Läks aga nii, et esimese töö leidis ta endale ise.
3
Veider oli lugeda lehepealkirju, teades enam-vähem ette, millest lugu räägib. See vähendas põnevust, lisades samas nukrusenoodi, kuna ajajärk oli traagiline. Ta sai aru Whitcombi soovist pöörduda tagasi ja muuta ajalugu.
Ühest inimesest poleks mõistagi piisanud. Ta ei suudaks elu paremaks muuta, kui mõne maniaki likvideerimine välja arvata; palju tõenäolisem on see, et ta keerab asjad kihva. Kui minna ja tappa Hitler koos Jaapani ja nõukogude liidritega, võib juhtuda, et nende asemele asub hoopis salakavalam figuur. Võib-olla aatomienergia areng jääks sööti ja Veenuse Renessansi hiilgavat õitsengut ei tuleks kunagi. Kurat seda teab …
Ta heitis pilgu aknast välja. Rahutu taeva taustal lõõskasid valgused; tänaval kihasid autod ühes kiirustava, anonüümse rahvamassiga; Manhattani tornid siia ei paistnud, ent ta teadis, et kusagil kauguses küünitavat need kõrgilt pilvede poole. Ja see kõik oli üksainus keeris jõevoolus, mis voogas siia tüünest inimese-eelsest maastikust, kuni kujuteldamatu danellide tulevikuni välja. Kui mitu miljardit ja triljonit inimolevust selle voolu sees elas, naeris, nuttis, töötas, lootis ja suri.
Nojah … Everard ohkas, täitis piibu ja pööras pilgu aknalt. Pikk jalutuskäik ei olnud rahutust vähendanud; ta meeled ja keha kibelesid tegevuse järele. Ent aeg oli juba hiline. Ta kõndis raamaturiiuli juurde, noppis sealt enam-vähem juhusliku köite ning asus lugema. See oli jutukogumik lugudega 19. ja 20. sajandi Inglismaast.
Üks põgus viide tekstis pani Everardi võpatama. Kirjutati Addletonis aset leidnud tragöödiast ning iidse hauakambri haruldasest sisust. Ei midagi täpsemat. Hm. Ajaränne? Ta naeratas endamisi.
Aga ikkagi …
Ei, mõtles ta. See on hullumeelne.
Ei teeks ju paha järele kontrollida. Juhtum olevat toimunud 1894. aastal. Ta võib üles otsida The Timesi vanad numbrid. Nagunii pole muud teha … Ilmselt sellepärast talle see üksluine ajalehelugemise amet antigi – et igavusest närviline meel haaraks kinni igast võimalikust vihjest.
Raamatukogu avamise ajaks oli Everard juba platsis.
Juhtum oligi lehes kirjas, teated pärinesid 25. juulist 1894 ja paarist hilisemast kuupäevast. Addleton oli üks Kenti külake, mis paistis peamiselt silma lord Wyndhamile kuuluva James I aegse mõisa ning dateerimata kalme poolest. Aadlisoost innukas amatöörarheoloog oli teinud väljakaevamisi koos kellegi James Rotherhithe’iga – Briti Muuseumi teadlasega, kes juhtus olema esimese sugulane. Lord Wyndham oli avastanud kaunikesti kasina sisuga hauakambri: mõned enamjaolt roostetanud ja pehkinud esemed, inimeste ja hobuste luud. Muuhulgas leidus seal üllatavalt heas seisus kirst, mis mahutas tundmatust metallist valandeid, tõenäoliselt plii või hõbeda sulamid. Lord jäi aga raskesti haigeks, ilmutades surmava mürgituse tunnusmärke; Rotherhithe, kes laekasse peaaegu pilkugi ei heitnud, jäi puutumata, ning kaudsed tõendid osutasid, et mees oli lordile ette söötnud mingi tundmatu, Aasia päritolu mikstuuri. Scotland Yard arreteeris mehe, kui lord Wyndham 25. juulil suri. Rotherhithe’i perekond pöördus maineka eradetektiivi poole, kes suutis äärmiselt leidliku arutluskäigu ning loomkatsete varal tõestada, et süüdistatav on süütu ning et surma põhjus oli hoopis kirstust vallandunud «tappev kiirgus». Laegas koos selle sisuga heideti Inglise kanalisse. Rahvas juubeldas. Lugu hääbus õnneliku lõpu sisse.
Everard jäi piklikus, summutatud helidega saalis vaikselt istuma. Artiklist ei saanud just ülemäära teada. Ometi andis see juurdlemiseks küllaldaselt ainet.
Kuid miks Victoria-aegne Patrull asja ei uurinud? Või uurisid nad? Arvata võib. Nemad oma tulemusi juba lehes ei avalda.
Tasub saata märgukiri.
Korterisse tagasi pöördunud, võttis Everard ühe tema käsutusse antud teatesüstiku, asetas raporti masinasse ning seadistas juhtpuldi sõiduks Londoni peakorterisse 25. juulil 1894. Ta klõpsas veel viimasele nupule ja masin kadus, jättes maha kerge õhuvuhina.
Teatesüstik naasis paari minuti pärast. Everard avas selle ja võttis välja dokumendipaberi, mida kattis korralik trükikiri – jah, trükimasin oli mõistagi juba leiutatud. Ta luges vastuse õpitud väledusega läbi.
Austatud härra
Vastuseks teie 1954. a 6. sept kirjale teatame, et oleme läkituse kätte saanud ning kiidame teie usinust. Episood on vastselt aset leidnud, meid hoiavad aga ülimal määral kinni tema majesteedi atentaadi preventeerimine, samuti Balkani sõlmpunktid, laiduväärne oopiumiäri Hiina riigi vahendusel jne. Endastmõista võime needsinatsed asjatoimetused ivakeseks jätta, et pühenduda Kenti afäärile, kuid maksab siiski hoiduda kurioossustest nagu viibimine kahes paigas korraga, mida võidakse hõlpsasti tähele panna. Oleme teile ütlemata tänulikud, kui te koos mõne väljaõppinud Briti agendiga meile abisse saabute. Kui rohkem läkitusi ei tule, ootame teid aadressil 14B, Old Osborne Roadil 26. juuli keskööl 1894.
Teie alandlik teener
J. Mainwethering
Järgnesid juhised aegruumi koordinaatidega, mis viimistletud kirjastiiliga sugugi kokku ei sobinud.
Everard võttis ühendust Gordoniga, sai tollelt nõusoleku ning leppis kokku, et saab ajahüppaja kätte «firma» laoruumidest. Seejärel saatis teate Charlie Whitcombile aastasse 1947, sai ühesõnalise vastuse – «Muidugi» – ja siirdus masinale järele.
See meenutas ilma rataste ja jalatoeta mootorratast. Hüppaja küljes oli kaks istekohta ja antigravitatsiooni seade. Everard valis juhtpuldis Whitcombi kümnendi, vajutas starterinupule ja leidiski end järgmises laoruumis.
London, 1947. Everard jäi viivuks istuma, meenutades, et seitse aastat nooremana õppis ta Ühendriikides kolledžis. Whitcomb pressis end vahimehest mööda ja surus tal kätt. «Tore sind jälle näha, vanapoiss,» lausus ta. Mehe kõhnale näole valgus kummaliselt veetlev naeratus, mis oli Everardile juba tuttav. «Nii et põrutame kuninganna Victoria aegadesse, mis?»
«Näib nii. Hüppa peale.» Everard seadistas masina ümber. Seekord ilmuvad nad nähtavale kabinetis. Ühes väga privaatses salajases kabinetis.
Kohe välgataski nende ümber uus ruum. Tammepuust mööbel, paks vaip ja loitvad gaasilambid mõjusid üpriski ootamatult. Elektrivalgus oli toona juba saadaval, ent Dalhousie & Roberts oli väärikas, konservatiivne kaubanduskompanii. Mainwethering tõusis tugitoolist ning astus neid tervitama: kogukas ja suursugune mees lopsaka põskhabeme ja monokliga. Kuid mehes oli ka mingit võimukust ning ta valdas seesugust Oxfordi koolitatud kõnepruuki, millest Everard vaevu aru sai.
«Tere õhtust, härrased. Teil oli meeldiv vojaaž, ma loodan? Ah jaa … andestust … olete sellel alal uued, on mul õigus? Alguses on ikka mõnevõrra konfusioone. Mäletan, kui jahmunud ma olin, kui visiteerisin kahekümne esimest sajandit. Seal ei olnud midagi britilikku … Ainult res naturae,3 meie üha üllatava universumi veel üks visaaž. Te vabandage mu lahkusetust, aga me oleme tõepoolest ärarääkimata angažeeritud. Keegi fanaatiline sakslane 1917. aastast sai ühelt imprudentselt antropoloogilt ajarändamise saladuse teada, kõrvaldas masina ja saabus Londonisse eesmärgiga mõrvata kuninganna. Näeme põrguvaeva, et teda kätte leida.»
«Kas leiate?» päris Whitcomb.
«Kahtlemata. Aga sindrima raske töö, härrased, eriti kuna peame opereerima varjatult. Tahaksin kasutada eradetektiivi teeneid, aga ainus, keda kutsuda tasub, on kaugelt liiga nutikas. Tema tegutsemisprintsiip on – kui kõrvale heita võimatu, siis see, mis jääb, ükskõik kui ebatõenäoline, peab olema tõde. Ajaga spekuleerimine ei pruugi tema jaoks olla sugugi ebatõenäoline.»
«Vean kihla, et see on sama mees, kes uurib Addletoni juhtumit, või õieti hakkab homme uurima,» arvas Everard. «See pole oluline; me teame, et ta tõestab Rotherhithe’i