Everardi kõrval juhtus seisma umbes kahekümne viie aastane mees: otsustades kulunud tviidpükste ja pika kitsa näo järgi ilmselgelt britt. Tundus, et oma viisaka väljanägemise taga varjab ta ränka kibedust. «Tere,» ütles Everard. «Võiksime tuttavaks saada.» Ta teatas oma nime ja päritolu.
«Charles Whitcomb, London, 1947,» vastas teine ujedalt. «Sain just demopi – kuninglik lennuvägi – ja see tundus hea võimalus. Nüüd ma juba kahtlen selles.»
«Ehk ei pruugi,» arvas Everard, mõeldes tasule. Ikkagi viiskümmend tuhat dollarit aastas! Ehkki kuidas nad täpselt arvestust peavad? Ilmselt igaühe päriselu aasta järgi.
Siis suundus nende poole üks mees. See oli sale noormees liibuvas hallis univormis ning tumesinises keebis, mis näis sädelevat, justkui oleks riide sisse õmmeldud tähekesi. Mehe nägu oli meeldiv ja lahke, ning ta kõneles südamlikult, ilma tuntava aktsendita: «Tervist! Tere tulemast Akadeemiasse. Kas kõik saavad inglise keelest aru?» Everard silmas üht meest räbaldunud saksa mundris, üht hindut ja veel mõnda, kes olid nähtavasti võõramaalased.
«Räägime inglise keeles, kuni saate selgeks temporali.» Ta seisis sundimatult, käed puusas. «Minu nimi on Dard Kelm. Ma sündisin – las ma mõtlen – 9573. aastal pärast Kristust, aga minu spetsialiteet on teie ajastu. Alates 1850. aastast kuni aastani 2000, teie olete kõik kuskilt sealt vahepealt. Mina olen teie ametlik Nutumüür juhuks, kui midagi viltu läheb.
Siin valitsevad teistsugused põhimõtted, kui te arvatavasti ootasite. Me ei valmista inimesi ette grupiviisiliselt, seega klassiruumi või sõjaväe lihvitud distsipliini siin ei nõuta. Teid koolitatakse nii individuaalselt kui ka üheskoos. Me ei pea vajalikuks määrata õpingute ebaõnnestumise eest karistusi, kuna eeltestide tulemused kinnitavad, et seda ei juhtu, ning võimalus, et olete ametisse sobimatud, on seega väike. Igaühel teist on oma kultuuris kõrge küpsusaste. Võimete erinevus tingib aga selle, et kui tahta igat indiviidi täiuslikkuseni arendada, peab tal olema personaalne juhendaja.
Peale tavapäraste käitumisnormide siin formaalsusi suurt ei ole. Saate nii puhata kui ka õppida. Teilt ei oodata kunagi enamat, kui te pakkuda suudate. Võiks veel lisada, et jahi- ja kalastustingimused on isegi siinkandis päris head, ning kui paarsada miili edasi lennata, on need suurepärased.
Nii, kui teil küsimusi ei ole, järgnege palun mulle ja ma aitan teil end sisse seada.»
Dard Kelm demonstreeris neile ühe tavapärase ruumi sisseseadeid. Niisuguseid, mida võis oodata näiteks aastal 2000: diskreetne mööbel, mida saab kergesti sobivaks kohandada, joogikapid, ekraanid, mis näitavad meelelahutuseks tervet raamatukogutäit pildi- ja helisalvestisi. Ei midagi ülemäära uuenduslikku. Igal kadetil oli «dormitooriumi» hoones oma tuba; söödi suures söögisaalis, aga võidi koguneda ka privaatsetele olengutele. Everard tundis, kuidas pinge järele andis.
Nekrutite auks korraldati vastuvõtubankett. Road olid tuttavad, ent hääletud masinad, mis neid serveerides sisse veeresid, seevastu mitte. Pakuti veini, õlut ja rikkalikku tubakavalikut. Võimalik, et neile oli midagi puistatud toidu sisse, sest Everard muutus niisama eufooriliseks kui teisedki. Lõpuks leidis ta end klaveril bugit trummeldamas, samal ajal kui tosinkond inimest haledat laulujoru kiskus.
Ainult Charles Whitcomb hoidis eemale, rüübates omaette nurgas klaasikest. Dard Kelm oli taktitundeline ega proovinud teda teiste sekka tirida.
Everard otsustas, et talle hakkab siin meeldima. Teadmata endiselt midagi oma tööst, tööandjast ega tolle eesmärkidest.
«Ajas rändamine avastati ajajärgul, kui Chorite’i Heresiarhia hakkas lõppema,” lausus Kelm loengusaalis. «Üksikasju õpite hiljem; praeguseks niipalju, et see oli tormiline aeg, kui kommertslik ja geneetiline konkurents hiigelkontsernide vahel muutus võitluseks elu ja surma peale, vahendeid valimata, ning valitsused olid vaid etturid galaktilises mängus. Ajaefekt oli momentaanse liikumise kõrvalnähe, ja nagu mõned teist teavad, nõuab selle matemaatiline kirjeldamine lõpmatult pidevuseta funktsioone … samamoodi nagu minevikku liikumise puhul. Ma ei lasku praegu teooriasse – sellest räägitakse teile füüsikaloengutes –, vaid väidan, et see puudutab lõpmatute väärtuste suhteid 4N kontiinumis, kus N tähistab universumi osakeste koguarvu.
Mõistagi oli Üheksas Leer – kontseptsiooni avastanud teadlased – teadlik selle võimalustest. Mitte ainult kommertslikest: kaubandus, kaevandamine ja kõik muud mõeldavad ettevõtmised, vaid võimalusest anda oma vaenlastele surmahoop. Vaadake, aeg on muutuja, minevikku saab teiseks teha –»
«Küsimus!» See oli Elizabeth Gray, neiu aastast 1972 – oma aja lootustandev noor füüsik.
«Jah?» ütles Kelm lahkelt.
«Minu arvates kirjeldate te loogikale vastukäivat situatsiooni. Ma möönan ajas rändamise võimalikkust, kuna me juba siin oleme, ent sündmus ei saa olla toimunud ja mitte olla toimunud. Siin on vasturääkivus.» «Ainult juhul, kui jääda loogika juurde, mis ei järgi alfa-subalfa väärtust,» vastas Kelm. «Toimub midagi sellist: näiteks ma liigun ajas tagasi ja takistan teie isal teie emaga kokku saada. Teid ei oleks sündinud. See osa maailma ajaloost oleks kulgenud teisiti; see oleks alati olnud teistsugune, ehkki minu mälus oleks säilinud sündmuste «tegelik» käik.»
«Aga kui te teeksite sama enda puhul?» päris Elizabeth. «Kas te lakkaksite olemast?»
«Ei, sest mina kuulun ajaloo sellesse lõiku, mis eelneb minu enda sekkumisele. Võtame teie näite. Kui te läheksite aastasse 1946 ja üritaksite ära hoida oma vanemate abiellumist 1947. aastal, siis sellel aastal te ikkagi eksisteerite; te ei lakka olemast seepärast, et mõjutasite sündmuste kulgu. Sama juhtuks siis, kui oleksite viibinud aastas 1946 kas või ühe mikrosekundi, enne kui lasite maha mehe, kellest oleks saanud teie isa.»
«Aga niisugusel juhul eksisteeriksin ma ilma – ilma päritoluta!» protesteeris Elizabeth. «Mul oleks elu ja mälestused ja … kõik … ehkki nad sünnivad ei millestki.»
Kelm kehitas õlgu. «Ja siis? Te väidate, et kausaalsuse seadus või otsemalt öeldes energia muundamise seadus hõlmab üksnes pidevaid funktsioone. Tegelikult on pidevusetus täiesti võimalik.»
Ta naeris ja nõjatus vastu kõnepulti. «Mõistagi on ka võimatusi,» lausus ta. «Näiteks ei saa olla iseenda ema, puhtalt geneetilistel põhjustel. Kui sa lähed ajas tagasi ja abiellud oma endise isaga, on lapsed teistsugused, ükski neist ei ole sina, sest kõigil on ainult pooled sinu kromosoomid.»
Kelm köhatas hääle puhtaks. «Ärme kaldu teemast kõrvale. Üksikasju õpite teistes loengutes. Mina annan teile ainult üldised taustateadmised. Jätkame: Üheksas Leer nägi võimalust minna ajas tagasi ning takistada oma vaenlaste tegevust, takistada isegi nende sündi. Kuid siis ilmusid danellid.»
Esimest korda langes ta oma vabast, peaaegu lõbusast maneerist välja, seistes nende ees nagu keegi, kes on silmitsi tundmatuga. Ta jätkas vaikselt: «Danellid kuuluvad tulevikku – meie tulevikku, miljon aastat pärast mind. Inimesed on segatud millessegi … mida on raske kirjeldada. Te ei ole danelle ilmselt kunagi kohanud. Kui te neid kohtate, siis on see … üsna šokeeriv. Nad ei ole pahatahtlikud – ega heatahtlikud, nad on kõigest sellest, mida meie teame või tunneme, nii kaugel, nagu need putukasööjad, kellest saavad meie eellased. Sääraste asjadega ei ole hea kohtuda palgest palgesse.
Danellid tahtsid oma eksistentsi kaitsta. Nende tekkimise ajal oli ajas rändamine juba tuntud; kõigil rumalatel, ahnetel ja hullumeelsetel oli olnud loendamatu hulk võimalusi minna tagasi ja keerata ajalugu pea peale. Nad ei soovinud ajas rändamist keelustada – see oli osa sündmuste kogumist, mis viis nende tekkeni –, kuid nad pidid seda reguleerima. Üheksandal
Leeril ei lastud oma plaane teoks teha. Ning ajaradasid hakkas valvama Patrull.
Oma tööd teete enamasti omaenda ajastus, kui teile just ei omistata sõltumatu agendi staatust. Üldjoontes elate perekonna ja sõprade keskel oma