Esmapilgul tundub, et peensoole toimimine on vähem mõtestatud kui teiste organite oma. Südamel on neli kambrit, maksal on maksasagarad, veenidel on klapid ja ajul on piirkonnad – peensool seevastu siugleb sihitult ringi. Tema tõeline kuju selgub alles mikroskoobi all. Tegemist on olendiga, kes paremini kui kõik teised kehastab mõistet „armastus pisiasjade vastu”.
Soolestik tahab meile pakkuda võimalikult palju tasapinda. Selleks voldib ta end meelsasti kokku. Kõigepealt on seal nähtavad voldid – ilma nendeta oleks meil vaja kuni 18 meetri pikkust peensoolt, et piisaks seedimisruumi. Voltide terviseks! Peensoole masti täiuslikkuse taotleja ei piirdu aga enesestmõistetavalt ainult sellega. Ainuüksi ühe ruutmillimeetri suurusel soolepinnal kerkib toidupudisse kolmkümmend pisikest narmakest. Need narmad ehk hatud on nii väikesed, et me neid vaevalt näeme – sõna otseses mõttes vaevu-vaevu. Piir nähtava ja nähtamatu vahel hägustatakse meie silme all nii meisterlikult, et eristame vaid sametist pinnastruktuuri. Väikesed hatud näevad mikroskoobi all välja nagu suured ehtsatest rakkudest moodustuvad lained. (Samet näeb muide ka samamoodi välja.) Parema mikroskoobi all eristaks meie silm, et iga üksik rakk on omakorda kaunistatud narmasarnaste väljasopistustega. Narmad narmaste peal, eks ole. Nendel hattudel jällegi on sametine ääristus, mis on tekkinud loendamatutest hirvesarvi meenutavatest suhkrumoodustistest – see on niinimetatud glükokalüks. Kui saaks kõik siin siledaks rullida – nii voldid, hatud kui mikrohatud –, oleks soolestiku pikkus umber seitse kilomeetrit.
Miks see peab üleüldse nii hiigelsuur olema? Kui kõik kokku arvata, toimub seedimine nahast sada korda suuremal pinnal. Seda tundub väikese krõpsuportsu või ühe õuna seedimiseks ebaproportsionaalselt palju olevat. Aga just selle põhimõtte järgi toimubki tegevus meie kõhus. Me suurendame iseennast ja muudame kõik võõra väiksemaks, kuni see on nii pisike, et suudame selle vastu võtta ja sellest saab meie osa.
Sellega teeme algust juba suus. Õunaamps kostab ainult seetõttu nii mahlasena, et me lõhkame hammastega miljoneid õunarakke nagu õhupalle. Mida värskem on õun, seda rohkem on veel puutumata rakkusid – sellepärast äratabki eriti vali amps suuremat usaldust.
Pildil: Soolehatud, mikrohatud ja glükokalüks.
Nii nagu me armastame krõmpsuvat värskust, eelistame ka sooja valgurikast toitu. Me peame praelõiku, munaputru ja praetud tofut toorest lihast, vedelast munast ja külmast tofust maitsvamaks. Ka selle põhjuseks on meie vaistlik arusaam asjadest. Maos juhtub toore munaga nimelt sama mis pannil – munavalge jääb valgeks, munakollane muutub pastelseks ja mõlemad hüübivad. Kui me siis paraja ajavahemiku järel oksendaksime, tuleks välja ehtne munapuder ja seda ilma igasuguse kuumuseta. Proteiinid reageerivad kuumale pliidiplaadile samuti nagu maohappele – nad laotavad ennast laiali. Siis ei ole nende ülesehitus enam nii keeruline, et nad saaksid end näiteks munavalges nähtamatuseni lahustada. Nad näitavad ennast valgete tükkidena. Nii on neid maos ja peensooles palju lihtsam lagundada. Niisiis hoiab toiduvalmistamine kuumtöötlusel meie jaoks kokku esimese partii „lahtivoltimise energiat”, mille muidu peaks mängu panema magu. Toiduvalmistamine on seedimisäris kõige sagedamini sisseostetud teenus.
Sissesöödud toiduainete kõige viimane peenestamine toimub lõpuks peensooles. Kohe peensoole alguses kaksteistsõrmiku poolel on sooleseinas väike auk, see on kaksteistsõrmikunäsa. See meenutab natuke suus asuvaid süljepunkte, aga on neist suurem. Selle imeväikese avause kaudu pritsitakse toidumassi peale seedemahlasid. Neid toodetakse maksas ja kõhunäärmes iga kord, kui me midagi sööme, sealt saadetakse need edasi näsa juurde. Nad sisaldavad samu koostisosi nagu supermarketis müügil olevad pesu- ja loputusvahendid: seedeensüüme ja rasvalahusteid. Samal ajal kui pesu märjalt sõtkutakse, eemaldavad pesuvahendid riietelt plekke, lahustades rasva, valku ja suhkrut sisaldavaid aineid ja viies nad koos loputusveega välja. Samasugune soolesisu läbisegamine toimub peensooles. Seal lahustatakse aga hiigelsuuri valgu-, rasva- või süsivesikukamakaid, et need jõuaksid läbi sooleseina verre. Õunatükk pole siis enam õunatükk, vaid miljarditest ja mustmiljarditest energiarikastest molekulidest koosnev toidulahus. Et kõiki molekule vastu võtta, läheb vaja õige suurt ruumi – seitse kilomeetrit on täitsa piisav. On veel olemas ka turvapuhvertsoonid, juhuks kui tekib soolepõletik või inimene nakatub kõhugrippi.
Igas peensoole hatus elutseb pisike veresoon. Seda toidetakse endasse imetud molukulidega. Kõik peensoole veresooned saavad kokku ja voolavad siis maksast läbi. Maks kontrollib, kas toidus on kahjulikke aineid. Ohtlikud ained saab siin veel hävitada, enne kui nad jõuavad suurde vereringesse. Kui sööme liiga palju, pannakse esimesed energiavarud siia tallele. Maksast voolab toitaineid täis veri otse südamesse. Sealt pumbatakse veri võimsa hooga edasi keha paljudesse rakkudesse. Näiteks võib üks suhkrumolekul maanduda paremal rinnanibul asuva naharaku juures. Siin võetakse ta vastu ja põletatakse hapniku vahendusel ära. Seejuures tekib raku elushoidmiseks vajalik energia ja kõrvalsaadustena soojus ja üliväike kogus vett. See toimub korraga nii paljude väikeste rakkudega, et meie kehasoojus püsib pidevalt 36–37 kraadi juures Celsiuse skaalal.
Energiavahetuse põhiprintsiip on lihtne – küpse õuna kasvatamiseks vajab loodus energiat. Meie, inimesed, jällegi peenestame õuna ja põletame ta seejärel viimse molekulini ära. Selle käigus taas vabanevat energiat kasutame me elamiseks. Kõik sooletraktiga seotud elundid suudavad hankida küttematerjali meie keharakkude tarvis. Ka meie kopsud ei tee muud, kui võtavad iga hingetõmbega vastu molekule. „Hinge tõmbama” tähendab seega teiste sõnadega „gaasi kujul esinevat toitu endasse võtma”. Suur osa meie kehakaalust kujuneb tänu sissehingatavale õhule ja mitte ainult juustuburgeritele. Taimed tõmbavad lausa enamiku oma kaalust õhust ja mitte maast … Ma loodan siiski, et ma ei andnud oma jutuga naisteajakirjadele ainest järgmise dieedi jaoks.
Me säilitame niisiis kõikides elundites energiat – ja peensool on esimene, kust me midagi ka vastu saame. See teeb söömisest ühe tänuväärse ettevõtmise. Kohe pärast viimast suutäit ei maksa aga energiasööstu veel oodata. Tegelikult tunnevad paljud inimesed end siis hoopis väsinult. Toit ei ole ju veel peensoolde kohale jõudnud, vaid on jäänud toppama seedimist ettevalmistavatesse elunditesse. Nälg on küll kadunud, sest toit on mao välja venitanud, aga me oleme sama loiud kui enne sööki ja peame lisaks veel jõuvarud kokku võtma töömahuka kokkusegamise ja peenestamise tarvis. Sel ajal jookseb läbi seedimisorganite suur kogus verd. Sellepärast väidavad paljud teadlased, et aju muutub väiksema vere juurdevoolu puhul väsinuks.
Üks minu professor arvab sellest nii: „Kui kogu veri peast kõhtu läheks, oleksime me surnud või teadvusetud.” Tõele au andes on söömisjärgsel väsimusel ka teisi põhjuseid. Teatud signaalained, mida me saadame välja täiskõhutunde puhul, võivad stimuleerida neid ajupiirkondi, mis muudavad meid väsinuks. Väsimus häirib ilmselt aju töötegemise juures, aga peensool kiidab seda taevani. Tema saab kõige tõhusamalt töötada siis, kui tunneme end mugavalt ja lõdvestunult. Just siis on tema käsutuses suurem osa meie energiast ja veri ei ole stressihormoone täis. Rahulik raamatulugeja on seedimise seisukohast edukam kui pinges tippjuht.
Tarbetu pimesool ja priske jämesool
Lamad arstipraksise läbivaatusruumis, üks kraadiklaas suus, teine tagumikus. On ilusamaid päevi olnud. Nii kulges ennemalt üks uuringutest, mida tehti pimesoolepõletiku kahtluse korral. Kui temperatuur tagumikus oli suu omast oluliselt kõrgem, peeti seda tähtsaks märgiks. Tänapäeval ei toetu arstid enam kraadiklaaside näitude vahele. Pimesoolepõletikule viitavad palavik ja valud paremal pool nabast allpool (seal asub enamiku inimeste pimesool).
Sellele kohale vajutamine teeb enamasti valu, samal ajal kui nabast vasakule poole vajutamine üllataval kombel leevendust pakub. Niipea kui sõrm vasakult poolt ära võtta – ai-ai-ai! See on nii sellepärast, et kõhukoopas asuvaid elundeid ümbritseb kaitsva rüüna vedelik. Vasakule poolele survet avaldades ujub paremal asuv põletikus sool suurema vedelikupadja sisse ja see meeldib talle väga. Pimesoolepõletikule viitab ka see, kui paremat