Maga hästi!. Rachel Abbott

ja lahkus, ei võtnud ta kaasa rahakotti, riideid ega ühtki laste asja. Keegi ei lähe ära tühjade kätega, nii et ma ei tea, mida sellest arvata. Meie mees – konstaabel Mitchell, kui ma ei eksi – on muidugi endiselt sündmuskohal. Tegi hariliku läbiotsimise, aga meil on vaja olukorra hindamiseks sinna kedagi pädevamat.”

      „Kui kaua ta kadunud on olnud?”

      „Abikaasa ei tea. Ta väidab end teadvat kindlalt, et naine oli täna mingil ajal seal, aga kui ta pärastlõunal koju jõudis, olid kõik läinud. Praegu on kell kümme õhtul ja ta helistas meile kaheksa paiku. Noorim poiss on ainult neljane ja ta ei usu, et naine last nii kaua väljas hoiaks. Aga naine ei oodanud meest koju enne homset, nii et see võib ka täiesti tähtsusetu lugu olla.”

      „Aga sina nii ei arva.” See polnud küsimus. Tom kuulis seda naise toonist.

      „Asi on milleski, mida naine ütles, kui mees – ta abikaasa – eelmisel korral lastega koju ei tulnud. Ma hakkasin sellega tegelema nonde eelmiste juhtumite tõttu ja rääkisin naisega isiklikult. Ta aina kordas ühte ja sama fraasi, üha uuesti: „Ta ei teeks seda. Ütle mulle, et ta ei teeks seda.””