Ussripik pole toidumassiga tegelemiseks mitte ainult liiga pisike, ta ripub ka kohas, kuhu jõuab väga vähe toitu. Peensool suubub natuke maad edasi ülevalpool külje pealt jämesoolde ja läheb temast lihtsalt üle. Tegemist on elundiga, mis on sunnitud altpoolt jälgima, mida maailm tema kohal endast ära heidab. Kes veel suu kuppelmaastikke mäletab, aimab ehk juba, milline asjatundlikkus uinub selles kummalises jälgijas! Kuigi ta asub oma kolleegidest kaugel eemal, kuulub ussripik kurgumandlite immuunkudede sekka.
Jämesool tegeleb asjadega, mida peensool omastada ei suuda. Sellepärast ei näe ta just sametine välja. Oleks täiesti asjatu vaev paigutada siia veel rohkem vastuvõtlikke ja sõbralikke hattusid. Jämesool on hoopis nende soolebakterite kodu, kes lõhustavad viimased toidujäänused. Nende bakterite vastu tunneb immuunsüsteem aga väga suurt huvi.
Ussripik asub seega suurepärases kohas! Piisavalt kaugel, et mitte tegeleda kogu toidukraamiga, aga parajalt lähedal selleks, et kõikidele võõrastele mikroobidele pilk peale heita. Kui jämesoole seintes asuvad suured immuunrakkude laagrid, siis ussripik koosneb peaaegu täielikult immuunkudedest. Kui siia satub mõni kuri haiguseidu, piiratakse ta igast küljest sisse. See tähendab ühtlasi ka seda, et siin võib igas ilmakaares põletik tekkida – nii-öelda 360-kraadine panoraampõletik. Kui väike ussripik sealjuures kõvasti üles paistetab, on tal veel raskem haigusetekitajaid eemale peletada. Nii tehaksegi Saksamaal igal aastal rohkem kui 100 000 „pimesooleoperatsiooni”.
See ei ole aga ainuke kõrvalmõju. Kui siin ainult head elama jääksid ja kõiki ohtlikke tegelasi rünnataks, tähendaks see ju ümberpööratult, et täie tervise juures olevas ussripikus istub hoolika valiku läbi teinud kooslus kõige suurepärasemaid ja abivalmis baktereid. Just sellele järeldusele on jõudnud Ameerika teadlased Randal Bollinger ja William Parker, kes tulid oma teooriaga välja 2007. aastal. Pärast tõsist kõhulahtisuse hoogu oleks see küll praktiline. Siis on tihti paljud tavapärased sooleelanikud minema pühitud ja vaba pinna asustamine on uute mikroobide jaoks lapsemäng. Seda tööd ei tahaks eriti hea meelega juhuse hooleks jätta. Just selles olukorras astub Bollingeri ja Parkeri arvates innukalt mängu ussripiku meeskond ja laieneb altpoolt kaitsvalt üle kogu jämesoole lahti.
Saksamaa ei ole piirkond, kus esineks sageli kõhulahtisust. Isegi kõhugripi kõrgajal valitsevad siinset keskkonda palju süütumad mikroobid kui näiteks Indias või Hispaanias. Võiks öelda ka, et meil pole ussripikut vaja nii hädasti kui sealsetel inimestel. Sellepärast pole vaja muretseda, kui pimesooleoperatsioon on tehtud või seisab veel ees. Ülejäänud jämesoole immuunrakud ei ole küll eriti tihedalt üksteise kõrvale surutud, aga kokku on neid lugematul arvul rohkem kui ussripikus ja nad on piisavalt asjatundlikud, et töö üle võtta. Kes kõhulahtisuse korral kindla peale tahab välja minna, võib soole taasasustamise eesmärgil apteegist häid baktereid juurde osta.
Nüüd peaks olema selge, mille jaoks meil on pimesool ja ussripik. Miks selle küljes aga jämesool ripub? Toit on ju juba omastatud, hattusid siin ka enam pole, ja mida see soolefloora üleüldse seedimatute jääkidega teeb? Jämesool ei siugle siia-sinna. Ta lebab laiseldes paksu pildiraami sarnaselt peensoole ümber. See, et teda jämedaks nimetatakse, ei solva teda. Tal läheb oma ülesannete täitmiseks lihtsalt rohkem ruumi vaja.
Kes oma jõuvarudega hästi ringi käib, peab vastu ka rasketel aegadel. Just selline on ka jämesoole elu moto. Ta võtab endale aega tegeleda igalt poolt mujalt ülejäänud kraamiga ja seedib selle põhjalikult lõpuni. Peensooles võetakse selle aja jooksul vastu võib-olla juba teine või kolmaski eine – jämesool ei lase end sellest eksitada. Toidujääke töötatakse siin kohusetruult ümber umbes 16 tundi. Seejuures võetakse vastu ained, mis muidu kiiruga kaduma läheksid. Tähtsaid mineraale, nagu kaltsium, saab alles siin korralikult imendada. Tänu jämesoole ja soolefloora hoolikale koostööle saame kõigele lisaks veel ekstraannuse energiat andvaid rasvhappeid, K-vitamiini, B12-vitamiini, tiamiini (B1-vitamiin) ja riboflaviini (B2-vitamiin). See kõik on väga vajalik, näiteks vere hüübimiseks, närvide tugevdamiseks või ka kaitseks migreeni eest. Soole viimasel meetril seatakse väga täpselt tasakaalu ka keha vee- ja soolasisaldus. Mitte et keegi proovinud oleks, aga meie väljaheide on alati samasuguse soolasisaldusega. Nii peene pakendamise tõttu hoiame kokku terve liitri vedelikku. Kui selle asjaga siin ei tegeldaks, peaksime iga päev terve liitri lisaks jooma.
Nii nagu peensooles, saadetakse ka siit kõik endasse imetud jämesoole saavutused vere kaudu edasi maksa. Seal kontrollitakse need üle ja edastatakse suurele vereringele. Sooletrakti viimastel sentimeetritel olevad veresooned ei suundu edasi aga mürkidest puhastava maksa kaudu, vaid lähevad otse suurde vereringesse. Reeglina ei võeta siin enam midagi uut vastu, kuna kõige eest on juba hoolt kantud. On üks erand: ravimküünlad. Ravimküünlad võivad sisaldada tunduvalt vähem toimeaineid kui neelatavad pillid ja mõjuvad sellest hoolimata kiiremini. Tablette ja suukaudseid lahuseid peame nii suurtes kogustes võtma enamasti sellepärast, et maks eemaldab suure osa neist mürkide neutraliseerimise käigus, ja seda veel enne, kui need sihtmärgini jõuavad. See on äärmiselt ebapraktiline, sest neid „mürkaineid” on vaja ju tegeliku ravitoime saavutamiseks. Kes ei taha maksa palavikualandajatega ja tema kolleegidega koormata, see võib väga hästi kasutada pärasoole väikest juppi ravimküünalde jaoks. Ravimküünlad on head vahendid eelkõige laste ja vanemate inimeste jaoks.
Mida me tegelikult sööme
Seedimise kõige tähtsam faas toimub peensooles, kus soolepind on maksimaalselt suur ja toit peenestatakse imeväikesteks osadeks. Siin otsustatakse, kas me talume laktoosi, milline on tervislik toit ja milline söök kutsub esile allergiad. Seedeensüümid töötavad selles viimases etapis nagu pisikesed käärid – nad hekseldavad toitu nii kaua, kuni miski seda keharakkudest ei erista. Nimelt on loodus visanud vembu ja loonud kõik elusad asjad samadest põhimaterjalidest: suhkrumolekulidest, aminohapetest ja rasvadest. Kogu meie toit tuleb elusolenditelt – bioloogilises mõttes kuuluvad selle mõiste alla nii õunapuu kui ka lehm.
Suhkrumolekule on võimalik siduda terviklikuks ketiks. Nad ei ole maitselt siis enam magusad, nad on niinimetatud süsivesikud sellistes toiduainetes nagu leib, makaronid ja riis. Kes seedib röstleivaviilu, saab pärast ensüümide hekseldamistööd lõpptulemuseks sama koguse suhkrumolekule nagu siis, kui ta oleks ära söönud paar lusikatäit tavalist valget suhkrut. Ainuke erinevus seisneb selles, et valge suhkru lõhustamiseks pole ensüümidel vaja tööd teha. Suhkur saabub peensoolde juba nii väikeste osakestena, et selle saab sealt otse verre vastu võtta. Liiga suur korraga sisse söödud kogus puhast suhkrut muudab meie vere natukeseks ajaks magusaks.
Valgest nisujahust saias oleva suhkru seedivad ensüümid ära suhteliselt kiiresti. Täisteraleivaga edeneb asi palju aeglasemalt! See koosneb eriti keerulistest suhkrukettidest, mis tuleb lüli lüli haaval lahti lammutada. Sel põhjusel pole täisteraleib suhkrupomm, vaid tervisele kasulik suhkruladu. Muide, äkilise magusasööstu peale peab keha palju jõulisemalt reageerima, et uuesti taastada tervislik tasakaal. Keha eritab siis suure hulga hormoone, esmajoones insuliini, mis põhjustab selle, et erisaadetise ärakulutamise järel on inimene peagi jälle väsinud. Kui suhkrut mitte liiga kiiresti omastada, on ta oluline tooraine. Sel juhul võime seda kasutada küttepuudena rakkude jaoks või soolerakkudest kehaomaste suhkrustruktuuride (näiteks hirvesarvekujulised glükokalüksid) ehitamiseks.
Meie kehale meeldib suhkrune magustoit kõigest hoolimata, kuna see säästab teda töövaevast – suhkur on kiiremini omastatav, täpselt nagu soojaks aetud proteiinid. Sellele lisaks muundatakse suhkur tohutu kiirusega energiaks. Autasuks eduka energia juurdeveo eest annab aju omakorda hea enesetunde. Asjal on ka üks konks – veel kunagi inimkonna ajaloos pole me pidanud toime tulema nii tohutu suhkru üleküllusega. Ameerika supermarketites müüdavatest