Tom oli tagasi Manchesteris juba mitu kuud, pärast lühidat sabatlikku viibimist Cheshire’is, mis oli järgnenud tema erruminekule Met’ist; ja ta armastas oma uut tööd. Ta oli pärinud tubli meeskonna, ühe või kahe märkimisväärse erandiga, kellega tal tuli rinda pista. Ta ei saanud seda enam kaua edasi lükata, kuid seni olnuks igasuguse hõõrdumise põhjustamine olnud viga. Ajal, mil nad olid olnud üliolulise juhtumi lahendamisele nii lähedal. Ja tänane päev oli toonud teenitud tasu. Kaks aastat ränka rassimist – enamik enne seda, kui tema nende meestega ühines – oli lõpuks viinud välja vääramatu tõendusmaterjalini, mida nad olid sarivägistaja arreteerimiseks vajanud.
Küünarnukkidega teed tehes tõstis Tom käe, et tervitada siinseal oma meeskonna liikmeid, ja kallutas avatud pihku õhus edasi-tagasi rahvusvaheliseks märguandeks „Vajad joodavat?”. Mitu õllekappa tõusis tervituseks, joojate nimetissõrmed õieli, näidates, et järgmise laari vastu poleks neil midagi. Tom suundus leti juurde.
„Kas ma saan anda teile oma krediitkaardi, et neile arve avatuna hoida?” küsis ta.
Polnud saladus, et Tomil oli raha, kuigi enamikul inimestel polnud aimugi, et ta oli kõik selle pärinud oma vennalt. Mehed olid oma joogid ära teeninud ja Tomil oli hea meel, et tal oli võimalik kõigile mitu ringi välja teha. Nad olid teinud kõvasti tööd, ja lurjus, kes oli need tüdrukud noa ähvardusel alistanud ja seejärel politseile keskmist sõrme näidanud, kuna too ei suutnud leida vähimatki asitõendit, pidi nüüd pikaks ajaks kinni minema. Talle meeldis mõelda, et Manchester on nüüd ohutum paik. Ja nii see oligi – kuid ta polnud nii tobe, et arvata, nagu suudaks see üldist maailmakorraldust kuigivõrd mõjutada. Nii palju kuritegusid, ja alati veel rohkem tööd.
Ta otsustas tunnikeseks jääda ja siis mehed omapäi jätta. Enamik tiimist käitus tema juuresolekul suhteliselt vabalt, kuid nooremad ja madalama auastmega mehed – ninakas Ryan ehk välja arvatud – pelgasid teda pisut, ja neil on palju mõnusam aega veeta, kui ta läinud on.
Igal juhul pidas ta aru, kas võtta ehk ette hoopis visiit Leo juurde. Nende viimasest kohtumisest oli juba hulk aega möödas ja kumbki ei tundunud olevat valmis nende suhte ilmset ummikseisu lahendama – kui seda üldse sai suhteks nimetada. Tundus, nagu olnuks see ülesanne jäetud tema õlgadele, ja mitte esimest korda.
Leonora Harris. Tema elu rõõm ja valu. Nad olid tutvunud peaaegu aasta tagasi ja mees oli lootnud, et nad saavad lähedasteks. Kui ta tookord Cheshire’is Leo õe naabruses asuva suvemaja ostis, polnud tal mingit kavatsust uut suhet alustada. Tõtt-öelda oli see tema prioriteetide nimekirjas olnud umbes viimasel kohal. Aga Leo oli teistest naistest nii erinev. Sirgjooneline nagu nool ja valupunktini aus, naisel oli seljataga raske lapsepõlv ja isa osavõtmatus oli ta hinge armistanud. Ta oli Tomile kohe selgeks teinud, et eelistab mehi endast teatud kaugusel hoida, kuid Tom lootis, et temast saab selle reegli erand.
Leos oli midagi väga erilist. Tal oli ainulaadne stiil, tema pika ja saleda keha hoiakust õhkus hooletut elegantsi. Ta püüdis kõigest väest peita oma haavatavust kergelt sapise maneeri taha, kuid Tom polnud lasknud end sellest lollitada.
Ta oli kohe teadnud, et sellele naisele ei ole lihtne ligi pääseda, kuid siiski lootnud, et kui ta kohtleb teda alati ausalt ja lugupidavalt, suudab ta läbi murda meestevastasest kaitsest, mida naine oli kogu oma elu ehitanud. Ometi nõudis see kõva pingutust. Kaks sammu edasi ja üks tagasi – kuigi mõnikord tundus talle, et asi läheb vastupidi ja ta on pidevas kaotusseisus. Naine tundus tahtvat teda näha ja temaga koos olla, siis aga kerkis äkki kaitsemüür ja ta tõukas Tomi eemale, leiutades mõnikord lausa mitu nädalat järjest vabandusi kokkusaamise vältimiseks. Mees ei teadnud, kas naine pani ta niiviisi proovile, kuid kahtlustas küll. Kui kaua see veel kestma pidi?
Leo oli algusest peale selge sõnaga öelnud, et ei harrasta suhteid. Seks on üks asi – aga mees ei tohiks eeldada, et see neist paari teeb. Ega arvata, et kui see üks kord juhtus, siis juhtub veel.
Tom ohkas sügavalt. Ta ei suutnud elada, teadmata, kas ta on suhtes või mitte, ja alati naise reegleid järgida. Naine ei püüdnud teda ümber sõrme mässida, aga Tom teadis, et kui nad ükskord voodisse jõuavad, on ta kadunud. Kõiges, mis Leosse puutus, suutis ta püsida üksnes terve mõistuse piirimail, ja naisele nii lähedal olemine lükkaks ta üle serva.
„Söör!” Selja tagant kostev hõige äratas ta mõtisklusest. Ta keeras ringi ja nägi, et kogu meeskond tõstab tema poole toostiks klaase. Ta haaras baariletilt õllekapa ja saluteeris vastu. „Terviseks!” karjusid nad unisoonis. See tekitas hea tunde. Mis oleks, kui ta jätaks Leost mõtlemise ega astukski täna õhtul naise poolt läbi? Ta ei tahtnud mängida mingeid mänge – see polnud tema stiil. Ent kui ta naisele helistaks teatamaks, et on meestega väljas tähistamas, poleks tollel sellest midagi. „Sa poleks pruukinud helistada. Kui sa poleks kohale ilmunud, oleksin ma arvanud, et küllap on sul tegemist,” ütleks ta, vaid selleks, et anda mehele teada: kummalgi poolel pole mingeid kohustusi. Neetud naine!
Telefon hakkas taskus vibreerima. Kui rääkida neetud naistest, siis seal oli veel üks – tema ülemus, kriminaaljälituse jaoskonna ülem Philippa Stanley. Naine oli vahepealsetel aastatel muutunud tema juures töötatud ajaga võrreldes veel tõsisemaks ja karmimaks, võimukuseni välja, ja saanud ühe ametikõrgenduse teise järel. Tomile meeldis mõelda, et praegu helistab naine selleks, et neid hästi tehtud töö puhul õnnitleda, kuid see polnud tõenäoline. Naine võis seda teha ametlikult, kuid mitte kunagi talle sel eesmärgil pubisse helistada.
Telefoni kõrva juurde tõstes teadis ta, et ei kuule selles melus naise jutust sõnakestki.
„Oota hetk, Philippa, ma pean välja minema. Siin on pisut lärmakas.”
Tom asetas õllekapa tagasi letile. Ta polnud kuigi suur õllesõber, nii et kaotus polnud märkimisväärne, kuid ta ei arvanud, et klaasi punaveini tellimine tema tõsiseltvõetavust meeste silmis tõstaks. Surudes end läbi meestesummast, kes trügisid leti poole oma tasuta jooke kätte saama, jõudis Tom lõpuks välja tänavale.
„Vabandust, Philippa. Meil käib siin väike tähistamine ja ma poleks sind sees kuulnud.”
„Kas sa praegu kuuled mind?” küsis naine märkust tähistamise kohta eirates.
„Jah – valjult ja selgelt. Millega ma saan kasulik olla?”
„Ma mõtlesin, et sul oleks hea teada, et meile tuli kõne ühe kadunuks jäämise asjus. Saatsime kellegi riskihinnangut koostama, aga üks boonus niisuguse valveseersandi omamises, kes näeb välja, nagu peaks ta pigem topisena nurgas seisma, on see, et ta mälu on sama pikk kui minu käsivars. Nii et tal läks kõik puntrasse veel enne, kui asi üldse süsteemi registreeriti.” Philippa jäi vait ja Tom ootas, teades, et naine pole lõpetanud. „Kas sul on meeles, et ma helistasin sulle paar aastat tagasi Londonisse ühe tüdruku asjus, ammune juhtum – tüdruku iraanlasest kallim kadus ja siis said ka ta vanemad surma?”
„On küll, jah. Abikaasa oli ta lapsed kusagile ära viinud ega tulnud koju. Oli vist nii? Mulle justkui meenub, et teatasid mulle hiljem e-kirjaga, kuidas kõik ilmusid lõpuks välja, elus ja terved. Mis siis nüüd lahti on?” küsis Tom, teades, et naine poleks talle vana juhtumi pärast niisama heast peast helistama hakanud.
„Nüüd jõudis mees tööreisilt koju ja väidab, et naine on kadunud. Olivia, ta abikaasa. Ja lapsed samuti.”
Neetud lugu. Mis selle perekonnaga lahti on? Tom tõstis käe ja libistas sõrmed läbi lühikese juukseharjase.
„Ja kas seekord on lugu tõsine või jälle üks ressursside raiskamine, sest varem ju keegi tegelikult ei kadunud, kas pole? Me tormasime kõik ringi nagu napakad, leidmaks, et kõigel oli lõppeks ammendav seletus,” ütles Tom. „Võib tunduda, et selle Olivia elu pole muud kui kadumiste jada, aga mulle isiklikult näib see pigem suhtlusprobleemide jadana. Mida sina seekord asjast arvad? Ma eeldan, et sa ei pea seda järjekordseks tobedaks mänguks, muidu poleks sa helistanud. Sa tundud mures olevat.”
Ta kuulis teises otsas ohet. Juurdluse selles punktis ei olnud see asjaolu, mis kriminaaljälituse