Tunnel. Carl-Johan Vallgren

võtab ühe mobiili. Numbrid on kõnelogis. Esimene number on juhtimiskeskus, see tähendab Zoran. Kasutage neid ainult kinnastega ja pärast visake kohe minema. Mina ja Zoran viime saagi salakorterisse. Me võtame teiega ise ühendust, aga arvestage, et mõni nädal läheb aega, enne kui olukord rahulikuks muutub.”

      Sombune hommik. Linnulaul kauguses. Inimeste ega autode hääli polnud. Nad viibisid lähimast suurest teest kilomeetri kaugusel.

      „Ma olen hullult elevil!” kuulis ta Gårdnäsi ütlevat. „Kuramus, ma lähen sellest kiima. Ma tahan keppi, saad aru … keppi!”

      Jorma läks metsa ja kusi, tundis oma uriini väävlilõhna. Kui ta kruusakarjääri juurde tagasi jõudis, seisis Zoran Audi pakiruumi juures ja võttis sealt relvi välja: mõne käsigranaadi, kaks Uzit, ühe AK5, ühe Tšehhi automaadi M23.

      Jorma surus alla ebameeldiva tunde, mille granaadid temas tekitasid.

      „Mis sul on, Jorma, oled sa närvis?”

      Kas tema rahutus paistis välja?

      „Pole midagi. Ma keskendun.”

      Zoran avas esiukse ja tõmbas kindalaekast välja püstoli, Tokarev 7.62.

      Jorma pulss kiirenes, kui ta selle vastu võttis. Pära puudutus peos. Toru jahedus. Ta oli kasutanud ühe varasema töö ajal samasugust. Võib-olla oligi see sama relv? Mõni käis pidevalt käest kätte.

      „Võta need ka. Selleks puhuks, kui me lahku satume.”

      Korteri võtmed. Turvalisuse tagamiseks teadsid seda peidukohta ainult tema ja Zoran.

      „Okei, poisid … Igaüks võtab endale vajaliku relva! Aega on veel nelikümmend viis minutit. Vahetame nüüd riided ja kordame plaani viimast korda üle, kui kõigil on varustus käes.”

      Nad näevad välja nagu salajane eriüksus, mõtles Jorma veidi hiljem, kui nad kükitasid Zorani ümber ringis ja uurisid kaarti, mille too oli nimetissõrmega liiva sisse joonistanud, mustades riietes, maskidega, hambuni relvastatud.

      „Veok jõuab kohale natuke pärast kümmet. Me ei ole kohal varem kui veerand tundi enne, et mitte liiga palju tähelepanu tõmmata. Auto tuleb Södertäljest, niisiis lõuna poolt, ja keerab siit sisse …” Sõrm tegi liiva sisse risti. „Laadimisplatvorm on siin. Veok sõidab läbi turvavärava ruumi, kus on valvekaamera, nii et sel momendil tuleb kuradima ettevaatlik olla. Mina ja Jorma oleme Audiga siin, väravast kolmekümne meetri kaugusel. Lindros … Sina pargid meie vastu ja hakkad minu märguande peale teiselt poolt tulema. Kui värav lahti läheb, see peaks juhtuma kõige rohkem viie minuti pärast, sõidad siia ette ja paned väljapääsu kinni. Mina ja Jorma sätime ennast nende taha, nii et nad ei pääse kuhugi.”

      Vaigu ja niiske liiva lõhn. Nagu Soomes, kui ta väike oli, puhkusereisidel, mis Harril alati õnnestus ära rikkuda.

      Vihm oli tugevnenud, Zorani häälest oli saanud mingi taustamüra. Ta jagas neile veel juhiseid, kes helistab kellele, millal täpselt tuleb rünnata … turvamees ja sohver autost välja ajada … kes jääb neid valvama, millal tuleb lõhkeaine paika panna.

      „Küsimusi on?” päris ta.

      „Ei, kurat võtaks, sõidame … Mis te jokutate, mehed!”

      „Väga hea. Kümne minuti pärast istume autodesse.”

      Töölesõitjate vool oli hõrenenud. Nad sõitsid viiekümnemeetrise pikivahega üksteise järel.