«Jah.» Everard võttis oma kahekümnenda sajandi riided seljast. «Tundub nii. Me mõlemad teame Victoria ajastu kohta piisavalt, et hakkama saada. Mina pean jääma ameeriklaseks, ehkki … jah, ma näen, et see on juba dokumentides kirjas.»
Mainwetheringi ilme oli nukker. «Kui intsident on jäädvustatud tuntud kirjandusteoses, nagu te väidate, hakkab laekuma sadu teateid. Teie oma oli esimene. Pärast seda tuli veel kaks tükki, aastatest 1923 ja 1960. Heldene aeg, oleks mul ometi robotsekretär!»
Everard punnitas veidra ülikonna selga. Rõivad istusid täpselt – mõõdud olid toimikus kirjas –, ent alles nüüd taipas ta, kui mugavad olid olnud tema argiriided. Missugune vest! «Kuulge,» sõnas ta, «see asi võib olla üsna ohutu. Kuna meie alustame uurimist esimestena, on see vähemalt olnud ohutu.
Või kuidas?»
«Seni küll,» kostis Mainwethering. «Aga mõtelge nüüd. Teie, härrased, lähete tagasi jüütide aegadesse ja leiate marodööri üles. Kuid asi läheb viltu. Võib-olla tulistab tema enne teid; äkki tabab ta needki, keda teile järele saadame. Ja siis võtab ta kätte ja alustab tööstusrevolutsiooni või midagi säärast. Ajalugu muutub. Teie, kes te olete seal enne murdepunkti, siiski eksisteerite … ehkki laipadena … kuid meid siin pole kunagi olemas olnud. Seda konversatsiooni ei toimu. Nagu Horatius ütleb –»
«Tühja sellest,» naeris Whitcomb. «Kõigepealt uurime kirstu praeguses ajas, siis tuleme tagasi ja otsustame, mida edasi teha.» Ta kummardus ja asus tõstma varustust kahekümnenda sajandi kohvrist koletusse lillelisse reisikotti. Paar püstolit, mõned füüsika- ja keemialabori aparaadid, mis polnud leiutatud tema ajal, pisike raadiosaatja, millega pidada hädaohu korral ühendust peakorteriga.
Mainwethering uuris rongiplaani. «Rong läheb Charing Crossist homme hommikul kell 8:23,» lausus ta. «Siit kulub jaamaminekuks pool tundi.»
«Hästi.» Everard ja Whitcomb istusid uuesti hüppaja selga ja kadusid. Mainwethering ohkas, haigutas, jättis instruktsioonid sekretäri kätte ning läks koju. Kui hüppaja järgmisel hommikul kell 7.45 nähtavale ilmus, oli sekretär juba kohal.
4
See oli esimene kord, kui Everard ajas rändamist päriselt teadvustas. Kuskil ajusopis oli ta seda teadmist endaga kandnud ja olnud sellest siiralt hämmeldunud, ent emotsionaalselt polnud see muud kui eksootika. Nüüd, klobistades kaarikul (mitte mingi iganenud turistilõks, vaid töös olev sõiduk, tolmune ja loppis) läbi võõra Londoni linna, tundes sõõrmeis rohkem suitsulõhna kui kahekümnendal sajandil, ent bensiinihaisu mitte; nähes mööda tunglevaid rahvamasse – härrasmehed kõvakübarates ja silindrites, nõgised töölised, pikkades seelikutes daamid; ja mitte näitlejad, vaid päris: rääkivad, higistavad, naervad ja tõsised inimesed oma päris elusid elamas – alles nüüd mõistis Everard täie selgusega, et ta ongi siin. Ta ema ei olnud veel sündinud, vanavanemad olid aga noored, kes alles kavatsesid paari heita; USA president oli Grover Cleveland ja Inglismaad valitses kuninganna Victoria, Kipling kirjutas oma romaane ja viimased sõjad indiaanlastega seisid Ameerikas veel ees … Ta oleks justkui puuga pähe saanud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.