„Tema nimi oli Robert Brookes. Hiljem abiellus ta Oliviaga.”
„Noh, siis tuli sellest vähemalt midagi head,” ütles Tom naeratades. „Aga kogu see info on ju toimikutes ka. Millega mina aidata saan?”
„Mul on tarvis teada, mida sa mõtled. Mitte seda, mida tõendid näitasid, vaid seda, mida sina Oliviast arvasid – kui usutavaks sa tema juttu pidasid ja kui hästi võinuks ta sinu arvates näidelda.”
„Hüva, aga sa pead mulle rääkima, milleks seda vaja on,” kostis Tom.
„Sest ma olen praegu temaga koos. Seekord on see ta abikaasa – Robert Brookes –, kes kadunud on, ja koos temaga ka Olivia kolm last.”
4
Nad tahavad infot Roberti kohta, et meie suhtest aru saada. Kuidas ma saan seda neile selgitada, kui pole selles isegi selgusele jõudnud? Tean ainult seda, et Robert päästis mind kõigest minu elus täiesti kohutaval ajal. Algul olin ma kaotanud Dani ja siis, ainult kaks kuud hiljem, jäin ilma oma vanematest. Surnud. Mõlemad.
Ma ei tea, mida oleksin peale hakanud, kui Robert poleks sel hetkel mu ellu astunud. Tollal oli ta minu jaoks võhivõõras. Ta oli pelgalt mees, kes oli ära ostnud mu korteri, aga mingil viisil tundus ta mõistvat, mida ma vajasin, ja tüüris mind mu elu kõige hullemast perioodist läbi.
Sellest ajast saadik, kui Dan ära läks, olin ma veetnud oma päevi nagu uneskõndija. Ainus, mis mu segioleku udust läbi tungis, oli arusaam, et mul tuleb ära müüa korter, kus Dan ja mina olime koos elanud. Ma ei saanud seda endale majanduslikult lubada, pealegi meenutas iga nurk seal mulle teda: mööbel, mille me olime vanakraamipoodidest ja õuemüükidelt ostnud, jube kahvaturoosa värv, millega olime köögi üle võõbanud, kuna olime saanud värvi tasuta. Viimne kui sopp oli tulvil mälestusi. Aga mul polnud valikuvõimalust. Jaz ja mina pidime minema tagasi mu vanematekoju, ja nii palju, kui ma neid armastasingi, ei kujutanud ma ette, kuidas ma sellise kooseluga hakkama saan.
Kui Robert tol kärekülmal päeval saabus, et sisse kolida, olin ma ikka veel seal, seisin esikus, Jaz vankris, minu kastid igal pool laiali, oodates isa tulekut. Minu isa, keda ma, nagu välja tuli, enam kunagi ei näinud.
Robert oli ainus inimene, kes tundus teadvat, mida seejärel teha tuleb. Ta lasi mul korterisse jääda ja jättis oma vana elukoha paariks kuuks alles. Ta ei tahtnud kuuldagi sellest, et püüaksin endale kusagil mujal elukoha leida, ja kui ta pidi lõpuks sisse kolima, lasi ta meil Jaziga vabas toas olla. Ta koguni tegeles minu eest matustega ja mu vanemate suvila müügiga.
Ma tean, et peaksin selle kõige eest tänulik olema, ja ma olengi. Ma ei kujuta ette, kuidas oleksin tol ajal ilma temata hakkama saanud, aga tema pidev vaikiv kiituse ja tunnustuse nõudmine kõige eest, mida ta meie heaks teeb, on mind täiesti ära kurnanud.
Ja ta on alati valvel, hoiab mul kogu aeg pilku peal. Isegi kui lapsed klounitavad ja mind naerma ajavad, ei vaata ta neid. Tema pilk on minul ja ta naeratab, kui mina naeratan. Kui ma toast väljun, vaatab ta mind minemas. Ma tunnen, kuidas ta mind jõllitab. Ja kui ma tagasi tulen, vaatab ta ikka veel ust, nagu poleks silmi sellelt kõrvale pööranudki.
Just sellepärast pole meil sõpru. Mõnel harukordsel juhul, kui ma olen püüdnud teiste paaridega seltsida, ei lahku Roberti pilk minult hetkekski. Kui ma mõne naisega juttu ajan, murrab ta pead, mida ma ütlen, ja koduteel tuleb mul kannatada piinariitust, kuni olen talle igast sõnast aru andnud. Kui satun aga juttu rääkima mõne mehega, on ta sekunditega mu kõrval.
Esimest korda paljude aastate järel igatsen ma taga Sophiet. Sophie oli kõige lähem inimene õele, keda mul kunagi pole olnud, ja elav mälestus tema silmadest, pilgeni naeru täis, vilksatab mu teadvusse nagu ere valgus – korraks, ja sekundiga läinud.
Kui ma Sophiega kohtusin, tõmbas ta mind kaasa enda maailma ja kõik muutus lustakamaks; elu oli meie seiklus. Olin tõsimeeli uskunud, et jääme igavesti sõpradeks, kuid Sophie ihkas üle kõige minna armeeteenistusse, ja mõni nädal pärast ülikooli lõpetamist suundus ta Sandhursti, et alustada oma väljaõppega. Äkitselt ei olnud ta enam osa mu igapäevaelust ja keegi pole tema kohta kunagi täitnud.
Nii et siin ma nüüd olen, üksi, peas vaid üks mõte.
Kus on mu lapsed?
Ma tunnetan, et politsei on järjest murelikum. On keskhommik ja tundub, et eelmise õhtuga võrreldes pole midagi edasi liikunud. Ma ei suuda lõpetada vabisemist. Mu käed on kaetud külma higiga ja kohmakad ning iga kord, kui keegi püüab mind ahvatleda kohvi või teega, pean vastama eitavalt, sest ma ei kujuta ette, et suudaksin tassi käes hoida. Õhustik on muutunud. See on märksa pingelisem, ja ma tean, et nüüd on nad mu laste pärast tõsiselt mures.
Philippa on mulle juba rääkinud, et nad kontrollivad kõigi põhimagistraalide teekaameraid. Ma tean, kui olulised on esimesed kakskümmend neli tundi, kuigi ta on piisavalt leebe, et seda mulle mitte meenutada.
Kui nad avastasid, et osa laste riietest on puudu, hakkasid nad mind küsitlema nende passide kohta. Olen kindel, et nende arvates on Robert lapsed röövinud ja mingi naeruväärse hooldusõiguslahingu osana maalt välja viinud. Aga lastel ei ole passe ja minul samuti mitte. Me ei käi eksootilistel puhkusereisidel. Meile meeldib hoopis Anglesey, Põhja-Walesi ranniku lähedal asuv saar. Sinna on ainult paar tundi sõitu ja me teame, kuidas seal meeldivalt aega sisustada.
Philippa on jälle minu kõrvale maha istunud. Hakkan närveldama, kui ta seda teeb. Kardan alati, et tal on halbu uudiseid.
„Olivia, ma arvan, et on tulnud aeg ajakirjandusele su laste kohta avaldus teha. Ma tean, et nad on koos oma isaga, aga meil pole õnnestunud nende jälgi leida. Eile õhtul andsid sa meile nende kolme pildi, aga kas sa leiaksid palun veel mõned fotod? Hea oleks, kui meil oleks neist nii üksikvõtteid kui ka grupipilte.”
Tõusen, lootes, et jalad kannavad, lähen puhvetkapi juurde ja tõmban välja karbi fotodega. Ma pole kindel, et suudan neile ise pilku heita, sest kõik, mida ma oma lapsi kujutledes näen, on valu. Aga kui nendega oleks juhtunud õnnetus, oleks keegi nad praeguseks ju leidnud? Võib-olla on mu lapsed kusagil haiglas, nutavad mind taga ja panevad imeks, miks ma seal ei ole. No milleks ma küll midagi niisugust üldse mõtlen? Ma ju tean, et mingit õnnetust ei ole juhtunud.
Viin fotokarbi söögilauale, kuid keegi on jätnud põrandale käkras mantli ja oma hajevil seisundis komistan selle otsa. Mind püütakse napilt enne kukkumist kinni, aga fotod lendavad igale poole laiali.
Tunnen nüüd ära mehe, kes mul käsivarrest haaras. Varem ei tulnud mulle meelde, aga ta oli üks neist politseinikest, kes tuli õhtul, mil Dan koju ei ilmunud. See, kes mulle ei meeldinud; see, kes tuhnis mööda voodialuseid ja riidekappe, nagu võiks Dan seal peidus olla. Oletan, et kõik see on osa nende töörutiinist. Mul polnud ta nimi meeles, kuni Philippa ütles: „Kas see on teie mantel, piirkonnakonstaabel Tippetts?”
Tippetts. See sobib. Sellel nimel on halvaendeline kõla ja tema nägu meenutab rotti oma terava nina ja helmessilmadega. Ma ei saa sinna midagi parata, aga mulle teeb rõõmu, et tema pole siin ülemus.
Pööran pilgu ta näolt põrandal valitsevale segadusele. Nii tühine, kui see tundubki, on sellest peaaegu küllalt, et panna mind kokku kukkuma, ja ma haaran toe leidmiseks diivani seljatoest. Kribu-krabu seast naeratavad mulle vastu mu laste näod.
Kõige peal on Danushi pilt. Olen püüdnud tema pilti nii kaua mitte vaadata, ja praegu, iga ta näojoont endasse ahmides, pean maha suruma oige. Näolt kõrvale heidetud lokkis mustad juuksed ulatuvad veidi kraest allapoole, tumepruunid silmad sädelevad naerust ja tema lopsakate huultega suu naeratab allapoole armsale noorele neiule, kellel on pikad heledad juuksed ja erksinised silmad ning peas kreemikas nokats, mille küljel on läikiv pannal.
Philippa