Ajalehtedes, mida Sander on mulle näidanud, arutatakse küsimust „miks”. Kas asi oli seotud sellega, mida Sebastian ja mina „sümboliseerisime”, mille „kehastused” me olime, ja tunnetega, mille meie tegu „valla päästis”? Kas möll tekkis sellepärast, et juhtunu oli nii ilgelt jõle? Kas nende viha võimendas see, et meie olime ülemäära rikkad ja nemad ei olnud? Või läks löömaks ainult sellepärast, et kamp pisigängstereid vajas põhjust kaklemiseks (ja sellepärast, et juunikuus kõrgliiga jalgpallimänge ei toimu)? Vahet pole, siia neid pätte igatahes sisse ei lasta.
Kohtusaalis viibivad enamjaolt ajakirjanikud. Paljud kirjutavad läpakatesse. Pilte teha ei tohi, siin valitseb „fotokeeld”, arvata võib, et nad pidid enne sisenemist koguni telefonid ära andma, igatahes on osal ajakirjanikest käes tavalised plokid ja pliiatsid.
Siin on ka üks õnnetu kunstnik. Võiks arvata, et ma olen mõni Dickensi tegelane, kirpudest puretud laps, keda ähvardab võllas, või Elvira Madigan ühest vanast laulust. Ilmas sünnib mõnda kurba, nii ka meie päevil veel. Me laulsime seda põhikoolis. Amanda muidugi nuttis, ta oli kõige nunnum siis, kui ta nuttis, olemata tõeliselt kurb („võluv”), siis sai ta veel rohkem tähelepanu kui tavaliselt.
Amandat nimetatakse minu parimaks sõbraks. Ajalehtedes, telekas, kriminaaltoimikus, isegi mu advokaat ütleb tema kohta nii. Minu parim sõber.
Kas Amanda oli inimene, kellega ma kõige rohkem suhtlesin, peale Sebastiani? Jah. Kas Amanda oli inimene, kellega ma kõige rohkem rääkisin, peale Sebastiani? Jah. Kas ta seisab minu kõrval umbes kahesaja kuuekümnel fotol Facebookis? Kas ma suhtlesin temaga Snapchatis keskmiselt kaks tundi päevas esimesed neli kuud nendest kuuest, mille kohta neil minu mobiilikontaktide andmed on? Kas ta on tääginud mind rohkem kui sajas Instagrami #bff-postituses? Jah. Jah. Jah.
Kas ma armastasin Amandat? Kas ta oli minu kõige parem sõber? Ma ei tea.
Esimene kohtunädal, esmaspäev
3
Igatahes meeldis mulle väga Amandaga koos olla. Me olime peaaegu alati koos. Istusime klassis ja sööklas kõrvuti, õppisime koos ja tegime koos poppi. Klatšisime tüdrukuid, kes meile närvidele käisid („ma ei taha pahasti öelda, aga …”), tammusime jõusaali stepperitel. Meikisime ennast koos, šoppasime koos, rääkisime tundide viisi, tšättisime vahetpidamata, naersime niimoodi, nagu tüdrukud filmides naeravad, kui üks on teise voodi peal kõhuli ja teine seisab madratsil püsti, tal on liiga lühike öösärk seljas ja juuksehari käes nagu mikrofon ja ta liigutab mõne hea loo saatel suud või teeb järele mõnda totakat tüdrukut koolist.
Me panime koos pidu. Amanda jäi ruttu purju. Purjujäämine käis alati ühtemoodi: ta itsitas, naeris, tantsis, kukkus maha, naeris veel natuke, heitis diivanile pikali, nuttis palavaid pisaraid, mis voolasid kõrva. Oksendas, läks koju. Mina hoolitsesin alati tema eest, mitte kunagi vastupidi.
Minu meelest oli mõnus Amandaga koos olla, kõigest puhata. Tema seltsis tundus enesestmõistetav elada võimalikult lahedat elu. Ja ka tema blondiinistiil oli enamasti tõeliselt naljakas. Kui temalt küsiti, mis ilm tuleb, vastas ta „varbavaheplätud”. Või „40 DENi”. Tõsiselt külma ilmaga nentis ta, et tuleb „äge after-ski”, ja siis tuli ta kooli, jalas termoretuusid ja kuusaapad ja seljas küülikunahast kraega sulejope.
Öelda, et Amanda oli pealiskaudne, oleks liiga lihtne. Muidugi poleks ta olnud võimeline ühelegi tõsisele ajalehele juhtkirju kirjutama. Ta arvas, et „rõhumine on õudne” ja „rassism on õudne” ja „vaesus on jube õudne”. Ta oli positiivne kokutaja. Inimene, kes kahekordistas kõiki hinnanguid. Imeimehea, supersuperlahe ja pisipisitilluke. (See viimane oli vist koguni kolmekordistamine?) Tema arusaamine poliitikast ja seisukohad võrdõiguslikkuse või mistahes muu poliitilise küsimuse suhtes põhinesid kolmel ja poolel saatel sarjast „Uurivad reporterid”, mida ta oli vaadanud (ja sealjuures nutnud). Ja vaadates YouTube’i videot, kus maailma kõige paksem mees esimest korda kolmekümne aasta jooksul oma majast väljus, ütles ta: „Tasa! Ära sega, ma vaatan uudiseid.”
Kõige rohkem meeldis Amandale rääkida oma ärevusest. Ta kummardus lähemale ja rääkis sosinal, kui raske on taluda söömishäireid ja magamatust („tõesti jubejube raske”). Mingil ajal seletas ta, et ta „peab” vältima rohelist värvi ja number üheksat, et ta „peab” kõnniteeservadest eemale hoidma („ma ei otsusta seda ise, vaid ma pean, sest muidu on mul tunne, et ma suren, suren päriselt ära, tähendab tõesti suren”). Mõnikord keeras ta volüümi juurde, kui oodatud reaktsioon tulemata jäi. Ta tegi näo, et põletusarm, mille ta oli saanud, kui proovisime pannkooke praadida, oli jälg millestki muust, millest ta „ei taha rääkida”. Ta püüdis jätta muljet, et see arm on jäänud enesetapukatsest. Talle ei tulnud pähegi, et mina võiksin tõe välja rääkida.
Aga asi polnud nii lihtne, et ta valetas, igatahes mitte ainult. Kindlasti tundus elu talle mõnikord raske. Ja ta arvas, et ärevushäire tähendab kartust bussist maha jääda, ja et tal on buliimia, sest tal läks süda pahaks, kui ta sõi vähem kui kümne minutiga kakssada grammi pähklišokolaadi.
Amanda oli muidugi mõista ära hellitatud – oma ema, isa, psühhoterapeudi ja hobusetalitaja poolt. Aga asi ei olnud riietes ja vidinates. Asi oli milleski muus. Ta suhtus oma vanematesse ja õpetajatesse – kõikidesse autoriteetidesse, kaasa arvatud Jumal – nagu teenindavasse personali, näiteks luksushotelli administraatorisse. Ta eeldas, et saab kõigi murede puhul abi, alates vistrikust nina peal ja kaotatud kõrvarõngast ning lõpetades erakorralise meditsiini ja igavese eluga. Teda ei huvitanud, kas Jumal on olemas või mitte, aga loomulikult pidi Jumal tema vähihaiget onupoega aitama, sest temast oli „kolekole kahju” ja onupoeg oli „imeimearmas, mis sest, et kiilakas”. Tal oli kahju inimestest, kellel olid probleemid, aga tema meelest oli inetu, et inimesed temale sama palju kaasa ei tundnud.
Ja ta oli enesekeskne. Ta pühendas oma vööni ulatuvatele juustele nii palju aega, et oleks võinud arvata, et tegu on tema sureva vanaemaga. Teda peeti toredaks. Aga ta ei olnud tõeliselt tore. Ta küsis alati kaks korda, kas sa tahad kohvi sisse piima („oled sa ikka kindel?”), nii et sa tundsid end paksuna. Ta ütles „ma tahaks väga olla selline nagu sina, külma närviga, nii et mul oleks savi, milline ma välja näen” ja „sa oled tõesti uskumatult fotogeeniline” ja ootas, et ma ütleksin selle peale aitäh, sest ta ei taibanud, et ma sain aru, et see oli solvang.
Ja muidugi arvas ta, et „poliitika on ülitähtis”. Aga poliitika ei läinud talle sel moel korda, et ta oleks tahtnud mõnda noorteorganisatsiooni astuda, laagrites käia ja koos teistega nooli visata, lühikesed püksid jalas. Ta poleks ilmaski juukseid mustaks värvinud ega naaritsafarmile tuld räästasse pistnud ega isegi viitsinud lugeda artikleid osooniaukude ja kahanevate korallrahude kohta, ja mingil juhul ei puudutanud poliitika teda sel moel, nagu see kõigi õpetajate arvates Samiri puudutas, sest Samiri isa oli oma vaadete pärast vangis istunud ja teda oli piinatud.
Amanda meelest tähendas poliitika seda, et haigekassa peaks kinni maksma selle maost möödajuhtimise operatsiooni, mille ta kavatses ette võtta, kui ta millalgi peaks kaaluma „kuuskümmend kilo või nii”. See oleks „ainult õiglane, kui võtta arvesse, kui palju me makse maksame”. Selle „meie” all ei mõelnud ta oma ema, sest ainus raha, mis emal sai tekkida, oli sularaha, mida ta Ica poest süüa ostes kassast välja võttis. Pärast pani ta selle raha panka ja nimetas seda oma „kingakontoks” ja Amanda pööritas selle konto peale silmi, ta põlgas seda, rääkis sellest mulle, aga ainult sellepärast, et pidas oma ema tobedaks, mitte sellepärast, et talle oleks tundunud imelik, et ema võis spontaanselt tellida kogu perele sügisvaheajaks äriklassi lennupiletid Dubaisse ja toad luksushotellis, aga pidi peenraha kõrvale