Võluv soolestik. Kogu tõde ühe alahinnatud elundi kohta. Giulia Enders

stress või mao-sooleinfektsioonid on üleüldise toiduga liialdamise kõrval tüüpilisemad ajutise toidutundlikkuse vallandajad. Aga niipea kui tervislik tasakaal on taastunud, saab ka õrn soolestik ennast korda seada. Lahendus ei ole eluaegne loobumine, vaid see, et võib jälle süüa natuke seda, mida inimene pikka aega ei talunud – aga keha jaoks talutavas koguses.

      PISUT LUGEMIST VÄLJAHEITE KOHTA

Koostisosad

Värvus

Konsistents

      Hea lugeja, on aeg tegeleda hoidistatud kraamiga. Tõmmake traksid pingule, lükake prillid korralikult ninale ja võtke tubli lonks teed! Me läheneme turvalist vahemaad hoides saladuslikule hunnikule.

      KOOSTISOSAD

      Paljud inimesed arvavad, et väljaheide koosneb sellest, mida nad on söönud. See ei ole nii.

      Kolm neljandikku väljaheitest moodustab vesi. Me kaotame iga päev ümmarguselt 100 milliliitrit vedelikku. Seedimise ajal imendub soolestikust umbes 8,9 liitrit vett. See, mida me siis veel tualetipotis näeme, on tõhususe tipp – kõik, mis vedelikku pidama on jäänud, kuulub siia õigusega. Paraja veesisalduse korral on väljaheide piisavalt pehme, et ainevahetuse jäägid kindlalt kehast välja toimetada.

      Bakterid moodustavad kolmandiku tahkest väljaheitest. Nad on oma aja sooleflooras lõpuni teeninud ja lahkuvad seetõttu tegevteenistusest.

      Teise kolmandiku moodustavad seedimatud taimekiud. Mida rohkem sööb inimene köögivilja või puuvilja, seda suuremad on hunnikud. Keskmine päevase väljaheite kaal on 100–200 grammi, aga kui süüa palju värsket, võib see tõusta umbes 500 grammini päevas.

      Viimase kolmandiku hulgas on igasugust pudi-padi. See koosneb kõigest, millest keha tahab lahti saada – näiteks ravimite ülejäägid, värvained või kolesterool.

      VÄRVUS

      Inimese väljaheite loomulik värvus jääb pruuni ja kollakaspruuni vahele. Seda ka siis, kui me pole söönud midagi, mis oleks sama värvi. Samamoodi on asjalood ka uriiniga – see on tavaliselt kollakas. Asja taga on üks saadus, mida me iga päev värskena juurde toodame – veri. Ühes sekundis toodetakse 2,4 miljonit uut vereliblet. Samal ajal hävineb neid täpselt niisama palju. Vere punane värvaine muutub seejuures kõigepealt roheliseks ja siis kollaseks – seda võib näha ka siis, kui olete end ära löönud, siniste plekkide erinevate arengufaaside puhul. Uriiniga pissitakse väike osa kollasest ainest välja. Suurem osa jõuab maksa kaudu soolestikku. Seal võivad bakterid omandada veel ühe värvuse – pruuni. Meie jaoks on äärmiselt praktiline, kui oskame anda hinnangu väljaheite värvuse nüanssidele.

      HELEPRUUNIST KOLLASENI. See värvitoon võib tekkida süütu haigusseisundi, Gilberti sündroomi ehk Meulengrachti tõve puhul. Üks verd lõhustavatest ensüümidest töötab ainult 30-protsendilise tõhususega. Seetõttu jõuab soolestikku vähem värvainet. Gilberti sündroom ehk Meulengrachti tõbi on suhteliselt laialt levinud – seda esineb kaheksal protsendil elanikkonnast. Asi pole aga hull, sest see ensüümidefekt ei põhjusta peaaegu üldse vaevusi. Ainuke kõrvalmõju on see, et inimene ei talu hästi paratsetamooli ning peaks võimalusel hoiduma selle võtmisest.

      Teine kollaka väljaheite tekkimise põhjus on probleemid soolebakteritega – kui nemad õigesti ei tööta, ei värvu väljaheide pruuniks. Antibiootikumide võtmine või kõhulahtisus võib värvainetootmise segi lüüa.

      HELEPRUUNIST HALLINI. Kui maksa ühendustee soolestikuga on katkenud või ummistunud (enamasti pärast sapipõit), ei jõua vere värvained enam väljaheitesse. Katkenud liikumisteed ei tõota kunagi head, seetõttu peaks halli värvi väljaheite puhul kohe arsti juurde minema.

      MUST VÕI PUNANE. Hüübinud veri on must, värske veri punane. Antud juhul ei ole kõne all ainult värvaine, mis võib pruuniks muutuda. Nende värvide esinemisel on väljaheitesse sattunud terved verelibled. Hemorroidide puhul ei pea helepunase värvuse pärast muretsema. Kui väljaheide paistab tumedam, tuleks lasta see arstil üle kontrollida – välja arvatud juhul, kui on söödud punast peeti.

      KONSISTENTS

      Bristoli roojaskaala loodi 1997. aastal. Seega pole see veel küllalt vana, võrreldes sellega, kui palju miljoneid aastaid roojamine juba olemas on. Skaalal on ära toodud seitse võimalikku väljaheite konsistentsi. Skaalast võib palju abi olla, sest suurem osa inimestest ei räägi eriti hea meelega, kuidas nende hunnik välja näeb. Nende vaikimises pole midagi imelikku, kõigest ei peagi rääkima. Probleem tekib siis, kui inimesed peavad normaalseks haigusnähtudega väljaheidet. Nad nimelt ei teagi, et see võiks teistsugune olla. Terve inimese seedeprotsess, mille tulemus on paraja veesisaldusega väljaheide, kuulub 3. või 4. tüübi alla. Teistsuguse väljanägemisega roe tuleks päevakorrast maha võtta. Kui seda siiski esineb, on võimalik hea arsti juures välja selgitada, kas on ehk tegemist teatud toiduaine talumatusega või saab ummistuste vastu midagi ette võtta. Skaala algversioon on pärit Inglise arstilt Ken Heatonilt.