Aja valvurid
AJAPATRULL
1
Vajatakse mehi: vanuses 21–40, soovit vallaline, sõj või tehn kogemustega, heas füüsilises vormis; hästitasustatud töö, välisreisid. Tehnikauuringute Ühing, 305 E. 45, 9–12 & 2–6.
«Vaadake, teie töö on võrdlemisi ebatavaline,» lausus Gordon. «Ja konfidentsiaalne. Ma eeldan, et te suudate hoida saladust?»
«Tavaliselt küll,» vastas Manse Everard. «Sõltub muidugi saladusest.»
Gordon naeratas. See oli iseäralik naeratus viiliti kokkusurutud huultega, millesarnast Everard polnud varem näinud. Mees rääkis soravat Ameerika inglise kõnekeelt ning kandis harilikku ülikonda, ent siiski kumas temast midagi võõrapärast – midagi enamat kui tõmmu jume, habemeta põsed ja kohatult mongooliapärased silmad eurooplase peenikese nina kohal. Mehe päritolu oli raske aimata.
«Me ei ole spioonid, kui te selle pärast muretsete,» jätkas Gordon.
Everard muigas. «Vabandust. Palun ärge arvake, et mind valdab samasugune hüsteeria kui kogu ülejäänud riiki. Mul ei ole kunagi olnud ligipääsu konfidentsiaalsele infole. Kuid teie kuulutuses lubati meretaguseid operatsioone ja praegust olukorda arvestades ei soovi ma oma passist ilma jääda.»
Everard oli kogukas mees kandiliste õlgade ja kergelt loppis näoga siilisoengus pruunide juuste all. Tema dokumendid olid laual lahti: armeeteenistus, töökogemus masinaehituse erialal mitmes asutuses. Gordon näis neile vaevu pilkugi heitvat.
Kontoriruum oli lihtne: laud ja paar tooli, dokumendikapp ning tagaruumi viiv uks. Aknast avanes vaade kuus korrust allpool rõkkavale New Yorgi liiklusele.
«Vaba vaim,» tähendas laua taga istuja. «See mulle meeldib. Paljud tulevad siia käsi pikal, lootes põnevat tööd saada. Teie oma taustaga ei ole muidugi veel meeleheitel. Teie saaksite tööd isegi … kuidas selle kohta nüüd öeldaksegi – muutuste ajajärgul.»
«Mul tekkis huvi,» vastas Everard. «Nagu lugeda võite, olen ennegi välismaal töötanud ja soovin jälle reisida. Õigust öelda ei ole mul ikka veel aimugi, millega teie üksus tegeleb.»
«Me tegeleme hea hulga asjadega,» kostis Gordon. «Ah nii … te olete siis sõdinud. Prantsusmaal ja Saksamaal.» Everard pilgutas silmi; tema dokumentide hulgas leidus medalite nimekiri, ent ta oli valmis vanduma, et vestluskaaslane ei olnud jõudnud sellega tutvuda. «Ee … kas te võiksite vajutada neid nuppe oma tooli käetoel? Tänan. Niisiis, kuidas te reageerite füüsilisele ohule?»
Everard tõmbus turri. «Kuulge –»
Gordoni pilk libises laual seisvale aparaadile – osuti ja paari numbrikettaga kastile. «Hüva. Kuidas te suhtute internatsionalismi?»
«Teate –»
«Kommunism? Fašism? Naised? Teie isiklikud ambitsioonid? … Ei muud. Te ei pea vastama.»
«Mida kuradit see tähendab?» nähvas Everard.
«Väike psühholoogiline test. Ärge pange tähele. Teie arvamused mind ei huvita, ainult see, mil määral nad väljendavad üldist emotsionaalset orientatsiooni.» Gordon nõjatus vastu seljatuge, surudes sõrmed kaareks kokku. «Algus on üsna paljutõotav. Niisiis, olukord on järgmine. Me teeme tööd, mis on – nagu teile kinnitasin – äärmiselt konfidentsiaalne. Me … ee … kavatseme oma konkurentidele sürpriisi korraldada.» Mees kihistas naeru. «Laske käia, kandke FBI-le ette, kui soovite. Meid on juba uuritud ja meie tervisliku seisundiga on kõik korras. Te leiaksite, et me tõepoolest juhatame ülemaailmseid rahalisi ja tehnilisi operatsioone. Kuid töö juurde kuulub veel üks aspekt ja selleks on tarvis mehi. Maksan teile sada dollarit selle eest, kui lähete tagaruumi ning teete mõned testid. See võtab umbes kolm tundi. Kui te testi ei läbi, on jutul lõpp. Kui läbite, siis olete ametisse võetud, selgitame teile üksikasju ja alustame väljaõpet. Olete valmis?»
Everard kõhkles. Talle näis, et kõik käib liiga kiiresti. Siin peitub midagi enamat kui üks kontoriruum ja see väheütlev võõras. Kuid siiski …
Ja ta otsustas. «Ma asun ametisse pärast seda, kui olete öelnud, milles asi.»
«Kuidas soovite,» Gordon kehitas õlgu. «Tehke, nagu arvate. Õigupoolest näitavad testid, kas te sobite või ei. Me kasutame üpris uuenduslikke tehnikaid.»
See osa jutust vastas täiel määral tõele. Moodsast psühholoogiast Everard suurt ei teadnud: entsefalograafia, assotsiatsioonitestid, Minnesota profiil. Katte alla varjatud masinad, mis surisesid ja vilkusid ta ümber, olid talle täiesti tundmatud. Küsimused, mida assistent – ebamäärases vanuses heledanahaline karvutu mees tugeva aktsendiga ning ilmetu näoga – talle läkitas, ei tundunud millegagi haakuvat. Ja mida tegi see metallkiiver, mis talle pähe suruti? Millega olid ühendatud need juhtmed?
Ta vaatas vilksamisi tabloodele, kuid tähed ja numbrikombinatsioonid paistsid talle võõrad. See ei olnud inglise, prantsuse, kreeka ega hiina keel, ei midagi, mis sobinuks aastasse anno Domini 1954. Vahest hakkas ta juba siis taipama tõde.
Testimise edenedes võttis temas maad kummaline eneseteadlikkus. Manson Emmert Everard, kolmkümmend aastat vana, kunagine USA sõjaväeinseneride korpuse leitnant; projekteerimise ja masinaehituse kogemused Ameerikast, Rootsist, Araabiast; endiselt poissmees, ehkki vaatas oma abielus sõpru üha suurema melanhooliaga; pruuti ei ole, teisi lähedasi suhteid samuti mitte; mingil määral bibliofiil, visa pokkerimängija, armastab purjepaate ja hobuseid ja vintpüsse; puhkuse veedab matkates ning kala püüdes. Ta teadis seda kõike muidugi ennegi, aga üksikute faktikildudena. Veider oli tajuda end korraga ühtse organismina, mõista, et iga su omadus on suurema struktuuri üks möödapääsmatu külg.
Testi lõppedes oli Everard surmväsinud ja tilkus higist. Gordon pakkus talle sigaretti ning lasi silmadega kiirelt üle šifreeritud lehekülgede, mille assistent talle ulatas. Aeg-ajalt pomises ta: «… ajukoore talitlus … siin on hinnang diferentseerimata … füüsiline reaktsioon antitoksiinile … nõrk koordinatsioonivõime …» Gordon rääkis järsku aktsendiga – laulval toonil, hääldades vokaale viisil, millesarnast Everard, kes oli elu jooksul kuulnud inglise keelt igatpidi väänatavat, polnud eales kohanud.
Möödus pool tundi, enne kui Gordon pilgu tõstis. Everard muutus juba rahutuks, tundes kerget ärritust niisuguse üleoleva suhtumise tõttu, ent uudishimu sundis teda vakka püsima. Gordon paljastas oma uskumatult valged hambad laiaks rahulolevaks naeratuseks. «Ah! Lõpuks. Kas teate, et olen pidanud juba kahekümne neljale kandidaadile ära ütlema? Aga teie sobite. Teie sobite kahtlemata.»
«Mille jaoks?» Everard kallutas end toolil ettepoole, tundes, kuidas pulsilöögid kiirenesid.
«Patrulli jaoks. Teist saab teatavat laadi politseinik.»
«Ah nii. Kus?»
«Igal pool. Ja igal ajal. Hingake sügavalt sisse, see on teie jaoks kindlasti šokk. Vaadake, meie firma, mis tegutseb täiesti seaduslikult, on õigupoolest fassaad ja reservide hankija. Meie tegelik ala on kontrollringkäigud ajas.»
2
Akadeemia asus Ameerika läänerannikul oligotseeni ajastikus – soojal metsade ja rohumaade ajal, kui inimese karvased eellased pagesid kabuhirmus hiiglaslike imetajate eest. Maja oli ehitatud tuhat aastat tagasi; seda säilitatakse veel poole miljoni aasta jagu – piisavalt kaua, et välja õpetada nii palju Ajapatrulli salku, kui tarvis –, ning lammutatakse seejärel ettevaatusega, et sellest jälgegi maha ei jääks. Hiljem tekkivad liustikud ja inimsugu ning aastal 19 352 a. D. (7841. aastal pärast Morennide Võitu) leiutavad inimesed viisi läbi aja rändamiseks, et naasta oligotseeni ajastikku ja püstitada Akadeemia.
See oli sujuvate kaarte ja vahelduvate värvidega pikkade madalate hoonete kompleks, mis laotus tohutusuurte ürgpuude all üle muruväljaku. Tagapool rullusid künkad ja metsad alla võimsa pruuni jõeni, ning öösel võis kõrv tabada brontotheriumi möiratusi või mõõkhambulise tiigri kauget röögatust.
Everard astus välja ajasüstikust – see oli suur ilmetu metallkast –, tundes, et kurgus kriibib. Täpselt nagu oma esimesel päeval armeeteenistuses kaksteist aastat tagasi – või kui soovite, siis viieteist kuni kahekümne miljoni aasta pärast –, üksik ja abitu, otsides meeleheitlikult mõnd head ettekäänet koju pöördumiseks.