Jorma püüdis nendest häältest mitte välja teha, läks kööki ja jätkas nimekirja läbivõtmist.
Kindad, et ei jääks sõrmejälgi. Üks sohver ja veel üks inimene, kes paneks E4-lt ärakeeramise kohale siilid.
Neil on vaja vahti, kes passiks Statoili tankla juures, kuulaks politseiraadiot ja informeeriks neid kõigist läheduses liikuvatest võmmidest.
Ta võttis jakitaskust fotodega ümbriku. Insaideri pildid sularahaveoki sisemusest.
Ei midagi erilist. Vana tüüp, millest Loomis ja Falck sajandi alguses loobusid, sest neid oli liiga kerge avada. Mõnel juhul sai ukse lausa nurgalihvijaga lahti lõigata.
Fotod olid tehtud välguga, ilmselt hilisõhtul, kui mees oli ületunde teinud. Paremal kahes lahtises kapis hallid kohvrid, need, milles olid suurema väärtusega rahatähed. Tavalised plekist kapid, mida oli võimalik sõrgkangiga lahti murda. Vasakul panipaigad väiksemate rahatähtede kohvritele. Kõige taga oli ajaluku ja alarmsireeni juhtpaneel. Auto laes tsentreeritud kaamera.
Kas ta oli eksiteel? Praegu oli veel võimalik loobuda.
Tal oli eelmisest otsast veel raha järel. Ta võis selle Zoranile laenata, tehku sellega, mis vaja.
Ülakorruse tüli oli lähemale tulnud. Ta kuulis naist köögis nutmas, millegi purunemise raksatust, küllap vist vastu põrandat virutatud tool … ja siis mehe narkouimast häält, kui too sõimas naist vituks, libuks, tai litsiks.
Peab hakkama helistama, mõtles ta, läks esikusse ja pani kingad jalga. Ohutult telefonilt. Leppima kokku kohtumised abiliste värbamiseks.
Ta sai Micke Fredéni ja Stefan Lindrosiga kokku Skanstulli juures Ringeni keskuses. Nad istusid restoranis, yakiniku- ja sushi-valiku taldrikud ees, ja ootasid teda. Paistsid teda nähes rõõmustavat, polnud ju mitu aastat näinud.
Ta oli nendega tuttavaks saanud üheksakümnendate lõpus, ühel neist vähestest kordadest, kui ta oli kinni istunud. Nad olid planeerinud põgenemist ja Jorma oli neile mõne teene osutanud. Aga mõlemad viidi enne põgenemist mujale üle. Kummalegi tuli äkki keset ööd eraldi auto järele, justkui oleksid valvurid aimanud, mis oli teoksil. Nad olid oma karistuse mujal lõpuni kandnud, aga välja saades Jormaga ühendust võtnud. Teinud aastatuhandevahetuse paiku üht-teist koos. Muuhulgas õhkinud pangaautomaate. Punase plastlõhkeainega, mõtles Jorma, meenutades nostalgiliselt selle külma niisket pinda, selle vanillilõhna.
Tema teada ei olnud nad nüüd mõnda aega kinni istunud. Ta ei tahtnud riskida, teha koostööd inimestega, kelle nimed olid üldjälitusregistris. Ja ei mingeid eeslinnalapsi ega gangstereid. Selleks oli ta liiga vana.
Nad ajasid veidi aega seltskondlikku juttu, rääkisid, mis oli viimasest kohtumisest saadik toimunud. Lindros oli Hispaanias äri teinud, ostnud pankrotipesadest pooleliolevaid kortermaju ning müünud neid edasi ehitusettevõtjatele, kellel oli tarvis raha pesta. Fredén oli töötanud kõrtside uksevalvurina ja tegelnud selle kõrvalt kaubaäriga: toonud Saksamaalt karastusjooke ja sigarette ning müünud neid Skånes käibemaksu ja tubakamaksuta.
„Aga me ei ole siin selleks,” ütles ta. „Sa tahtsid tööd pakkuda. Võibolla läheme kuhugi, kus me saame rääkida.”
Nad lahkusid Ringeni keskusest ja läksid Hammarby kanali äärde. Päikese käes jalutasid lapsevankritega noorpaarid. Üks teismeliste kamp sõitis kail ruladega.
„Mida see ots endast kujutab?” küsis Lindros.
„Sularahaveok …”
Ta rääkis neile vahendajast ja insaiderist, seletas plaani lahti.
„Niisiis vanad autod. Tundub olevat käkitegu.”
„Välja arvatud aeg. Juba kolme päeva pärast.”
„Kui palju mehi vaja on?”
„Neli või viis inimest, mina ja Zoran kaasa arvatud.”
Nad istusid vee ääres pingil. Kai äärest eemaldus praam ja võttis kursi Hammarby Sjöstadi poole. Silme ees virvendasid vanglapildid. Aastate jooksul süvenenud klaustrofoobia. Elu ahenevas kongis. Käia ringi, silmad kuklas, et kaitsta end inimeste eest, kelle õige koht oli hullumajas, aga kes olid vanglasse topitud, sest ühiskond arvas, et niiviisi saab raha kokku hoida. Viimati oli ta istunud Österåkeris. Jõhkrale röövile kaasaaitamise eest. Polnud kohtuprotsessi ajal sõnagi iitsatanud, oli vaikinud nagu haud, et mitte kedagi kompromiteerida. Ta oli planeerinud ainult osa sellest tööotsast, hankinud relvad ja teinud natuke luuret, aga läks istuma kogu röövi planeerimise eest. Ta ei nurisenud ega üritanud kergemat karistust saada. Sisuliselt oli ta istunud teiste eest ning välja tulles saanud oma osa ja intressi. Aga kas see oli olnud seda väärt?
„Ah et Skärholmeni keskus … Kas oled selle üle vaadanud?”
„Kaks korda. Ühe korra Zoraniga ja ühe korra üksi.”
„Kuidas see välja näeb?”
Ta võttis jakitaskust joonise, näitas, kus on laadimisplatvorm, turvaauto kinnipidamise koht, põgenemistee, E4 ääres passiva vahi valvepost.
„Kui suurest rahast me räägime?”
„Viis kuni kaheksa milli. Jagame vastavalt riskile.”
Jutt kulges oma rada. Nad rääkisid meestest, kes võiksid olla huvitatud. Fredénil oli üks kolleeg, teine uksevalvur, kellel oli raha vaja. Jimmie Gårdnäs. Lindrosil oli üks Uppsalast pärit tuttav, kes tema arvates sobis.
Nad olid otsuse langetanud, ilma et oleksid seda välja öelnud. Jorma rääkis ajakavast ja autode positsioonidest. Juhtimiskeskusest. Autost, mis pidi seisma Statoili tankla juures. Seletas, kustkaudu nad Skärholmeni keskusse ja sealt ära sõidavad ning kuidas sidet peetakse, kui töö on tehtud.
„Homme saame jälle kokku,” ütles ta. „Ja arutame kõik üksikasjad läbi.”
„Ja insaider … oled sa kindel, et teda saab usaldada?”
„Ta on ennast nii sisse mässinud, et ei saa alt ära hüpata.”
Üks naine kõndis kail nendest mööda. Nägi välja nagu erariietes võmm. Pesapallimüts. Mootorratturisaapad. Päikeseprillid. Istus kahekümne viie meetri kaugusel asuvale naaberpingile.
„Tulge,” ütles Jorma. „Lähme ära.”
Töömehed monteerisid ühe maja fassaadi ees tellinguid kokku. Naersid millegi üle, ulatasid üksteisele tööriistu. Ma võiksin olla üks nendest, mõtles ta. Teha selle asemel midagi konstruktiivset.
Ta vaatas üle õla tagasi, kui nad Barnängeni poole suundusid. Päikeseprillidega naine istus endiselt pingil. Vanglamälestused jooksid taas silme eest läbi. Paragrahv 7 uuring, mille ta oli viimase kinniistumise ajal läbi teinud. Antisotsiaalsed isikuomadused, paranoidsete sugemetega.
Siis oli ta selle üle irvitanud, aga võib-olla oli seal oma tõetera.
Mets, kus nad viibisid, asus Rönningest lääne pool. Läheduses ei olnud maju, vaid ainult mahajäetud kruusakarjäär.
Nad olid saabunud mitme autoga, kümneminutiliste vahedega, saanud kokku ümberpööramisplatsil, kus metsatee lõppes. Maapinnal kasvasid ohakad ja väikesed põõsad. Taevas oli koolnuhall.
Jorma avas telefonipakendid ja pani SIM-kaardid mobiilidesse sisse, tema käed värisesid, mis ei olnud üldse tema moodi. Halb feeling, mõtles ta, juba hommikust saadik, juba planeerimise algusest saadik. Ta ei osanud seda seletada.
Ta kontrollis telefone, helistades nendelt. Kõik oli korras. Lülitas nad uuesti välja.
Zorani otsustava ilmega nägu ümberpööramisplatsil.
„Küll läheb korda,” ütles Jorma. „Me oleme seda ju ennegi teinud, Zoran, või mis?”
Ta tuli autost välja ning astus Lindrosi ja Fredéni ja nende kaaslase Gårdnäsi juurde. Psühhopaaditüüp.