Äkitselt rabas mind arusaam, et Robert pole kunagi kohtunud mitte üksnes Sophie, vaid ka Liviga – ta on näinud ainult Oliviat, minu mõistlikku, vanillilääget versiooni.
Vaatan Dani fotot. Mida ta arvaks inimesest, kes praegu tema ees seisab? Mu juuksed on endiselt pikad, kuigi säravblond on tuhmunud mahedaks helepruuniks. Mu kunagine kinnisidee valida kõige erksamad, kõige vibreerivamad värvitoonid on lahtunud, nagu ka mu armastus ohu ja põnevuse vastu. Sophie ja mina tegime teoks nii mõnegi metsikuse, harilikult koos kõrval ergutava Daniga – kõike võimalikku, alates heategevuslikest langevarjuhüpetest kuni benji-hüpeteni sillalt. Ent nüüd taipan, et olen end sisse seadnud keskpärasusse. Kuidas ma sellel juhtuda lasin? Kuidas ma ennast kaotasin?
Mu teadvuse tagaplaanil võtab sõna nõrk hääleke, öeldes mulle, et kui mu lapsed tagasi tulevad … ei, siis, kui nad tagasi tulevad, pean muutuma uuesti selliseks inimeseks. Mul tuleb leida viis end taas avastada. Võib-olla ei olegi Robert see, kes on üksluine.
Torkan Danushi foto teksade taskusse. Ma ei usu, et Robert seda fotot näha tahab, kui kord koju jõuab. Sest ta jõuab koju – ta lihtsalt peab.
Ma ei suuda uskuda, et jäin vahepeal magama. Keeldusin oma magamistuppa minemast ja pikali heitmast, kuigi elutuba oli täis rääkivaid inimesi. Aga ma arvan, et kurnatus sai ühel hetkel minust võitu – või ei suutnud mu keha rohkem stressi vastu võtta.
Ärkasin selle peale, et kõigile toasolijatele tulistati käredaid korraldusi. Korraga valitseb seal seniste aeglaste, visalt edasirühkivate, allasurutud muretoonide asemel kõrgendatud erutus.
„Tühistage pressikonverents. Ärge öelge neile midagi; me anname neile kõik vajaliku hiljem.”
Ma ei usu, et nad märkasid mu ärkvelolekut, kuid ümbritseva pakilisuse tunnetamine sunnib mind viimseid uneriismeid maha raputama. Kõle tühjus mu sees hakkab täituma kummalise tundmusega, mida võin üksnes vargsi pidada lootuseks, ja ma rabelen end istuli. Philippa märkab mind ja heidab üle toa vaigistava pilgu. Nad saavad märguandest aru ja lahkuvad, tema aga istub minu kõrvale.
„Olivia, meil on häid uudiseid. Põhja-Walesi teekaamerad on jäädvustanud sinu abikaasa auto ja on näha, et lapsed on temaga koos. See oli mõni tund tagasi ja pärast seda pole me teda enam näinud, aga praegu otsib teda ka sealne politsei.”
Mu esimene tunne on kergendus. Nad on elus. Tänu jumalale! Siis tunnen äkitselt peapööritust. Oo ei – mitte seda, Robert.
„Kus ta oli? Kuskohas Põhja-Walesis? Kas te olete kindlad, et see oli tema?” Ma tean, et Philippa kuuleb paanikat mu hääles, kuid jääb endiselt rahulikuks.
„Ta ületas Anglesey saarele viiva Menai silla. Ja see oli kahtlemata tema auto. On sul aimu, kuhu ta võis suunduda? Hiljem pole ükski kaamera teda tabanud, ja see on üpris tavatu.”
Ta silmitseb mind murelikult.
„Ta valis kõrvalteed,” ütlen ma. „Ta räägib alati, et pole mingit vajadust jääda põhimagistraalidele, kui väiksemad teed on nii palju põnevamad.” Ma pean küsima. Ma ei saa sinna midagi parata. „Kas sa arvad, et ta võis minna Holyheadi välja, ilma et ükski kaamera teda märkaks?”
„Ma saan aru, mida sa mõtled. Sa pead silmas praamisadamat, eks ju?” Philippa naaldub minu poole ja küünitab mu käe järele. „Ära muretse. Meil on inimesed, kes jälgivad üksikasju kõigil praamidel. Passi poleks tal Iirimaale minekuks vaja, aga mingit isikutunnistust siiski. Keegi pole veel tema nimel midagi broneerinud.”
Ta pöördub täisnurga võrra, jäädes minuga pooleldi silmitsi, ja ma koondan pilgu temale, mõeldes üksnes sellest, mida enda ees näen, ja mitte sellest, mis püüab saata mu ajju nõelteravaid teadvust läbistavaid hoiatussignaale.
„Mida sa mulle rääkimata jätad, Olivia?” küsib ta. „Kas sa tead, kuhu ta oleks võinud minna?”
Kõik oli turvalisem, kui suutsin oma mõtted blokeerida, nüüd aga tuleb mul silmitsi seista esimeste mälestustega pärast meie Anglesey saarele minekut. Robert viis meid kõiki South Stacki majaka juurde, see asub Holyheadist lääne pool. Me seisime seal pangal tükk aega merd vaadates, külm tuul piitsutas juukseid vastu mu nägu. See tekitas minus elusolemise tunde. Silmitsesin võimsaid murdlaineid, kuulates neid allpool vastu kaljusid pahisemas, mõtted miljon miili eemal, kui Robert ütles, et selsamal aastal oli keegi mees sellelt pangalt alla hüpanud.
„See on suremiseks ideaalne koht,” ütles ta.
Mäletan seda selgelt. Pöördusin ja põrnitsesin teda, nägu ilmselt üsna hämmeldunud, kuid ta pilk jälgis kaugel all möllavat vahutavat vett.
„Kui ma peaksin su kaotama, siis tuleksin just siia,” lausus ta. „See oleks imeline koht sinu meenutamiseks. Sa ju tead, et elu ilma sinuta oleks mulle talumatu, või mis?” ütles ta.
Aga mina olen ju ikka veel siin. Kas ta oli ära arvanud, et mõtlesin temast lahkumisest? Ta poleks saanud – vähemalt mina ei tea, kuidas. Sulen silmad ja püüan paanikat tõrjuda.
Minust purskub nuukse ja ma tõmbun diivanile väikeseks keraks, püüdes kõigest jõust valu ohjeldada ja mälestust peast peletada.
5
Ootamine – ebakindlus ja masendus võimetusest midagi teha – on talumatu. Anusin Philippat, et ta laseks mul minna Angleseyle, olgugi et ta polnud valmis mind kaasa võtma, kuid tema väitis, et kohalik politsei suudab mu päringutele kõige paremini vastata. Nemad tunnevad piirkonda. Mitte miski, mida ma ütlen või teen, ei tundu muutvat tema arvamust ja takistada vihaseid, lüüasaanu pisaraid, mis mu põskedelt üha alla valguvad. Pihku pigistatud nätske taskurätiga silmi topsutades lülitun toas kaikuvatest häältest välja ja keskendun oma laste nägudele, soovides neid enda juurde tagasi, sosistades neile lohutus- ja julgustussõnu, mida nad kuulda ei saa.
Nuukseid neelatades kuulen taas ähmaselt häälte muutumist. Seekord on see teistmoodi. Ei mingeid teravas toonis korraldusi ega eesmärgile keskendatust. Tundub peaaegu, nagu oleks kogu aur toast ühe suure ohkega välja lastud. Ma ei tea, kas see on märk kurbusest ja trööstitusest või hoopis millestki muust.
Tunnen diivani teist otsa alla vajumas. Keegi istub sinna, lükates mul niisked juuksed näolt. Kuulen kellegi häält, aga sõnad teadvusse ei tungi.
„Olivia, me leidsime nad üles. Nendega on kõik korras. Su abikaasa ja lastega on kõik hästi, nad on teel koju. Neil on kõik korras.”
Kuulen naeratust Philippa hääles ja mul on hea meel, et midagi on talle rõõmu teinud, kuid mul kulub hetk või paar, enne kui tema sõnade tähendus kohale jõuab.
„Mis?” küsin vappudes. „Kus nad olid? Oled sa kindel, et nendega on kõik korras?”
Philippa küünitab minu poole ja võtab mul käest kinni, pigistades seda julgustavalt.
„Nad leiti Anglesey võõrastemajast – tollestsamast, kus te su abikaasa sõnul sageli olete peatunud.” Philippa piidleb mind lähedalt. „Ja nendega on kõik täiesti korras. Sul pole vaja millegi pärast muretseda.”
Enne kui jõuan täielikult endasse imada mõne muu üksikasja peale selle, et mu lapsed on vigastamata ja teel tagasi minu juurde, märkan, et piirkonnakonstaabel Tippetts pakib oma kotti kokku. Tundub, et teised on juba läinud ja siin on veel ainult Philippa ja Tippetts.
Kas nad lahkuvad? Ma ei usu, et suudan siin üksi olla, kui Robert tagasi jõuab. Vaatan paaniliselt ringi. Näib, et Philippa on mu mõtteid lugenud.
„Ära muretse, Olivia. Piirkonnakonstaabel Tippetts jääb koos sinuga siia, kuni su abikaasa koju jõuab.”
Põrnitsen Philippat häiritult. Mul pole selle mehe suhtes vähimatki empaatiavirvet ja ma ei taha teda siia.
„Kas sina ei saaks jääda?”