigi palju rohkem kui kümme aastat.” Alla kahekümne ühe aasta vanusele isikule ei luba seadus eluaegset vanglakaristust mõista. Aga kui ma saan neliteist aastat, olen ma vanglast välja tulles kolmkümmend kaks. Ja Pannkook rääkis nendest, kes helistavad ja kirjutavad nii talle kui ka Sanderile. (Pannkook on selle üle uhke, et sõimukirju ei saa mitte ainult Sander, vaid ka tema, seda on tema häälest kuulda.) Ta rääkis koguni nendest, kes käivad öösel meie õues ja loobivad välisukse pihta väljaheiteid. Ema ja isa peavad need enne tööleminekut survevoolikuga maha pesema. Ta rääkis seda siis, kui Sanderit ei olnud juures.
Nii et ma tean. Need, kes prokurörile palka maksavad, maksumaksjad, kogu rahvas, kõik peale Peder Sanderi ja võibolla ema ja isa arvavad, et kümnest või neljateistkümnest aastast ei piisa, nende meelest ei piisaks ka eluaegsest, nad ei lepi sellega, et mu elu on rikutud, nad soovivad ka mu surma.
Sander on öelnud, et täna ei toimu suurt midagi. Aga kui prokurör ohvrite nimesid ette loeb, kuulen ma kellegi nuttu.
Selleks ei ole ma valmis. Juba tükk aega enne, kui peaprokurör Lena Pärsson on lõpetanud, täidab see heli saali. Inimene ulub. Kas see on Amanda ema? Ei või olla, tema ei teeks ilmaski niisugust häält. Võibolla on Dennise ema või vanaema üles leitud. Võibolla toodi ta lennukiga kohale, et ta saaks istuda siin valgete vormisaiade kõrval nagu Queen Latifah Nobeli auhinnaseremoonia kontserdil.
Kõlab nagu elukutseline nutunaine. Musta pearätikuga hull, kes ringutab käsi, vahib taevasse, sätib end täpselt telekaamera ette ja karjub täiest kõrist, kui keegi on astunud koolibussi ja lasknud ennast koos viiekümne lapsega õhku. Kas on võimalik, et niisugune naine istub siin? Kas ta saaks turvakontrollist läbi?
Üks asi on kindel. Ajakirjanikud löövad selle nutu juba järgmisel vaheajal letti. Panevad selle oma reportaažidesse. Livechati ja Twitterisse. Kirjeldavad saja neljakümne tähemärgiga, kuidas see välja näeb, kuidas see kõlab. Ja kõik minu endised klassikaaslased säutsuvad need edasi, võibolla lisavad nutva emotikoni, et näidata, kui isiklikult see just neid puudutab. Huvitav, kui paljud neist on siia tulnud, seisnud mitu tundi sabas, hankinud endale istekoha, et „töötada läbi mälestusi” sellest, mida nendega ei juhtunud.
Ma ei taha seda kuulata, aga pean paigal istuma. Surun peopesad vastu lauaplaati. Prokurör muudkui räägib. Loodan, et ta hakkab varsti lõpetama. Ta ütleb midagi Amanda kohta, veel midagi Samiri, Dennise, Christeri kohta … Sebastiani ja tema isa kohta. Eesistuja ilme on närviline, ta näpib enda ees laual lebavat haamrit ja põrnitseb üht turvameest.
Prokurör räägib nutust hoolimata edasi. Ta klikib ekraanidel lahti klassipildid ja publiku seast kostev ulgumine läheb üle millekski muuks, küllap turvamees käskis tal vait olla, mu kurk kipitab, pean käe suu ette tõstma, et olla kindel, et ka mina mingit häält ei tee. Prokurör peaks õppima ennast tabavamalt väljendama. Ta ei ole öelnud ühtegi lauset, mis oleks säutsumiseks piisavalt lühike. Olgugi et see on „kokkuvõte” sellest, mille eest ma tema arvates pean karistada saama. Arvestuste kohaselt peaks kohtuprotsess kestma kolm nädalat, ja kui Sander seda ütles, tundus see aeg mulle kole pikk, aga kui mõelda, kui pikk see lühikokkuvõte on, siis võib sellest väheks jääda.
Endiselt ei vaata ma selja taha, vaid vahin oma lauda. Arvata võib, et nad panevad ka selle oma reportaažidesse. Et ma kuulasin surnute ja haavatute nimekirja, et ma kuulsin nuttu, seda kuramuse nuttu, ilmutamata mingeid tundeid. Neile meeldib arvata, et ma olen jääkülm. Ebainimlik.
Üleüldse olen ma oma advokaatidele probleem, vähe sellest, et ma näen Pannkoogi arvates vanem välja, kui ma olen. Ma olen liiga pikk ja liiga tugev, mul on liiga suured rinnad, liiga pikad juuksed. Terved hambad, kallid teksased. Ma ei ole laps.
Mul ei ole täna käekella ega ehteid. Aga neid polegi vaja. Märgid sellest, kes ma väljaspool eeluurimisvanglat olen, on niisama selged nagu päevitusepiirid silmade ümber pärast Alpides veedetud nädalat. Kas prokurörimuti jutt saab ükskord ometi otsa? Ma tahan vaheaega, tahan riideid vahetada, pean selle vastiku kitsa pluusi asemel midagi muud selga panema. Sander on öelnud, et ta nõuab vähemalt iga pooleteise tunni tagant vaheaega. See aeg peaks varsti juba käes olema. Ma tahan, et mind viidaks mõnda ruumi, kus me saaksime neljakesi omaette olla ja Ferdinand saaks küsida, kas ma tahan kohvi. Alati see