Eile õhtul lasti mul emaga telefoni teel rääkida. Tema hääl oli heledam kui tavaliselt. Selle häälega räägib ta siis, kui keegi kuulab pealt või kui ta teeb samal ajal midagi muud. Ema teeb peaaegu alati samal ajal midagi muud: koristab, nihutab asju, pühib, sorteerib. Ta on pidevalt närvis, tema keha on rahutu. Selline on ta alati olnud, see ei ole minu süü.
„Kõik läheb hästi,” ütles ta. Mitu korda. Tema sõnad komistasid üksteise otsa. Mina ei rääkinud suurt midagi. Kuulasin ainult tema heledat häält. „Kõik läheb hästi. Ära muretse, kõik läheb hästi.”
Sander on püüdnud seletada, mis istungil toimuma hakkab, mis mind ees ootab. Eeluurimisvanglas näidati mulle infofilmi, milles häbiväärselt kehvad näitlejad mängisid kohtuistungit, kus arutati kahe kuti kõrtsikaklust. Süüdistatav mõisteti süüdi, aga mitte kõiges, milles teda süüdistati, vaid umbes pooltes punktides. Kui film oli vaadatud, päris Sander, kas mul on küsimusi. „Ei,” vastasin ma.
Maksupettuse kohtuistungist, kus me klassiga käisime, mäletan ma kõige selgemalt seda, et seal oli kuidagi vaikne. Kõik rääkisid vaikselt ja kõik muud hääled võimendusid: köhatus, ukse sulgumine, tooli kraapsatus vastu põrandat. Kui keegi oleks unustanud telefoni hääletu peale panna ja talle oleks mess tulnud, oleks see kõmisenud sama valjusti nagu siis, kui kinosaalis kustutatakse tuled ära ja demonstreeritakse tuttuut surround-süsteemi. Ja keset seda vaikust istus maksupettur ja lükkas oma rasvast tukka laubalt kõrvale. Kui prokurör luges, milles teda süüdistatakse, vaatas ta oma advokaadi poole ja tõi pahinal kuuldavale nördinud mühatusi. Mäletan oma mõtet, et see mees on jobu. Miks ta üllatust teeskleb? Prokurör ja jobu advokaat rääkisid kordamööda, lugesid oma jutu paberilt maha, kordasid paar-kolm korda üht ja sama ja köhatasid liiga tihti. Kogu see värk tundus nõme. Mitte sellepärast, et miski ei olnud „nagu filmis”, vaid sellepärast, et kõigil asjaosalistel näis olevat igav, isegi kurjategijal paistis olevat raske keskenduda. Ka päriselus olid kõik viletsad näitlejad, kellel polnud tekst peas.
Aga Samiri meelest ei olnud mitte miski igav. Ta kallutas end ebamugaval toolil ettepoole, toetas küünarnukid põlvedele ja kibrutas laupa. See tuli tal kõige paremini välja – näitamine, kui tõsine ta on, et ta võtab tõsiseid asju tõsiselt. Samiri arvates olid need polüestrisse riietatud tötskääbused kõige paeluvamad kõnelejad, keda ta elu sees kuulnud oli. Ja Christer nautis. Kohtumaja ja Tõsist Samiri. Samiril läks enamasti korda Christeri ees pugeda, ilma et ta oleks pidanud suudki avama. Hiljem me aasisime teda selle pärast, Amanda ja mina. Meile meeldis Samiri kallal aasida. Aga Labbe patsutas talle õlale, nagu oleks Samir tema noorim poeg, kes on jalgpallimängus otsustava värava löönud. „Samiril on kõik selge,” ütles Labbe ja Samir muigas. „Kõik viimseni.”
Teisel gümnaasiumiaastal tundsin end ka kodus päris hästi. Ema ja mina rääkisime siis ka muust peale selle, mis kell ma tema arvates peaksin koju tulema. Ema oli minu üle uhke, või vähemalt selle üle, kuidas ta oli mind kasvatanud. Ta kiitles oma tõhusate meetoditega, millega tal õnnestus panna mind tegema täpselt seda, mida vaja, et tema elu oleks kergem. Ta rääkis, et ma magasin juba neljakuuselt terve öö, et ma sõin „kõike” ja hoidsin esimest korda tahket toitu süües kohe ise lusikat. Tahtsin aasta varem kooli minna, sest mul oli lasteaias igav. Tahtsin juba enne kaheksa-aastaseks saamist iseseisvalt koolis käia ja mulle meeldis väga olla üksinda kodus, ilma lapsehoidjata. Ta rääkis, et laskis mul sõita jooksurattaga, enne kui ma päris kaherattalise jalgratta selga istusin, ja tänu sellele polnud tal üldse vaja küürutada ja pakiraamist kinni hoida, et ma ei kukuks. Ma hakkasin lihtsalt „põmdi” sõitma ja ta võis oma suveriietes lihtsalt kõrval jalutada ja paraja valjusega naerda.
Mida ema tegi selle heaks, et minu elu kergem oleks, jäi ebaselgeks, aga tol ajal oli ta sügavalt veendunud, et minuga on nii kerge ja lihtne tänu sellele, et tema on kõik õigesti teinud.
Arvata võib, et ka täna on siin saalis vaikne. Aga mitte samamoodi nagu maksupettuse asja puhul. Õhk on lausa paks kõikidest tähtsatest isikutest, kes ootavad tähtsaid sündmusi. Prokuröril ja advokaatidel on ilmselt kole hirm endale häbi teha. Isegi Sander on närvis, kuigi sellest ei saaks absoluutselt aru, kui ma teda ei tunneks.
Nad tahavad oma võimeid näidata. Kui Pannkook püüdis ennustada, kuidas tema arvates läheb, rääkis ta „šanssidest” ja „meie võimalustest”, nagu oleks ta mu korvpallitreener ja mina oleksin võistkonna keskmängija. Ta tahab võita. Pannkook jäi vait alles siis, kui Sander hakkas keelt laksutama.
Tänane istung algab sellega, et peakohtunik teeb nimede kontrolli. Ta köhatab mikrofoni, inimesed lõpetavad omavahel sosistamise. Kohtunik kontrollib, kas kõik, kes peavad kohal olema, on kohal. Ma ei pea kätt tõstma ega „jaa” ütlema, aga eesistuja noogutab mulle ja loeb mu nime ette. Siis noogutab ta mu advokaatidele ja loeb ka nende nimed ette. Ta räägib veniva, kuid mitte unise häälega, tema inetu ülikonna õmblused ähvardavad suurest tõsidusest lõhki käriseda.
Kohtunik ütleb tere tulemast, päriselt ka. Ma ei ütle aitäh-tore-et-kutsusite, sest minult ilmselt ei oodata vastust, aga arvan, et käitun normaalselt. Näen välja umbes nii, nagu peab. Ma ei naera, ei nuta, ei urgitse nina- ega kõrvaaukudes. Hoian selja parajalt sirge ja püüan olla nii, et pluusinööbid eest ära ei kargaks.
Kui peakohtunik ütleb prokurörile, et too võib alustada, läheb prokurör nii elevile, et tundub, nagu ta tahaks püsti tõusta. Aga ta tõmbab ainult tooli lauale lähemale, kallutab end väikese joogikõrt meenutava mikrofoni poole, vajutab nupule ja köhatab. Võtab justkui hoogu.
Advokaatide ootetoas, kus me enne saali tulekut istusime, rääkis Pannkook, et inimesed seisid sabas, et kohtusaali sisse pääseda. „Nagu kontsert,” kuulutas ta peaaegu uhkelt. Sanderil oli ilme, nagu tahaks ta Pannkoogile virutada.
Kontserdiga pole siin midagi ühist. Ma ei ole mingi rokitäht. Ma ei tõmba ligi hulle fänne, vaid ainult raisakulle. Kui ajakirjanikud mind esikülgedele söödaks riputavad, lõhnab see surma järele ja ajab hüäänid veelgi enam pöördesse.
Aga Sander tahtis siiski, et istung oleks avalik. Ta nõudis, et ajakirjanikud ja rahvas sisse lastaks, kuigi ma olen nii noor. Mitte selleks, et Pannkook end kõva tegijana tunneks, vaid sellepärast, et „on väga oluline, et prokurör ei saaks protsessi kajastamisel monopoli”. See tähendab muidugi, et ta tahab oma panust näidata, aga võibolla arvab ta ka, et minu vihkajad muudavad meelt, kui nad „minu versiooni” kuulevad. Sander eksib. See ei mõju.
Neile meeldib mind vihata. Nad vihkavad minu juures kõike. Nagu kontsert? Raske uskuda, et Pannkook on tegemist teinud elava muusikaga, mis ei kuulu kategooriasse „Ühislaul Skansenis”. Oletan, et ta kuulab raadiojaama Vinyl 107 ja laulab ideaalse pereauto reklaamfilmidele kaasa.
Üheksa kuud tagasi, nädal aega pärast juhtunut, toimusid Djursholmis rahutused. Hulk poisse sõitsid metrooga Mörbysse, istusid ümber bussile number 606 ja sõitsid kõik kaheksa peatust, Djursholmi väljakule välja. Et „nendele kuraditele näidata!”. Või „kuradi snoobidele”, nagu mõned sõnaosavamad ütlesid. Eeslinnarahutused toimuvad muidu tavaliselt pättide endi räämas linnaosades, paneelmajade ja noortekeskuste juures, kus võõrutusravilt tulnud motogängimehed tegutsevad „noortejuhtide” ja „majavanematena”, sest ükski normaalne tööandja ei taha nende varjugi näha. Ja kui ajalehes kirjutatakse, et „eeslinn põleb”, siis on tavaliselt tegu „kaunistatud” autoromudega, millel on lõhnakuusk ja sõidukeeld, mitte kindlustatud liisinguautodega, mis on registreeritud firma nimele ja vahetatakse kohe välja, kui külgpeegel logisema hakkab. Aga seekord mitte.
Kolm päeva ja ööd kestis Strandvägenil