Kell oli üksteist õhtul ja nad viibisid Ekeröl metsas. Insaider oli juba kohal, oma autoga. See kohtumine pidi jääma nende ainsaks otsekontaktiks ja mida vähem ta neist teadis, seda parem. Ei mingeid nimesid. Ei mingit välimust. Mehel paistis kabuhirm nahas olevat, kui ta nägi neid mööda kruusateed tulemas, röövlimaskid peas.
„Kurat, ärge ehmatage niimoodi,” ütles ta. „Kas täna on halloween või midagi?”
„Tule. Kõnnime natuke.”
Nad läksid sügavamale metsa. Jäid seisma lagendikul, mille ümber kasvasid kased. Puuvõrade vahelt nõrgus läbi hämar kuuvalgus.
Mees hakkas ise rääkima autodest, andis infot aegade ja turvameetmete kohta, hakkas närviliselt kogelema, kui ta jutu äkki saagi teemale pööras.
„Kui veab, siis võib saada kaheksa milli. Aga mina tahan kolmandikku … muidu jääb ära. Ma panen ju üht-teist kaalule, näiteks oma töökoha.”
Koputajatüüp, mõtles Jorma talle suitsu pakkudes, reedab inimesed raha eest, reedab oma töökaaslased, ta ei tea, mis tähendab au.
Ta laskis mehel suitsu põlema panna ja andis talle siis kõrvakiilu. Mees haaras põsest.
„Mis kurat sul nüüd hakkas?”
Jorma ei vastanud, vaid lõi veel korra, kõvemini.
Mees värises üle kogu keha. Ta oli seda nägu, nagu tahaks minema joosta.
„Sina praeguses olukorras tingimusi ei esita. Oma diili arutad meie ühise tuttavaga. Ja nüüd enam alt ära ei hüppa. Selleks on liiga hilja. Sa oled üle punase joone astunud, said aru?”
Mees noogutas.
„Väga hea. Nüüd me esitame sulle küsimusi ja sina vastad neile nii põhjalikult, kui oskad, selge?”
Küsitlemise käigus mees rahunes. Näis olevat kõrvakiilu alla neelanud. Võib-olla koguni arvas, et ta oli selle ära teeninud, et peab edaspidi tähelepanelikum olema.
„Mis vedusid te teete?”
„Igasuguseid. Enamasti sularahaveod. Neljas klass, see tähendab igas veokis vähemalt kaks miljonit.”
„Kas pankade tellimusel?”
„Ei, kaupluste tellimusel. Mööblipoed, supermarketid, kodutehnika ketid. Me toome nende päevakassad ära ja viime oma hoidlasse. Pangaautomaatide osas on suurtel rahaveofirmadel enam-vähem monopol.”
„Millised autode veoseruumid välja näevad?”
„Kõige taga on alarmi ja ajaluku juhtpaneelid. Koodidega avatavad turvakapid. Kohvriruumid. Raha on sorteeritud väärtuse järgi, tuhandelised ja viiesajased on hallides kohvrites, need on parempoolsetes kappides.”
„Mitu inimest kaasas on?”
„Kaks. Ühel on rahavedaja väljaõpe ja teisel turvamehe väljaõpe.”
„Eskort?”
„Mõnikord. Tavalise sõiduautoga turvamees, kes sõidab veoki taga ja peab keskusega raadiosidet. Aga ma usun, et saan selle ära hoida.”
Nad noogutasid ja kirjutasid kõik oma nähtamatutesse märkmikesse.
„Meil on vaja fotosid,” ütles Zoran. „Auto sisustusest. Kas oleks võimalik hankida?”
„Juba korraldasin. Tegin möödunud nädalal salaja pilte, need on mul kindalaekas, võite pärast kaasa võtta … Ma usun, et olen kõige peale mõelnud. Isegi selle peale, kuhu kahtlused suunata, kui ülemus hakkab mõtlema, et mõni töötaja on asjasse segatud. Ma korraldan nii, et roolis on üks teatud mees … Göran. See onu käib poola litside juures. Ühes Huddinge korterbordellis. Ta rääkis sellest ükskord purjus peaga ühel personalipeol … Küsis, kas mul oleks huvi kaasa tulla. Politsei jääb uskuma, et rööv on sellega seotud, et temalt pressiti raha välja või midagi niisugust.”
Esimese asjana hakkab politsei uurima, kes selle sõidu planeeris, mõtles Jorma, see tähendab, et logistik võetakse luubi alla. See loll hädavares jääb vahele, ta ei pea politseis ülekuulamisel kahte minutitki vastu. Aga nemad on selleks ajaks saagiga kadunud ja ta ei tea, kes nad on.
„Ainult üks probleem on.”
„Mis?”
„Töö tuleb ära teha nädala jooksul. Uued autod jõuavad Saksamaalt kohale varem, kui me arvestasime. Ülemusel õnnestus tarnijat tagant kiirustada. Kui tahame suurt raha, siis tuleb asi ette võtta sel esmaspäeval, kohe pärast palgapäevajärgset nädalavahetust.”
Ta vaatas neile otsa nagu laps, kes ootab kiitust.
„Ma korraldan nii, et sõitma läheb Göran, vana autoga. Muuhulgas teenindusseifid Södertäljest, sularaha suurelt köögiviljaturult ja Kungens Kurva poodidest. Need tuuakse ühekorraga. Auto teeb viimase peatuse Skärholmeni ostukeskuse suletud ruumis. Saab kinni pidada, kui ta hakkab välja sõitma.”
„Sealsamas nurga taga on politseijaoskond,” ütles Jorma.
„Uurisin ka seda. Suletud ja jääb veel kolmeks kuuks kinni, sest keldris oli uputus … Mingi toru läks katki. Nad on kolinud Älvsjösse ajutistesse ruumidesse.”
Tuleb üle kontrollida, mõtles Jorma. Meil on aega neli päeva, ajaaken on koomale tõmbunud …
Ta vaatas turvafirma meest ilmetu pilguga. Mees higistas, kuigi väljas oli jahe. Kõhn mees, märkas ta nüüd, nagu silguniisk. Nägu otsa jäänud. Haige, mõtles ta, kuigi võib-olla ise ei teagi. Huvitav, mismoodi ta on võlgadesse sattunud … hasartmängud … narkots?
Nende taga metsas praksatas oks ja Jormat valdas jälle halb tunne.
„Oodake siin,” ütles ta.
Kõndides sinnapoole, kust heli oli kostnud, tundis ta end idioodina. Võmmiparanoia. Ja oli ilmne, et ta ei suutnud seda ohjes hoida.
Ta peatus kolmekümne meetri kaugusel ühe kivikangru juures. Kuulis, kuidas keegi puude vahele jooksis. Kergel sammul. Metskits, mõtles ta, neid on linna ümbruses palju.
Siis läks ta lagendikule tagasi. Planeerimise algetapil oli alati nii. Sa nägid võmme ja probleeme seal, kus neid ei olnud, kujutasid endale ette igasuguseid asju, sest alateadvus tahtis nii. Kahtlustamine aitas riske miinimumini kahandada. Nii tema kui ka Zoran olid head riskimaandajad.
Oli varahommik ja nad istusid Skärholmeni keskuse parkimismajas autos. Rahutus oli lõpuks hakanud järele andma. Kõhutunne ütles, et asi läheb korda.
„Paistab, et pole vaja muretseda,” ütles Zoran ja ulatas talle binokli. „Peame auto kinni, kui ta hakkab välja sõitma, keerame sammaste vahele ette. Üks mees nügib tagant, et ta ei saaks tagurdada.”
Laadimisplatvorm asus saja meetri kaugusel. Tavalisel juhul oleksid nad luuret teinud vähemalt kuu aega enne, sest turvakaamerate videoid säilitati neli nädalat, aga seekord tuli improviseerida. Toyotal, milles nad istusid, oli võltsitud numbrimärk. Jorma oli lamanud tagaistme ees põrandal, kui nad linnast välja sõitsid, et mitte liikluskaamerate pildile jääda.
„Meil on veel ühte sohvrit vaja. Ja ühte meest, kes turvadel silma peal hoiaks, kui me rahaautot avame. Ja veel ühte inimest, kes võtaks eskortauto rajalt maha, kui insaideril ei õnnestu eskorti ära jätta. Ukse avame lõhkeainega. Murrame turvakohvrid lahti ja pakime raha oma taarasse ümber. Kogu töö peab nelja minutiga tehtud saama. Kõigepealt võtame tuhandeliste ja viiesajaste kohvrid, pakime ümber ja lahkume minu märguande peale, isegi kui osa raha jääb maha.”
„Ja põgenemistee?” küsis Jorma.
„Kohe vaatame.”
Igatahes politseijaoskond oligi suletud, nagu insaider oli rääkinud. Nad olid sealt läbi käinud ja kontrollinud.