„Kas Leylaga on probleeme?”
„Tegelikult ei ole. See on pikk jutt.”
Zoran vältis tema pilku.
„Meil on plaanis kolida. Korterit vahetada. Tensta on alla käinud. See eeslinn meeldib mulle, ma olen seal sündinud ja üles kasvanud, aga enam ei saa kedagi usaldada.”
Tema häälega oli midagi lahti … Jorma ei saanud aru, mis nimelt.
„Sa ei ole ikka veel öelnud, miks sa tahad seda teha.”
„Ja sina ka mitte.”
Securitase logoga turvaauto sõitis mööda kaldteed alla parklakorrusele. Nad tõmbusid tahtmatult istmetel pisut kössi, kui auto nendest kümne meetri kauguselt möödus. Aknad olid tumedaks toonitud, juhi kõrval istuja ei paistnud välja. Siis keeras auto laadimisplatvormi varjava metallvärava poole.
„Kurat, kui hästi meil joppas. Võta aega, Jorma. Ma tahan teada, mitu sekundit värava avamine ja sulgemine võtab.” Elektrilise juhtmehhanismiga värav libises kõrvale, nad nägid põgusalt väravatagust turvaala, allapoole suunatud valvekaamerat – selle ulatus ei ületanud ilmselt kahtkümmend meetrit – ja kahte ostukeskuse turvameest rambi juures seismas ja ootamas. Siis läks värav metalsel kriginal uuesti kinni.
„Kolmkümmend sekundit.”
„Siis ma tean, kui palju meil mänguruumi on. Viska põrandale pikali. Me oleme siin juba piisavalt kaua olnud.”
Nad väljusid tagumise väljapääsu kaudu. Keerasid Ekholmsvägenile ja sõitsid edasi ristmikuni. Aino oli seitsmekümnendate aastate lõpus mõnda aega siin kandis elanud. Troostitud üürimajad. Soditud fassaadid.Vårbergi kioski ees seisis üks purjus naine, pitbullterjer kaasas, ja rääkis iseendaga. Ta tuli Jormale tuttav ette.
Nad pöörasid lõunasse Svanholmsvägenile ja sõitsid Vårby Gårdi poole. Peatusid veidi aja pärast ühel parkimisplatsil.
Jorma vaatas ringi. Vähe sõidukeid ja tasuta parkimine. Lähimate majade parklapoolsed otsaseinad olid akendeta. Siia võivad nad röövieelsel ööl tuua põgenemisauto, hommikul ei pane keegi seda tähele.
„Mis sa arvad?”
„Käib küll. Vahetame siin autot ja põrutame edasi lõuna poole.”
Parkla ei paistnud suurele teele. Selle taga viiesaja meetri kaugusel oli mets.
Zoran sõitis edasi. Bäckgårdsvägen. Jalakäijate sillad ühendasid tänavat ääristavaid punastest tellistest maju. Kiirustõkked tegid tänava kitsamaks. Nad peaksid kindluse mõttes ka siia siile panema, üksainuski katkise kummiga auto ajaks tee läbipääsmatult umbe.
Vårby puiestee. Kvartal, kus ta kunagi oma kurjategijakarjääri alustas. Ta elas siin kandis ühe aasta, kui käis seitsmendas klassis. Kasuperes, kui Aino temaga enam hakkama ei saanud. Harri oli selleks ajaks pildilt kadunud, pakkinud oma vähese träni kokku ja kolinud Vällingbysse, kus ta finantseeris oma alkoholismi klaveriõpetaja tööga linna muusikakoolis.
Aino külastas kasuperes elavat poega igal pühapäeval ega tahtnud kuidagi kallistamist lõpetada, kui pidi minema hakkama. Sotsiaalametnikud olid otsustanud, et Jorma jääb kuni aastaks kasuperesse, et Aino saaks puhata, ja tuleb koju tagasi, kui olukord on paranenud. Aga tema vajus hoopis sügavamale kuritegevuse sohu, kuni ametivõimud kaotasid lootuse ja paigutasid ta Hässelby noortekodusse. Seal oligi ta kohtunud Katziga. Niisama lootusetu juhtumiga nagu ta ise. Jormal oli nende esimene kohtumine meeles. Katzi pisut idamaine välimus, päritud isa suguvõsalt, enne sõda Rootsi põgenenud juutidelt, tumedad silmad, pilgus lein ja frustratsioon. Ta oli lühikese aja jooksul kaotanud mõlemad vanemad. Maksnud maailmale kätte kakeldes ja uimasteid tarvitades. Nende vahel tekkis otsekohe klapp.
„Sõidame edasi Botkyrka poole,” ütles Zoran. „Võmmid kaotavad meid silmist ja sealt võime valida ükskõik millise tee, Huddinge kaudu tagasi linna või uuesti E4 peale teises suunas. Peame ainult hea peidupaiga leidma. Mõne nädala vagusi olema.”
Nad möödusid Vårby koolist, kus Jorma oli kirjade järgi seitsmendas klassis käinud. Tegelikult polnud ta sinna jalgagi tõstnud, vaid hänginud selle asemel oma kambaga Fittjas või kesklinnas, kus ta omavanustelt raha pommis. Vastupidiselt Katzile hoidis ta uimastitest eemale, aga saatis selle asemel korda muud: vargusi, sissemurdmisi, rööve, kõikvõimalikke sigadusi, mis arvatavasti olid teiste inimeste elu ära rikkunud.
Kahetsus? Võib-olla …
Nende ees laius Mälaren. Silme ette tõusis mitu mälupilti. Kasupere. Nad võtsid ta enda juurde ainult raha pärast. Selle pere emale ta ei meeldinud ja isa ei teinud teda märkamagi. Tal oli kaks nooremat kasuõde, Maria ja Lotta, võib-olla kaheksa ja viis, kellega ta mõnikord mängis. Aga ta ei mäletanud neid enam peaaegu üldse; ängistus, mida ta tol ajal tundis, oli mälestuse nendest kustutanud.
Nad sõitsid nüüd piki randa. Järve ääres aiamaalapid ja laevasild. Teisel pool teed luksusvillad vaatega Mälarenile. Nad möödusid Spendrupsist – selle nimi oli vanasti Vårby õlletehas, mõtles ta. Nad olid ühel suvel istunud laevasillal ja joonud õlut, mille keegi oli suutnud õlletehase ees seisvast veoautost sisse vehkida, kõik veel poisikesed, aga nende tulevik oli juba ette määratud. Pooled olid nüüdseks surnud.
Nad jõudsid teisele poole kiirteed kõrgmajade vahele. Fittja meenutas talle mingit võõrast puruvaest maad, mõne Aafrika linna eeslinna, puudusid vaid palavus ja luukõhnad kerjused.
„Kui me siia välja jõuame, siis oleme pääsenud,” ütles Zoran. „Peame nüüd nelja päeva jooksul kõik paika panema.”
Jorma vaatas nende inimvaenulike hoonete lõputuid ridu. Päikesepaistel sillerdavat Mälareni. Kõik läheb hästi, mõtles ta. Viimane ots. Ja siis teeb ta selle eluga lõpparve.
Katz oli jälle helistanud, nägi ta koju jõudes. Mobiil lebas köögilaual. Kaks vastamata kõnet, aga ta ei kavatsenudki tagasi helistada.
Ta tegi masinaga tassi espressot ja läks sellega rõdule. Hakkas olulisemaid punkte läbi mõtlema.
Neil on vaja salakorterit või veel parem garaažiga maja, kus saaks pärast röövi redutada. Esimesed ööpäevad on kõige hullemad, nagu ta kogemuste põhjal teadis. Aga otsijate ind raugeb paari päevaga, hoog käib maha.
Neil on vaja vähemalt kolme võltsitud numbrimärgiga autot, millest üks toimiks juhtimiskeskusena. Lisaks ühte põgenemisautot, mis ootaks Vårby Gårdis. Ta tunneb paari usaldusväärset tankisti, kes võõraid autosid oma nimele võtavad, nii et selle asjaga pole muret.
Veel on neil vaja kuuliveste ja relvi. Vähemalt paari automaati ja väiksemat käsirelva. Kui võmmid karmiks lähevad, peavad nad suutma end kaitsta.
Ta keeras oma nähtamatus märkmikus uue lehekülje ja kirjutas sinna „pomm”. Mulaaž peab asja ära ajama, päris pommi ei jõuaks ta õigeks ajaks valmis teha. See tuleb jätta röövipaika nähtavale kohale, esimese patrulli eksitamiseks. Võmmid on siis sunnitud jääma paigale olukorda lahendama, aga eelduseks on, et lõhkekeha näeb välja nagu päris.
Ta rüüpas lonksu espressot. Uued kõnekaardiga mobiilid. Neid ei või enne kasutada, kui asi pihta hakkab, ja pärast tuleb kohe minema visata. Siis veel kaablisidemed turvade kinnisidumiseks, kui nad vastu hakkavad, ja kotid raha ümberpakkimiseks. Spordikotid, mõtles ta, seitse või kaheksa tükki. Tuleb osta eri spordipoodidest, et mitte tähelepanu äratada. Kogu kesklinn on valvekaameraid täis, ei saa sammugi astuda, ilma et sa pildi peale jääksid.
Kõige raskem on lühikese ajaga peidupaika hankida. Parem oleks teha seda läbi variisiku. Võib-olla mõni suvila linna lähedal. Aga see peab jääma Zorani ülesandeks.
Kohv oli tassis külmaks läinud. Ta vaatas tänavale. Pärastlõunane liiklus tihenes. Tavalised inimesed tulid oma tavalistest töökohtadest koju. Ülemise korteri naisepeksja muusikakeskuses mängis Bob Marley.
Ta läks korterisse tagasi, istus elutoas klaveri taha ja vaatas klaveril olevaid noote. Kurt